..kooli minna. Jep, ma olen see imelik inimene, kes ülimegahüüberpalju tahaks juba kooliaasta algust. Kindlasti on antud hetkel üheks mõjutajaks õppimise uues koolis, kuid suuremas osas on põhjuseks siiski need kolm komponenti: 

1. Esiteks mulle meeldib saada juurde igasuguseid teadmisi, mida mul on nii või teisiti tulevikus vaja.

2. Mida kiiremini saab gümnaasium lõpetatud, seda kiiremini saan ülikooli arstiteadust õppima minna.

3. Kooliaasta ajal on mul tegevust. Mul on võimalus organiseerida üritusi, väljasõite ja kõike muud. Praegu, vabadel päevadel tunnen ennast täiesti aheldatuna, et mul midagi otseselt kasulikku teha pole.

Ma juba nii elavalt kujutan ette, kuidas õppeaasta alguses tutvun uute klassikaaslaste ja õpetajatega. Leian uusi põnevaid väljakutseid ning asun nii enda kui ka teiste heaks tegutsema. Luban endale, et nendest kolmest gümnaasiumi aastast võtan kõike, mis võtta annab, eelkõige pühendun meditsiinile.

Kui nüüd ajutisest aja puudusest rääkida, siis tegelikult juba mõne päeva pärast saab see probleem kuuks ajaks lahendatud. Nimelt lähme sõbranna ja tema tädiga Soome maasikaid korjama, suurt raha teenima, yay. Seega on ka selle-aastane juulikuu täiesti sisustatud, nagu ka eelmisel aastal, kui oli noortevahetus ja USA reis. Seekordsel juulikuul püüan rohkem õhtuti aega leida, et veidikenegi blogida, aga samas ei tea täpselt kuidas seal asjad on, üks asi on juba internetis, teine asi on selles, et mul on elektroonikavidinatest kaasas ainult mu truu aiföön, kuna läpaka olemasolu hetkel veel puudub ja telefoniga on päris nadi blogida. Aga kui muudmoodi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

PS. Ja nüüd järjekordne küsimus suuremale ringile. Tegin mõni päev tagasi kapikoristuse ja praakisin umbes pooled riided kapist välja. Kas keegi tahab riideid endale (kõik on umbes S suuruses)?

Startisime Eestist 10. juulil, mil läksime bussiga lennujaama, ning sealt edasi Türki, Istanbuli. Lennukist väljudes oli kohe tunda sellist mõnusat sooja õhku. lennujaamas viivitasime kokku umbes tunni, kuni lõpuks sai asjad korda ja meid võeti bussile ning viidi lennujaama hotelli, kus saime öösel magada ning juba hommikul, peale hommikusööki viidi meid bussiga tagasi lennujaama, et saaksime USA lendu ootama hakata.

Hotellist niipalju et....Seal ööbimine oli meile täiesti tasuta. Kuidas? Lendasime lennufirmaga Turkish Airlains, mis pakub oma klientidele hotellimajusust, kui järgmise lennuni on oodata rohkem kui 10 tundi. Turkish Airlainsil on mitu erinevat hotelli...ma arvan, et meie sattusime sellesse kõige uhkemasse. Tollel oli kokku üle 20 korruse, hotellitoad olid üliilusad suurte vooditega, WC/vannituba oli igati luksuslik ning kõige tipuks oli toas aken, mis oli suuruselt pea maast laeni ning sealt võis näha seda maagiliselt kaunist vaadet öisele suurlinnale. Meie Mariaga olime koguaeg koos, ka hotellitoas. Kuna me mõlemad nautisime seda vaadet, läksime oma massiivsete tekkidega põrandale akna ette istuma ja vaadet nautima. Me olime seal pea tund aega, kui mitte rohkemgi. Lihtsalt nautisime ja rääkisime, niimõnus.

