Blogida või mitte..selles on küsimus..

Terekest kallid kaasmaalased ja muidu sõbrad, kes varasemalt usinasti sellel lehel siin oma meelt lahutamas käisid või niisama ühe tüdruku kohati õnnetu teismeea üle itsitamas käisid. Te ei ole mu meeltest kadunud tänase päevani. Vägagi palju on selle paari aastase pausi jooksul juhtunud ja muutunud. Kui aus olla, siis nii mõnegi külje pealt üsnagi drastiliselt; on läinud vanu ja tulnud juurde uusi.

Läti, Žagarkalns 2019

Minust on saanud vahepeal (püüan olla jube usin) naiskodukaitsja. Eelneval aastal ma seda teed alustasin ja praeguseks hetkeks tunnen, et see oli üks parimaid otsuseid, mida üldse kunagi vastu võtnud olen. Lisaks erinevatele laagritele, õppustele ja väljaõpetele tunnen eriti suurt rõõmu suurõppus SIIL2018 osalemises, kust sain vägagi palju uusi kogemusi, tutvusi ja rõõmsat meelt (kuigi selg ähvardas varustuse raskusele vahepeal alla anda).

Eelmise aasta (2018) suve hakul asusin tööle Tallinn-Stockholm kruiisilaevale M/S Victoria I, kus tänase päevani lisaraha teenimas käin. Nüüdseks juba ca 9 kuud.

Kogu selle möödunud aja jooksul olen jällegi rännanud mööda Euroopat. Bussiga 2017. aasta kevadel läbi Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Slovakkia Ungarisse Budapesti; 2018. aasta kevadel Itaaliasse kuurortlinna Caorlesse ning Veneetsiasse; 2019. aasta kevadel taas bussiga läbi Läti-Leedu Poola Gdanski nimelisse linnakesse. Need reisid tegime koos oma armsa neidudekoori Argentum Voxiga (dirigent Toomas Voll). Kõigilt neilt tulime tagasi oma kategooria kullaga. *aplaus*

Oma lakkamatu mitte-tervise saagat lühidalt jätkates, olen nüüdseks ära käinud juba kahel põlveopil- viimasest alles taastun (võibolla mingil hetkel jutustan täpsemalt oma narkoosiuimast ja segasest peast ärkamistoas), kuid nii palju saan öelda, et siiani on kõik väga kenasti läinud ning loodetavasti saan oma vanainimestele omastest valudest üsna pea priiks.

Poola, Gdansk 2019

Enne viimast haiglakülastust jõudsin ära käia ka Lätis mäesuusatamas, mis on ilmselt üks ägedamaid asju mida eales teinud olen. Kuna päris mäel-mäel olemine oli minu jaoks esmakordne, siis alustasin tasa ja targu laugematelt nõlvadelt, kui lõpuks sain tehnika nii käppa, et läbisin suurima rõõmuga kõik rajad, ka need, millel paksem lumi ja puuduv valgustus. Imeline! Varsti kindlasti jälle!

Elu on tänase päevani olnud vägagi planeeritud- on selge, kus, mis kell ja millal täpselt olema peab. Pean ausalt tunnistama, et tegelikult on mul edasise suhtes küll jänes püksis, sest teadmatus, kus linnas, mis koolis, kellega olen poole aasta pärast, on ahastav!! Lohutan alati ennast tõsiasjaga, et teised ka ei tea hehe.
Praeguseks on kätte jõudnud üks pingelisemaid aegu - riigieksamid, koolieksamid, järeltööd, mõtted edasiõppimise ja sisseastumiskatsete peale... Mõnel päeval on tunda kuidas aju justkui pooleks tahaks lennata ja ei jaksagi enam millelegi mõelda. Selleks puhuks aitab tavaliselt rahulik puhkepäev või lihtsalt aeg iseenda, kitarri ning lauluga. Ära ei ütle kunagi ka metsas jalutamisest või mõne hea raamatu lugemisest.

Pikk jutt lühidalt..saite siit pisikesi killukesi möödunust. Kui mõistus, aeg ja lugejad vähegi lubavad võib juhtuda, et ehk soojendangi bloginduse üles ja vaatab mis edasi saab. Seniks aga nautige kevadet ja algavaid mõnusaid päikselisi päevi. 

..kooli minna. Jep, ma olen see imelik inimene, kes ülimegahüüberpalju tahaks juba kooliaasta algust. Kindlasti on antud hetkel üheks mõjutajaks õppimise uues koolis, kuid suuremas osas on põhjuseks siiski need kolm komponenti: 

1. Esiteks mulle meeldib saada juurde igasuguseid teadmisi, mida mul on nii või teisiti tulevikus vaja.

2. Mida kiiremini saab gümnaasium lõpetatud, seda kiiremini saan ülikooli arstiteadust õppima minna.

3. Kooliaasta ajal on mul tegevust. Mul on võimalus organiseerida üritusi, väljasõite ja kõike muud. Praegu, vabadel päevadel tunnen ennast täiesti aheldatuna, et mul midagi otseselt kasulikku teha pole.

