Minult on viimaste nädalate jooksul küsitud ü l i p a l j u küsimusi minu blogi kohta. ''Linda kas sa ei blogi enam?''; ''Millal sa blogid?''; ''Miks sa enam EI BLOGIIII?''. Uhhh

Ma ausalt ausalt ausalt ei taha enam üldse sellised selgutus-postitusi teha, aga praegu ei jää mul midagi muud üle. Niisiis minu üks ja ainus põhjus on ajapuudus. Ilmselt mõtlete jah, et muidugi, kõige lihtsam vabandus, aga nii see tõesti on.

Kuigi kooli tempoga olen nüüdseks juba harjunud, täiega rahul ja rõõmus, läksin ma nüüd poole aasta pealt ka Pärnu muusikakooli, mistõttu jõuan ma enamikel päevadel koju (Kilingi-Nõmme) alles kell pool kaheksa õhtul. Ma söön, käin pesemas, õpin ja kobin magama. siinkohal siis mainin uuesti ära, et lähen igal võimalusel alati hiljemalt kümne-üheteist ajal voodisse, kuna äratus on igal hommikul kell pool kuus. 

Muidugi jah, blogi tiireb mul koguaeg peas...Näiteks osalesin ma meie kooli kõnevõistlusel, siis olen ma tahtnud pikemalt kirjutada oma muusikakooli minemisest ja kõigest sellega kaasnevast. Tegelikult olen ma veel igasuguseid põnevaid asju teinud ja samas on peas ka väga palju erinevaid mõtteid ning kõike muud, ag kuna mul on nüüd terve nädal aega kõige kirjutamiseks, proovin ma seda vaheaga võimalikult kasulikult blogimisega ära sisustada.

Rääkides Eesti laulu teisest poolfinaalist. Mul on kohati tunne, et mul on ilmselt väga veidrad muusika-eelistused, sest pea alati (vähemalt seekord) ei pääsenud JÄLLE minu lemmiklemmik edasi. Minu esimeseks favoriidiks selles poolfinaalis oli Angeelia -''We ride with our flow'' Minu arust olid pea kõik teised lood omamoodi veidrad. Näiteks Laura Põldvere ja Koit Toome - ''Verona''. Lugu iseenesest on päris hea, aga miks lava peal midagi ei toimunud? See nullis minu jaoks nende esituse pea täielikult ära. 

Ainuke lugu esimesest poolfinaalist (ma ei vaadanud 1. poolfinaali), mida olen kuulnud  Whogaux & Karl-Kristjan -Have You Now ft. Maian on hääästi hea. See õnneks vist sai edasi (?) :D

Asjad on nüüd nii, et ma juba teisipäeva õhtust saadik (enda arust) kirjutan töövarjupäevast blogisse postitust. Umbes paar tundi tagasi hakkasin sellega nüüd ka reaalselt tegelema, aga võta näpust, kogu selle aja jooksul suutsin ainult ühe õnnetu lõigukese kirjutada.

Haha ega tegelikult nüüd selle lõigu, mis just lõppes, valmimine võttis ka ca 20 min aega. Jah, see on täiesti võimalik, kui mõtled et ohh, nüüd hakkan kirjutama ja siis saadab sõbranna sõnumi, et näidendi karakteri jaoks on tarvis välja mõelda nimi, seejärel olen kindel, et nüüd kirjutan ühe jutiga postituse lõpuni, kuni kirjutab järgmine (küllaltki kehva nägemisega) sõbranna, kellel paaris asjas abi vaja. Jaa, absoluutselt, mul on hea meel kui saan kedagi aidata, aga see on lihtsalt nii naljakas, et sellised abipalved, või kuidas neid nüüd nimetada, tulevad minu poole pea alati just siis, kui olen mõelnud blogima hakata (vihje sellele, et peaks blogimise lõpetama? :D).

Kuna kell saab üsna pea juba 11.30 õhtul, siis töövarjupäeva postitus lükkub vähemalt ühe päeva võrra edasi, homse kohta ei oska kommenteerida, kas siis jõuab, sest alates kella poole kaheksast hommikul kuni ca kaheksani õhtul viibin koolimajas ja mul pole õrna aimugi kui surnud ma peale seda päeva olen (buss+8 tundi kool+koosolek+luuleöö). 

Kui nüüd kriitiliselt mõelda, siis ega te millestki vist väga ilma ei jäägi. Millal ma viimati mõne normaalselt loetava postituse kirjutasin? Olen üldse kunagi kirjutanud? Neeeeh, I don't think so. Samas, nagu, ma olen alati öelnud, et ma ei blogi mitte kellegi teise, kui ainult iseenda jaoks. Seega postituste sisu on minu meelest igatpidi täiega vaba- Linda blogi moto. 

Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis ei olnud sõbrannad ainukesed kirjutamise kiirust aeglustavad tegurid. Enamus aja on ära võtnud hoopiski oma vanade blogipostituste lugemine, mille peale sattusin juhuslikult, otsides tudengivarjupäeva postitust, jube põnev oli :D Eriti naljakas oli lugeda omaenda mõttekäike sellest ajast (varakevad), kui põdesin Koidula katsete ja vestluse pärast. Oi, ma olin ikka rumal (aga edu selle-aastastele põhikoolilõpetajatele gümnaasiumisse sisseastumise pärast närvitsemisemiseks!) :D

Päris tore oli lugeda kirjutisi haiglas oldud aja kohta, leidsin ka mingeid täiesti suvalisi, selliseid igapäevaseid postitusi, mida lugedes kõik suhteliselt üksikasjalikult meelde tuli - see on blogimise üks suurimaid plusse! Kui oled juba päris muldvana (nagu mina), siis mälu hakkab kehvakeseks jääma ning aeg-ajalt on asjade meelde tuletamiseks vaja lugeda ja siis veel korraks lugeda..

Ma tegelikult ei püüdnud selle postitusega kuhugi jõuda, pigem oli postitus lihtsalt teile teada andmiseks, et ma olen ikka veel elus ja (suurimal vajadusel) näpud klaviatuuril endiselt liiguvad. Hoidke siis palun pöidlad ka pihus, et mul homsel  luuleööl omaloomingu lugemisega hästi läheks. Ei ole väga huvitatud margi maha tegemisest..eks :D

Oi tänane matemaatika tund..Lihtsalt mainin, (tänase päeva õppesõnad): kui peaks juhtuma, et te hakkate luksuma, siis hoidke oma suu kõvasti kinni!! (kui eesmärgiks ei ole just tervet klassitäit õpilasi naerma ajada..).

Nagu olete juba aru saanud, siis ma pole viimasel ajal kuigi kõvem blogija olnud, ajapuuduse tõttu. Praegu mõtlesin, et ohh, kirjutaks nüüd midagi, aga ma ei oska enam. Pole vähimatki aimu mida kirjutada. Kõik päevad on ka nii ühesugused, nii et polegi midagi põnevat teile siia ette laduda. Elu keerleb enamasti praegusel ajal kooli ümber, eksamid noh..''noh on norimis sõna''. Andestage. 

Oleks mul siis praegu mingi hea mõtteteragi, aga no mida pole seda pole. Võib-olla ainult see, et ma hakkaksin täna jälle kärbeste kurvale elule mõtlema. Normaalne kodanik vähemalt, ei mõtle ainult iseendale :D Ei aga tegelikult on ju, sünnivad, kellelgi neid tegelikult vaja ei lähe. Sünnivad ära, teevad toas oma esimese lennu ja juba mingi hiiglane (inimene) litsub ta ajaleherulli või kärbsepiitsaga laiaks. Much fun! 

Sama asja jõudsin juba sääskede kohta ka mõelda, sel hetkel, kui ma ühe pooleks lõin, sest ta tahtis mind ära süüa. Aga vot sääskedest mul küll kahju pole. Vastikud värdjad. Väiksed sääsed lihtsalt söövad mind igal võimalikul hetkel (0+ veregrupp on nende lemmik), ja kui nad on mulle kambaka ära teinud, ilmub alati välja suuuuuur sääsk, et mind surmani ära hirmutada (ma kardan suuri sääski). Suured sääsed on juba välimuselt nii hirmsad. Eriti siis, kui nad minu poole lendavad. Need pikad jalad on kuidagi välja sirutatult rippus, õõõõõõhhh!! Eriti rõve on siis, kui ta maha kukub mingil põhjusel ja siis ta kuidagi jalad laiali seisab tuimalt kuskil põrandal või kapi peal. Külmavärinad käivad üle selja :D

Kui nüüd putukatest eemale minna, siis jätkan siiski putukatega, sest mulle ei meeldi putukad, kes inimestele ja loomadele halba teevad. Lihtsalt soovitus, hoiduge puukidest, nad on ka õudsed :D Kui võimalus on, vaktsineerige ennast puugihaiguste vastu (kui te ei taha lõpetada nagu mina, muig), sest reaalselt kunagi ei tea millal mingi jorss su peale ronib ja nakkuse külge keevitab, no ei ole hea.

Olen päris kindel, et mingi aeg olen siin kindlasti rääkinud enda omaloomingulisest laulust..võibolla ei ole ka, aga pole ju hullu. Igal aastal toimub Paides omaloomingukonkurss ''Südamelaul'', kuhu tulevad noored iseenda peas välja mõeldud laule, luuletusi, tantse jms teistele näitama. Suure surma peale sain oma laulu siiski valmis ja esitatud.

Üleeile lõunal ei olnud see laul kusjuures veel päris valmiski :D Tegelikult on üldse MEGASUUR ime, et ma siiski osalesin. Olin endas nii kindel, et raudselt räigelt põrun ja pärast seda on nii piinlik, et ei julge kellegile otsa vaadata. Keeldusin osalemast, aga võtsin ennast täna kokku..peaaegu sain täiesti üle. Aasta algul lubasin, et lähen lõpuks sel aastal Südamelaulule, see kusjuures oligi minu üks ja ainus motivaator, ega ma teisi väga ei kuulanud. Ma lihtsalt ei saanud enda lubadust murda.