Hommikul läksime hotellis sööma, kus sai võtta mida tahtsid..nagu rootsilaud. Läksime bussi ja meid kärutati sellega lennujaama. Lennujaamas läks meil tükk aega, kuni lõpuks oma väravasse minna saime. Kontrolle oli tohutult palju (mõned pidid ka oma käsipagasi lahti pakkima ja ette näitama, mina ei pidanud hihihi). Kuna meil oli lendu oodates maruigav, siis otsustasime, et laulame. Kolm-neli laulu jõudsime laulda, siis olime mingi aja omaette seletades, kuni lõpuks saime lennukisse, mis oli järgmiseks kolmeteiseks tunniks meie koduks.
Seekordsel lennureisil osutuks suureks miinuseks see, et kõik kooriliikmed olid lennukis laiali. Ainult mõnel üksikul õnnestus istuda sõbraga kõrvuti. Minu ja Maria distants oli niivõrd suur, et Maria oli lennuki eespoolsemas otsas ja mina tagaotsas. Seekordne lennuk oli suur, pea neli korda suurem kui see, millega Eestist Türki sõitsime. Sellel oli kaks vahekäiku, istmed kolmekaupa (seega ühes reas oli kokku üheksa istet). Mina istusin blokis, kus aken jäi vasakut kätt, olin õnneks kõige vahekäigupoolsem istuja, sain vabalt liikuda kui vähegi tahtsin, ei pidanud üle teiste ronima. Minu kõrval kaks kohta olid hõivatud kahe võõra sakslase poolt, kes inglise keelt eriti ei osanud (õnneks keskmises blokis, minust üks rida tagapool istus üks tore 50'ndates USA tädi, kes minuga aeg-ajalt juttu rääkis). Sama seis (nagu ka minul) oli täpselt minu ees istuval Eliisel, kelle kõrval olid samuti kaks võõrast sakslast. Eliisega saime küll juttu rääkida, aga me seda koguaeg ei teinud, sest päris ebamugav oli koguaeg ennast liigutada, et midagi öelda.
Sel lennureisil sain kokku magada maksimaalselt üks tund....üks tund kogu selle kolmeteist tunni jooksul....masendav. Asi on selles, et mu keha ei lubanud mul magama jääda, sest see kartis, et vajun magades selle saksa tädi õla peale ja siis on kole piinlik. Uni oli mul küll, täitsa palju oli uni, aga vot, magama ma ei jäänud. Hea on see, et mõlemas lennukis sai nii head süüa, tõsiselt head. Tavaliselt olen lennukitest mingit jama saanud, kuid seekord olid tõesti niii maitsvad toidud, sööks praegugi.
Need tunnid möödusid venides, küll ma käisin Mariat tüütamas, siis stjuardessi, et juua saada, siis jälle Eliise juurde...lõpuks mingi aeg, kui maandumiseni oli umbes neli tundi, saime Maria, Eliise ja veel mõne koorikaaslasega kokku, läksime lennuki tagaotsa ja hakkasime juttu rääkima. Aga aeg ikka venis. Siis järsku tuli mul uni. Magasin pool tunnikest ja siis vaatasin ühe filmi (igaühel oli oma personaalne puutetundlik ekraan, kust sai erinevaid filme vaadata ja mänge mängida) ning peale seda jälle tüütasin teisi, kuni lõpuks mingi aeg kästi turvavööd sulgeda, sest hakkasime maanduma.
Maandudes suundusime kohe lennujaama, kus kogunesime ja üheskoos passikontrolli läksime. Turvatöötajad, kes kontrollisid passe olid ülisõbralikud. Küsiti hästi sõbraliku häälega, et mis ma siin USAs tegema hakkan ja et kas olen siin esimest korda, pärast soovis veel parimat siinviibimist, et ma naudiks seda siin. Nii tore oli. Lõpuks saime kohvrid ka kätte, kõik asjad olid olemas ja kellegi kohver kadunud ei olnud.