Ma juba nii elavalt kujutan ette, kuidas õppeaasta alguses tutvun uute klassikaaslaste ja õpetajatega. Leian uusi põnevaid väljakutseid ning asun nii enda kui ka teiste heaks tegutsema. Luban endale, et nendest kolmest gümnaasiumi aastast võtan kõike, mis võtta annab, eelkõige pühendun meditsiinile.

Kui nüüd ajutisest aja puudusest rääkida, siis tegelikult juba mõne päeva pärast saab see probleem kuuks ajaks lahendatud. Nimelt lähme sõbranna ja tema tädiga Soome maasikaid korjama, suurt raha teenima, yay. Seega on ka selle-aastane juulikuu täiesti sisustatud, nagu ka eelmisel aastal, kui oli noortevahetus ja USA reis. Seekordsel juulikuul püüan rohkem õhtuti aega leida, et veidikenegi blogida, aga samas ei tea täpselt kuidas seal asjad on, üks asi on juba internetis, teine asi on selles, et mul on elektroonikavidinatest kaasas ainult mu truu aiföön, kuna läpaka olemasolu hetkel veel puudub ja telefoniga on päris nadi blogida. Aga kui muudmoodi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

PS. Ja nüüd järjekordne küsimus suuremale ringile. Tegin mõni päev tagasi kapikoristuse ja praakisin umbes pooled riided kapist välja. Kas keegi tahab riideid endale (kõik on umbes S suuruses)?

Olen päris kindel, et mingi aeg olen siin kindlasti rääkinud enda omaloomingulisest laulust..võibolla ei ole ka, aga pole ju hullu. Igal aastal toimub Paides omaloomingukonkurss ''Südamelaul'', kuhu tulevad noored iseenda peas välja mõeldud laule, luuletusi, tantse jms teistele näitama. Suure surma peale sain oma laulu siiski valmis ja esitatud.

Üleeile lõunal ei olnud see laul kusjuures veel päris valmiski :D Tegelikult on üldse MEGASUUR ime, et ma siiski osalesin. Olin endas nii kindel, et raudselt räigelt põrun ja pärast seda on nii piinlik, et ei julge kellegile otsa vaadata. Keeldusin osalemast, aga võtsin ennast täna kokku..peaaegu sain täiesti üle. Aasta algul lubasin, et lähen lõpuks sel aastal Südamelaulule, see kusjuures oligi minu üks ja ainus motivaator, ega ma teisi väga ei kuulanud. Ma lihtsalt ei saanud enda lubadust murda.

Teid ju kindlasti üldse ei huvita väga palju huvitab, millest minu kirjutatud räägib, seega tulen teile ilusti vastu ning panen laulusõnad lugemiseks välja järgnevasse postitusse, SIIA.

Nagu te lugeda saate, räägib see laul lootustest. Sellest, kuidas pidevalt ootame, et kõik läheks aina paremini ja toredamini, kuid tihtipeale räigelt pettume enda ootustes, kuna kujutasime kõike palju ilusamates värvides ette. Olen laulus rääkinud ka sellest, miks nii on ja kuidas seda muuta, kuidas ei peaks pidevalt pettuma..ei tuleks loota ülearu palju. 

Miks mul sellised sõnad tulid? Kui ma hakkan laulusõnu mõtlema, siis tegelikult esimene salm lihtsalt tuli kuskilt ajusopist. Edasisele pidin juba veidi pingsamalt mõtlema, kuidas esimeses salmis seatud probleemi analüüsinda ning kuidas lõpuks sellele lahendus leida. Usun, et alateadlikult kirjutasin oma olukorrast, tunnetest inspireerituna need sõnad. Alles hiljuti oli mul endal nii, et tohutult lootsin, tõsiselt lootsin maad ja ilmad ja pudrumäed kokku, kuid kui asi oli seal maal, mil mu ootused oleks pidanud täide minema, räigelt pettusin, sest midagi sellist ei juhtunudki kunagi. Sealt sain oma õppetunni, et ei tasu liiga palju loota, on miljoneid kordi suurem oht pettuda, isegi kui paljud märgid viitavad sellele, et midagi suurt ja eriti toredat on tulemas, ära pööra sellele suurt tähelepanu vaid ürita elada oma elu edasi. Asjad ei pruugi alati nii minna, nagu me prognoosime või loodame.

Kui sa nüüd vahepeal neid laulusõnu ei lugenud, siis viska nüüd pilk peale ja mõtle, kas on mul pisutki õigus? Minu enda kohta käib see laul 100%, noh ma tegelikult ise kirjutasin selle ka ju :D Link on SIIN. Ja laulu ennast saab kuulata SIIT.

Ma ei suuda uskuda, et see aeg nii kiiresti läheb! Juba mõne kuu pärast lõpetamine ja kõik möllud. Sellega seoses on mul ka seekord reaalne põhjus, miks ma ennast viimasel ajal veidi liialt ärevil tunnen. Et noh, koolikatsed on tulemas, Koidula omad nüüd juba sel nädalal, Tartu katsed järgmisel nädalal. Nii creeeepy!!

