See nädal on iga päev mingi töö olnud, et pole blogima jõudnud. Seega palun vabandust, selline on see lõpuklassi õpilase koolielu. Mis ma siin ikka heietan, nii hea päev oli täna.

Täna oli siis selline hästi tore päev, mil kirjutasime kirjandit ja keemias tegime oksiidide peale kontrolltööd. Nagu päriselt, nii mõnna. Kirjandi kirjutamine meeldib mulle sellepärast et mulle hullult meeldib kirjutada ja enda mõtete üle kirjalikult arutleda (sellepärast ma blogin ka), eriti hea, et koolis veel hinnatakse ka seda. Vot see oleks lahe, kui koolis laulmist hinnataks, muidugi see ainult minu seisukohalt, sest igaüks muidugi ei suuda ju laulda. Põhimõte on selles, et see on niiiii tore, et hinnatakse koolis sellist asja, mis mulle tõsiselt meeldib. Ja keemia, see on sellepärast tore, sest oksiidide teema on mul selge ja mulle meeldib keemia. 

Täna pidi peale tunde toimuma ka segakoor ja draamaring. Mõlemad ringid jäid täna ära. Kuna ka Helil oli täna peale kooli vaba, siis otsustasime oma vanadele lasteaia-kasvatajatele külla minna, viisime šokolaadi ka. Seal olime kokku u kaks ja pool tundi. Issakene, need lapsed nende rühmas on niii armsad! Me olime Heliga seal päris popid, saime palju kallisid ja aina taheti meil käest kinni hoida ja koos olla. Nii armas. Peale söömist läksime rühmaga välja, kus jooksime nendega ringi, mängisime liivakastis ja käisime karussellil. Nii lahe on selliste jõmmidega mängida, päriselt ka. 

Üks sõit karusselliga, kui Heli ka peal oli, läks hetkeks jutt poistele, kuna karussellis olid ainult tüdrukud. Uurisime siis nendelt 6-aastastelt, et kas neil peikad ka juba on. Vastused ajasid meid tiba itsitama: ''Jaa on küll!'', ''Minul on ainult kolm peikat (nimetas kolm nime ka)'', ''Minul on kaks poissi'', ''Minul ei olegi'', ''Aga minul on kaks peikat....hihihihiii üks on tegelikult minu venna..ta on seal''. 

Kas me olime ka sellised??? :D:D:D Naljakas oli kuulata, aga nad olid jube toredad, nii nunnupunnud väiksed nummid jne. 

Viie ajal tegime minekut, kuna enamik lapsi olid vanemate poolt juba ära viidud. Hakkasime siis kodu poole minema, aga pargi keskel olles otsustasime veidi pikema ringi teha. See siis nägi välja selline et lõpuks olime otsapidi teiselpool linna otsa, sealpool kus meie kodud ei ole. 

Lihtsalt jalutasime ja rääkisime igasuguseid jutte. Enamike jaoks täielikke deep (sügavamõttelisi) teemasid. Üheks peateemaks oli tulevik. Arutasime pikalt selle üle, millist kodu me endale kunagi tahame, millist peret, mitu last, mis töö jnejne. Minu seisukoht oli siis selline: Mina unistan luksuslikust ja ülihubasest kodust, mis on avar ja armas, samas hästi kodukootud ja ülinunnu. maja taga oleks suur muruplats, kus on piisavalt ruumi, et mahuks ära mõnus lõkkeplats ja pingikesed. Armas lilleaed kus toimetada. Seal oleks nii mõnus näiteks sõprade või sugulastega lõkkeõhtut teha, mängida muusikat ja laulda. Mina oleksin arst või kirurg ja mul oleks oma ansambel ning mu mees mingi asjalik äriajaja. Meil võiks olla 3-4 armast last, kellega elame selles imearmsas majas kuskil äärelinnas või linnast väljas. Silme ees on täielik pilt olemas aga liiga ilus et kirjeldada. Tupijupi, läheks see kõik nii, ma oleks vist üks õnnelikemaid inimesi üldseüldse nagu. Uhh niiiipalju mõtteid, et saaks sellest lausa uue suure postituse kirjutada mingikord.

Uhh, mu käed külmuvad nii hullusti, et olen klaviatuuri taga soojade fliisist kinnastega. Natuke naljakas on, sest ma ei tunne nendega trükkides klahve ja niivõrd harjumatu on (PS.See oli lihtsalt taustainfo). 

Viimasel ajal olen palju mõelnud kirjandusele ja kirjutamisele. Ma isegi ei tea täpselt, miks ma seda teen. Igatahes mõeldes ja mõeldes olen ma siiski järeldusele jõudnud, et ma tahaksin kunagi ühe raamatu kirjutada (või isegi kaks või kolm..jne). See konkreetne mõte tuli tegelikult juba mitu kuud tagasi. Viimasel aastal olen avastanud, et kirjandus on nii äge. Pidage mind nii hulluks kui tahate, aga jah, kirjandus on koolis minu lemmiktund (koos bioloogiaga). See on nii põnev ja silmaringi arendav, et lausa valus hakkab.

Aga miks tuli mõte tulevikus kirjutada raamat? Sellel on mitu põhjust: esiteks ma armastan kirjutamist ja oma mõtete jagamist teistega, nii ülilahe oleks omada omanimelist romaani, raamatut, mis räägib minu nägemusest elust jne. See mõte on lihtsalt nii sees mul. Eks blogimine valmistab ka mind selleks päevaks ette, kui otsustangi raamatut kirjutama hakata. Blogimine on mulle õpetanud kirjutamist nautima ning oma mõtteid kõigiga jagama (kuigi viimase väljatoodud asjaga pole mul kunagi probleeme olnud).

Vahel on tunne, et tahaks juba kohe ja praegu raamatut kirjutama hakata, sest ideid on tegelikult mul peas juba nii palju. Kui ma oleksin piisavalt hea kirjutaja ja mõtete kirjutaja, siis valmiks mul vähemalt kolm raamatut: noorteromaan, õuduspõnevik ning oma mõtete väljenduse raamat (see räägiks elust-asjadest selliste nurkade alt nagu mina neid näen). See oleks lihtsalt niiiiii vinge. Jällegi pidage mind hulluks kui vähegi tahate, mul on ausalt täiesti savi :D 

Kusjuures sellest siin ma ei räägi, kui oma unistusest, see on lihtsalt üks eesmärk, mida tahan saavutada. Täpsemalt oma unistustest kirjutan korral, mil olen kõik enda jaoks läbi mõelnud. Sest jah, unistusi ja eesmärke on mul tõesti, mitmed on suhteliselt erinevast kategooriast, kuid kes keelab mul tegelemast mitme erineva asjaga, kui need on just need millega hakkama saan ja tegeleda tahan?