Lennupilet Istanbul-San Francisco

Alates tänasest, selle postitusega hakkan jagama muljeid USA reisi kohta (lõpuks). Selle kurjajuure pärast ma ka kuu aega bloginud ei ole (mitte et ma nüüd selles reisis midagi negatiivset leiaks). Alustaksingi ehk sellest, et miks ma sinna üldse läksin.
Kogu reis sai võimalikuks tänu JTK'le (Järvamaa Tütarlastekoorile). Kogu reisi tuum, ehk see, kust USA reisi mõte üldse tuli, sai alguse juba kaks aastat tagasi, mil käisime oma kooriga Slovakkias rahvusvahelisel kooride festivalil. Seal jäime silma mitmetele teistele dirigentidele, kes meid oma riikidesse festivalidele kutsusid. Minu mälu järgi kutsuti meid Itaaliasse, Aafrikasse, USAsse ja vist kuskile veel. Eniveis, meie muidugi kõik jube rõõmsad ja panime pead kokku, ühisel hääletusel otsustasime, et kui üldse kuskile läheme siis USAsse (ikkagi San Francisco ju). Muidugi oleks samas tore olnud ka minna Aafrikasse, aga seda arvasid ainult nii vähesed...seega USA jäi.
Peale festivali lõppu ja Slovakkias lihtsalt veedetud aega läksime rõõmsate ja väsinud nägudega tagasi Eestisse, jagama reisielamusi ning muidugi ka suurt uudist, et kutsuti USAsse ja puha. Ütleme ausalt, minu ema sellest juba kohe alguses väga vaimustuses polnud. Mõelge nüüd ise, lennupiletid juba nii kallid ja kõik selline asi kokku. Huhh. *Möödus aasta* Hakati mingi aeg rääkima kooriproovis USAs toimuvast festivalist. Nendele, kes Slovakkias ei olnud, oli see uus uudis. Räägiti, et selleks on suurt ettevalmistust vaja ja kindlat nõusolekut, kes ikka kindlalt tulla saavad jnejne. Mina olin üks nende seast, kes algul nõusolekut anda ei saanud, sest tegemist oli suurte rahadega (algselt pidime arvestama 1500€ + taskuraha) Jep, meie pere jaoks ikka väga suur raha, seega, jäin lootma ilusale päevale, kui ema ütleb, et näe Linda, raha olemas, mine Ameerikasse. Jep, see päev tuli, ma olin nii maruõnnelik, te ei kujuta ettegi (USAsse reisimine on väiksest saadik mu unistus olnud).
Kuigi meil oli kokku aega konkursilauludega tegeleda umbes aasta (konkursikavaga oleks saanud juba varem alustada), alustasime meie (millegipärast) alles 3-4 kuud enne konkursit. Ma võin olla sajandi vinguja, aga mind see häiris väga, sest mina, kui inimene kellel on koguaeg midagi teha, ei sobi selline asi, et järsku viimasel hetkel hakkame nii hullult hagu andma. Näiteks suuuuuur probleem tekkis siis, kui dirigentidele meelde tuletasin, et mul on juuni lõpus noortevahetus ja ei saa paari proovi seetõttu tulla. Mul sõimati sõna otseses mõttes nägu täis, öeldi, et nemad kuulevad sellest esimest korda jnejnejne...*märkus- Ma rääkisin neile noortevahetusest juba aasta alguses, mõne kuu pärast veel tuletasin meelde, aga ei, keegi midagi kuulnud ei ole. Ühes proovis (toimus noortevahetuse ajal), kui pidin ühe tüdrukuga ettelaulmisele minema, läks asi nii pahasti, et mind aeti nii endast välja, et koolimajast lahkudes ja tagasi noortevahetuses osalenud noorte juurde jõudes olin ma (kuigi konflikte minu ja dirigentide vahel oli veel ka USAs päris mitmeid).
nii endast väljas, et hakkasin lõpuks nutma. Vot, ma kauem ei kavatse negatiivsetest asjadest rääkida
Selleks, et Golden Gate Festivalil osaleda, oli vaja saata korraldajatele heliklipp sellest, kuidas me laulame. Iga suvaline koor sinna minna ei saa. Üheks prooviks kutsutigi helimees, kes salvestas meid kui laulsime. Lauldud, korraldajatele saadetud, jäime vastust ootama. See oli positiivne, jeii. kindel minek (mitte et me kahelnud oleks). Kuni lahkumise päevani olid väga tihti proovid, pikad ja sisukad, päris kurnav.