No tegelikult pole ju midagi põdeda, kuskile ma ikka ju sisse saan...nali! Ma tegelikult ikka räigelt põen. Naerge mu üle kui tahate, aga reaalselt, ma nii väga tahan Koidulasse või Tammesse sisse saada (Tammesse veidi rohkem), kuid miski pole ju päris kindel. Ilmselt mõlemasse kooli on konkurents suur, aga sellele üritan väga mitte mõelda. Mu eesmärk on siiski nende väheste sissesaajate hulka mahtuda :D

Üldse viimastel päevadel liiguvadki mu mõtted pea ainult katsete teemal, veidi vähem järgmisel nädalal tulevale järjekordsele Tartu-arsti-rallile ja siis veel mõningad pisiasjad, mis pole praegu tegelikult üldsegi olulised. Te ei kujuta ettegi kui väga ma tahaks, et kogu see koolide teema oleks juba läbi, samas nagu ei taha ka (Linda loogika +1). Juhtub, aga ega see põhikooli lõpetamine pole mingi kuigi lihtne asi, mõtle ainult edasi õppimisele, sisseastumiskatsetele ja edasisele elule. Masendav..kes üldse mõtles sellise asja välja, et kui õpilane lõpetab 9nda klassi, siis ta on kohe valmis edasi tegutsema ja sellega enamus oma tulevik ära otsustama...Kuigi minul endal sellega jah probleeme pole, aga ikkagi, kõik pole nagu mina.

Kes vähegi mulle kaasa elada tahab (miks ei peaks, eksole), siis tuleval reedel (18.märtsil) on mul Koidula Gümnaasiumis vestlus. Järgneval päeval (19.märtsil) ootavad mind Koidulas ees sisseastumiskatsed. 

Tamme Gümnaasiumi katsed on minu sünnipäeval, 21.märtsil. Sünnipäev tuleb üldse selline tore. Umbes tund aega enne Tamme katseid saan enda ihu külge veel 24 tunniks südamerütmi seadeldise, sest et miks mitte :D

Seega minu auks võite pöidlaid pihus hoida reede päevast esmaspäeva pärastlõunani välja. PS. Esmaspäeval on kõigil lubatud mulle sünnipäevaks õnne ka soovida! :D

Alustaksin esmalt heade uusaastasoovidega (olgugi et viie päevase hilinemisega). Seega ma soovin teile kõigile hästi toredat, teguderohket, rõõme täis ja asjalikku kahe tuhande kuueteistkümnendat aastat! Kui nüüd kohustusliku postituse osa juurest edasi minna, siis mõte jääb veel veidikene toppama siiski aastavahetusele. Teid kindlasti maruväga ei huvita huvitab see mis ma aastavahetuse ööl tegin ja kus olin. Sellise mitte tunglemise tunglemise ja mangumise peale kohe teile sellest räägingi.

Uusaasta veetsin Kai ja Joosepi juures külas. Tegelikult olin seal pea nädal aega (nädal miinus 1 päev). Uusaasta ööl, kolmekesi toidulaua taga istudes algatasin mina ka kohe teema, mida keegi uueks aastaks endale (ja teistele) lubab. Tagantjärele mõeldes on minu ''uusaasta lubadused'' pigem nagu uue aasta eesmärgid.

Endamisi mõeldes otsustasin, et selle aasta pühendan muusikale ja sellele, et põhikool saaks korralikult lõpetatud, maksku mis maksab. Üheks minu lubaduseks oli lõpetada 9. klass neljade-viitega, selle alla kuuluvad ka eksamid (eesti keel, matemaatika, valikeksam- bioloogia). 

Minu teiseks lubaduseks oli kevadeks lõpuks täielikult valmis kirjutada vähemalt üks enda laul. Olen ka eelnevalt (vist) maininud, et mul on mõningad oma kirjutatud pooleli olevad lood. Pooltel neist on olemas viis, pooltel neist on olemas sõnad, kuid paraku on nii, et ühedki viisid ja sõnad ei sobi omavahel kokku, kahjuks. Igatahes, ma luban, et kevadel toimuval Südamelaulul (iga-aastasel Paides toimuval omaloomingu esitamise üritusel) esitan vähemalt ühte oma kirjutatud lugu.

Üleüldse hakkan sel aastal selle nimel vaeva nägema, et minu muusikalised tulemused oleksid veelgi paremad ja eelkõige selle nimel, et ma ise endaga rahul oleks. Sellest saab ilmselt kõige suurem väljakutse, endale kuidagigi meeldida.

Seega jah, ma juba väga põnevil ja ootan, milliseks nüüdseks uus käesolev aasta minu suhtes kujuneb. Aga see on selge, et sel aastal muutub palju ja ilmselt selle suve lõpuks pööratakse minu enda poolt minu elukorraldus täielikult pea peale.