Teid ju kindlasti üldse ei huvita väga palju huvitab, millest minu kirjutatud räägib, seega tulen teile ilusti vastu ning panen laulusõnad lugemiseks välja järgnevasse postitusse, SIIA.

Nagu te lugeda saate, räägib see laul lootustest. Sellest, kuidas pidevalt ootame, et kõik läheks aina paremini ja toredamini, kuid tihtipeale räigelt pettume enda ootustes, kuna kujutasime kõike palju ilusamates värvides ette. Olen laulus rääkinud ka sellest, miks nii on ja kuidas seda muuta, kuidas ei peaks pidevalt pettuma..ei tuleks loota ülearu palju. 

Miks mul sellised sõnad tulid? Kui ma hakkan laulusõnu mõtlema, siis tegelikult esimene salm lihtsalt tuli kuskilt ajusopist. Edasisele pidin juba veidi pingsamalt mõtlema, kuidas esimeses salmis seatud probleemi analüüsinda ning kuidas lõpuks sellele lahendus leida. Usun, et alateadlikult kirjutasin oma olukorrast, tunnetest inspireerituna need sõnad. Alles hiljuti oli mul endal nii, et tohutult lootsin, tõsiselt lootsin maad ja ilmad ja pudrumäed kokku, kuid kui asi oli seal maal, mil mu ootused oleks pidanud täide minema, räigelt pettusin, sest midagi sellist ei juhtunudki kunagi. Sealt sain oma õppetunni, et ei tasu liiga palju loota, on miljoneid kordi suurem oht pettuda, isegi kui paljud märgid viitavad sellele, et midagi suurt ja eriti toredat on tulemas, ära pööra sellele suurt tähelepanu vaid ürita elada oma elu edasi. Asjad ei pruugi alati nii minna, nagu me prognoosime või loodame.

Kui sa nüüd vahepeal neid laulusõnu ei lugenud, siis viska nüüd pilk peale ja mõtle, kas on mul pisutki õigus? Minu enda kohta käib see laul 100%, noh ma tegelikult ise kirjutasin selle ka ju :D Link on SIIN. Ja laulu ennast saab kuulata SIIT.

Täna, nüüd praegu sattusin juhuslikult oma blogisse ja avastasin, et sel kuul polegi veel midagi kribada jõudnud..ups, vist. Noh, mitte et nüüd millestki kirjutada poleks, asju on just väga palju, nii palju, et blogimiseks aega ei jätku.

Tegelikult päris veider minust, et ma Eeva Talsi kontsertist isegi kirjutanud pole, mis toimus nüüdseks juba natuke liiga ammu :D No ma siis teen lühidalt. See oli üliüliüli super! See muusika lihtsalt, aahhhhhh nii mõnus! Nu ja lisaks fantastilisele kontsertile ostsin endale kohapealt ka Eeva Talsi sooloplaadi ''Vähemalt täna'', mille esitluskontsert see tegelikult oligi. Plaadile sain Eevalt ka pühenduse :')

Ma ei tea paljud teist ei tea, aga mul on tegelikult üks selline plaanikene esineda kunagi (lähiaastatel tegelikult) Eevaga koos. Kes seda teab millal või kus ja kuidas, aga pange tähele, ma jõuan sinnamaani! Nagu aastavahetuse postituses kirjutasin, siis selle käesoleva 2016. aasta pühendan muusikale ja no mine tea mis kõik võib juhtuda, kunagi ei tea ju ette. Ma arvan, et tuleb alati olla positiivselt ja optimistlikult meelestatud. Kui käia ringi, nägu mossis, tekib ka teistel inimestel blokk ette ja nad hoiavadki alateadlikult sinust eemale. Negatiivsus ja pessimism ei kutsu kedagi ega midagi head ligi, vähemalt nii olen mina isiklikult asjadest aru saanud. 

Igatahes näiteks täna terve päeva olin ma kuidagi väga rõõmus :D Koguaeg tahtsin naeratada. Veidi veider tegelikult, sest tõusin megavara (kell 10.00). PS. Ilmselt aitas suurepärane seltskond sellele kaasa.

Tegelikult see, mis ma teile öelda tahan on see, et olge rõõmsamad, suhtuge kõigesse positiivsemalt, olge optimistlikud ja sõbralikud. Näiteks õpilased, ainult mõni kuu veel(+eksamid) ja juba ongi kool läbi! Uskuge mind, selle kõik saate ju kuhjaga tagasi! Ja rõõmus olla on triljon korda parem, kui kurb, kuri, vihane või masenduses. Isegi kui mõningad olukorrad on raskevõitu või lausa nii hullud, et ei teagi kohe mida teha, jaga ennast ja enda mõtteid teistega. Selliste asjadega on nii, et ei saa endas hoida, muidu neid aina koguneb ja koguneb ja koguneb...lõpuks oled seesmiselt nii puruks, et ei suuda midagi teha...mida me ometigi ei taha.