Vabandan tagantjärgi nende ees, kes ootasid siit lugeda ainult roosamanna juttu. Ka negatiivsetest asjadest tuleb rääkida :)

Minu kauaoodatud Käsmu tripp oligi ära. Ausalt, see oli seda väärt, oodata kontserti ligi kolm kuud järjest. Jep, võin ju tiba hullumeelsena tunduda, et ühte kontserti nii kaua ootan (kuigi alles veebruaris ju käisin ka Curly Stringsi kuulamas). Selline on see fännielu. Väiksemana ma ei saanud kunagi aru, et kuidas saab kedagi niiiiipalju fännata, aga vot saab. Ma siin endamisi mõtlen, et kuidas see küll võimalik on? Ja ma võin ühest asjast ainult rääkida ja rääkida ja rääkida. Okei, ma nüüd võtan ennast kokku.

Nagu te juba teate, siis eile, 11. juunil käisin Käsmus Curly Stringsi kontsertil, kuigi ma seda niiüliväga ootasin, ei olnud ma hommikul vara sellest väga vaimustuses. Varahommikul kell 11:00 pidin minema kooli, et läbi teha oma solistilaul, millega 20.juunil 9.klasside lõpuaktusel pean ka esinema. Plaan oli ärgata hiljemalt kell 9:00, et jõuaksin kõik asjad tehtud ja asi mutt. Nii libedalt see parakult siiski ei läinud. Mind äratas hommikul hoopiski üles (kell 10) lauluõpetaja kõne. Kuna ma magasin, siis oli mul ka korralik unine ja kare hääl. Kõne ise nägi välja umbes selline:

Mina: ''Jaaa''

Õpetaja: ''Tere, Linda, kas oled üles ärganud?''

Mina: ''Jaa, olen küll'' (valelik valevorst)

Õpetaja: ''Meil hakkab kell 11 proov, mäletad ikka?''

Mina: ''Jaa, mäletan''

Õptaja: ''Kohtume siis''

Mina: ''Jah, head aega''

Peale seda kõnet olin mina kohe voodist püsti ja tegutsesin (okei, esimesed 10 minutit istusin voodil). Kindlasti lugejate seas tekkis küsimusi, et miks õetaja selle pärast küll helistas? Vastus sellele on lihtne, ma olen maha maganud lugematu arv lauluproove ning kuna õpetaja ikka tahtis minuga seda proovi teha, siis oli kindlam mulle tund aega varem helistada, et ma ikka kindlat üles saaks ja kohekindlasti proovi jõuaks.

Käsmu ise hakkasime sõitma alles kella viie ajal. Enne minemist käisin veel tädi juures ära, kes punus mulle nunnu korvi pähe (terve pea on punupatsi täis, patsi alustatakse pea keskelt ja liigutakse ringe punudes järjest väljapoole). Selle patsi olin enda jaoks juba mitu päeva tagasi valmis mõelnud, sest ma tahtsin Käsmus sobituda keskkonda, selline folgistiil ja kuna ma ise folki hullult fännan, siis mis mind enam peatab? Lauralt olin veel laenanud nunnupunnu halli kampsuni ja roosad papud, mis sobisid oivaliselt minu ülejäänud outfitiga. Niii nummi, aga ega ma endast pilti tolpäeval ei teinud. Nüüd mõtlen, et oleks ju võinud..

Käsmus istub publik murul, igaüks oma murulapil. Kuna meie sinnajõudmine oli tiba raskendatud (seoses teetööde ja teereguleerijatega), oli sinnajõudes kõik paremad kohad võetud ja seepärast otsisime u 5-10 minutit endale sobivat kohta. Minu ainus kriteerium oli see, et ma kindlasti pean nägema lavale ja me ei tohi olla kuskil ääres. Lõpuks siiski leidsime päris hea koha, mis paiknes lavale piisavalt lähedal ja Curly Stringsi oli ka sealt väga hästi näha. 

Kontsert sujus nii hästi et nii hästi. Ülivinge oli!! Nii mõnus oli mere ääres sooja pleedi sees murul istuda ja kuulata Curly Stringsi ning nende laule täiest kõrist kaasa laulda. Uskumatu lihtsalt. Väga super! Folk on ikka nii mina, täiega mina. Võite kindlad olla, et kunagi on ka minul oma folkansambel, sest laulmisest ma nii või teisiti ei kavatsegi loobuda. Mis mul muud öeldagi, nii super oli. See lõppeb siin, ma hakkan ennast jälle kordama.

Kuna kontsertilt sai osta ka nende uut (lühi)plaati ''Elumäng'', siis nagu ikka, ma pidin selle endale saama. Ma seda plaati olin juba sellest ajast tahtnud, kui Eeva ja Villu meie koolis käisid ja Eeva mulle ütles, et neil tuleb küll uus plaat, suvel. Niisiis ma seda ootsin...ja ka sain. Ning üllatus üllatus, Linda sai kõigilt neljalt (Eevalt, Villult, Jalmarilt ja Taavetilt) ka autogrammi. Juhhuuu.

Öösel, poole ühe ajal koju jõudes olin ma niii väsinud, tohutult väsinud. Ma nüüd ei teagi, kas asi on selles, et öösel magasin vähe, või hoopis Käsmu reisist..Vahet väga pole, vähemalt üks asi on kindel, ma olin omadega niii läbi kui läbi, kuid kodus magama ma siiski kohe ei jäänud. Kuna meil on WhatsAppis selline tore grupivestlus, kus on koos väga toredad ja värvikad inimesed, siis veidi aega lobisesin seal ning seejärel külastasin Kai blogi ja lugesin tema uusimat postitust sellest, mida ta öö jooksul kõike korda võib saata. Sain jälle hea tujuga Truudi kaissu võtta ja tuttu jääda.

Turistid Stockholmi uudistamas

Jälle üks mõnus nädalavahetus üle elatud...võinoh, mitte üle elatud (see kõlab kuidagi halvasti aga mul ei tule pähe mitte ühtegi teist sõna, muig). Seekord viisme oma nelja-liikmelise-seltskonnaga läbi veidi teistsuguse (mitte niivõrd igapäevase) nädalavahetuse. Nimelt, pikaajalise planeerimise tulemusena otsustasime minna kruiisima, Rootsi (kuning)riiki. See on küll õigesti öeldud, et ''pikaajalise planeerimise tulemusena''...Seda reisi planeerisime tõesti mitu kuud ette. 

Nagu juba eelnevalt öeldud, läksime kruiisima neljakesi: mina, Laura, Laura tädi ja Laura tädi (kusjuures ma varem polnud kumbagi Laura tädidest näinud). Kuna nad olid niivõrd toredad ja sõbralikud, hakkas mul väga ruttu nende seltskonnas mugav olla...Põhimõtteliselt kohe.

Päeval (kui nüüd täpsem olla, siis hommikul) mil hakkasime jõudma Stockholmi, oli meil bronnitud hommikusöök, et me nälga ei peaks surema. Seal reaalselt oli kõike mida Sa ainult hommikuks süüa tahaksid....Mina tegin endale hommikusöögiks oivalisi lõhe-juustu võikusid, kõrvale hiinakapsast ja joogiks klaas piima ja seejärel tassikese kakaod, super! Mõistagi hommikud ei kesta kuigi kaua..

Peale söömist kohe kajutisse, riided selga ja linna minek. Meil polnud kuigi suurt ja täpset plaani, kuhu ja millal minna. Meil oli plaanitud ainult see, et läheme vähemalt ühte muuseumi ja ülejäänud aja chillime natuke niisama ringi (vähemalt mina sain nii aru). Sadamast väljudes suundusime kohe esimese bussipeatuse juurde, kus me imekombel ei pidanudki bussi üle paari minuti ootama.

Leidsime pisikese pargikese, kus oli kirsipuudest allee

Bussiga sõidsime lihtsalt edasi....Laura tädid jälgisid, kus ja millal me täpselt maha peame minema, samal ajal meie Lauraga bussis tukkusime (me olime maruväsinud, tegelikult mina olen siiamaani nii väsinud). Kuigi me öösel magasime kõik ja puha. Bussist väljumine oli natuke piin....püsti tõustes tundsin kuidas väsimus võimust võttis, aga me saime sealt bussist välja, kuidagi. Uudistasime veidi bussipeatuse ümbrust ja kaarti, et täpselt aru saada, kus me oleme. Kuidagimoodi leidsime jälje ja leidsime üles, kuhu minna, et jõuda kuningalossini...We did it, we found it! Vahtkonnavahetust küll parasjagu ei toimunud, aga saime näha seda, kuidas üks mundris tüüp marssis üksi, omatte...Peaasi et Ta ise oma ameti üle õnnelik on..

Võtmehoidja/põdrad

Edasi suundusime tagasi tänavale, kus ilutsesid tänavatel reas kõiksugused turismipoed, kust sai osta igasugust ninni-nänni....By the way, ma ostsin ühest sellisest poest meganunnu võtmehoidja, mis on selline rippuv: Rootsi lipp, kiri ''Sweden'' ja nendest allapoole rippuvad 5 põtra, igaüks oma värvi (must, kollane, sinine, punane, oranž, põtrade peal on ka hõbedased pisikesed tähekesed).
Peale linnas jalutamist, söömist ja pildistamist suundusime Vasa muuseumi, kus võis näha mitme sajandi vanust laeva. Laev oli tehtud läbinisti puidust, seda kaunistasid väga paljud puust nikerdatud kujukesed inglitest, lõvidest, protreedest jnejne, laeva mõlemalt küljel oli ka ohtralt kahuriluuke. See laev oli ikka tohutult suur, päris tõsiselt! Laev ise on väga vana, ma täpselt ei tea kui vana, aga ligemale 400 aastat. Laev teenis ennast hästi... päevani, kui kuningas lasi laeva panna suurema laadungi kive...sellele laev vastu ei pidanud ja läkski põhja. Mere põhjas oli see koguni 333 aastat, kuni see lõpuks mere põhjast välja toodi, korda tehti ja muuseumi eksponaadiks pandi. Minu arust oli see enamatki kui vinge!

..Truudit ei saanud koju jätta..

Kunagi....nii umbes 6 tunni möödudes olime me tagasi oma Victoria I pardal, kus ootasid meid värskendav dušs ja pehme voodi (jalad olid kõndimisest täiesti läbi). PS.Ma pean ikka mainima, et minu voodi oli alati korras, kui ma ise seal parasjagu polnud...
Laevas oli lihtsalt chill. Samal õhtul läksime Lauraga kahekesi öhtusöögile, mõistagi rootsi lauda, kus olid olemas absoluutselt kõik kõige paremad hõrgutised mida me vajasime
...Ma kusjuures ei teagi palju ma seal sõin, aga ma mäletan seda väga hästi, et toidud olid imemaitsvad!
Minu soov oli ära käia ka kõige ülemisel tekil, et näha päikeseloojangut...Jess, Laura tuli minuga kaasa. Tegin pilti ja puha, nii super ilus, või mis?

See päikeseloojang sobib Eesti lipuga ideaalselt

Mina olen terve reisi pärast väga õnnelik ja nii tore oli nädalavahetust nii vingelt mööda saata, lihtsalt super, kuigi ma olen sigaväsinud ja saan alles nüüd magama minna...