Natuke hull, natuke armas

Written by 3 Comments

Täna oli selline veits ''raju'' päev, kui nii võib öelda. Ainult üks voorimine ühest majast teise. Minu kõhuvalude maraton on saanud uue kuue, sellega on hakatud tegelema ja mul on tunne et sellga ei lõpetata enne, kui probleem on leitud ja likvideeritud, jeiiiii! Aga kõige enne räägin oma pisut hullumeelsest teost, võinoh, kui hullumeelne see ikka on :P
Väiksest saadik olen selline pikajuusteline kuldkihar olnud (mitte küll väga rabavate juustega). Aga teate kuidas see ära tüütab? ''Linda, Sul on nii pikad juuksed!'', ''Linda, issand kui pikad Su juuksed ikka on, ma tahaks ka!'' ja nii edasi ja edasi..Otsustasin siis veidike muutust teha ja nagu naksti, u 25cm bauhti maha! Jah, saate õigesti aru, Linda lõikas oma pikad juuksed suhteliselt lühikesteks.Enne ulatusid need minu tagumikuni välja, kuid nüüd on need kõigest rinna kõrgusel. Mii soo häpii!

Edasi tänasega. Nagu ma juba ütlesin, siis trallisin täna ühest majast teise. Alguses kooli, siis arsti juurde, siis kooli ja uuesti arsti juurde. Nüüd kõige mitte-põnevam osa, mis ma siis targemaks seal arsti juures sain. Kohe samaks päevaks sain ultraheli aja, kus uuriti kilpnääret (ma ei tea miks) ja kõige ''magusam asi'': Järgmisel esmaspäeval ootab mind ees gastroskoopia, kes ei tea mis see on siis, rahvakeeli kutsutakse seda mõõgeneelaimiseks. Suht jälk protseduur, peenike toru, mille otsas on pisike kaamera, aetakse sul söögitorust makku, tehakse kurku ainult kohalik tuimestus. Õhh ma tegelt väääga pelgan seda, aga kui on vaja siis on vaja. Eks ma pärast saan värvikalt ka kirjeldada oma elu hullemaid minutied.
Nädal aega peale gastroskoopiat lähen tagasi arsti juurde ja siis saan äkki targemaks. Sel korral, või millalgi hiljem hakatakse ka minu vererõhuga tegelema, ka sellega, miks ma kehalises ei suuda midagi teha ilma selleta, et pilt uduseks läheb. Seega mingi aeg pannakse mulle peale see aparaat, mis mõõdab 24 tunni jooksul vererõhku ja pärast tehakse kokkuvõte. Ja teate mis ma just välja mõtlesin? Kui see juhtub olema koolipäeval siis on ju päris piinlik, kui ta peaks mul tunni ajal seda mõõtma hakkama, see ju suriseb..Järjekordne viis kuidas ennast klassi ees lolliks teha! :D

Aga igatahes asjad liiguvad ja liiguvad, mu tuju on isegi natuke tagasi tulnud. Tänu oma paremale tujule otsustasin midagi nunnut ette võtta. Läksin siis Selverisse ja vaatasin igal pool mitu korda ringi, mõtlesin mida osta. Lõpuks sattusin lemmiklooma riiulite vahele, kus seistes tuli mul kohe meelde, et Kai tuleb Dšännuga järgmisel nädalavahetusel külla. Kuna Kaid ootab siin umbes täpselt miljon asja (peale minu kaks pakki kanasnäkke ja kaks pluusi PS. Kai, Sa lubasid mulle selle valge pluusi tuua kihihii), siis Janet on ju samamoodi minu nunnununnu külaline, ei saa teda tühjade kätega käppadega jätta. Seega alates tänasest on Janetil minu juures personaalne joogikauss (mis on muide lillakas-roosa ja sobib meie kõigi kolmega) see on päriselt ka nii nunnu ja veel ostsin Janetile maiustamiseks Rodeo maiuseid, Milline suur süda, onju. *siia käib ingli nägu*

Tags:

Share:

3 kommentaari

  1. Anonüümne4. november 2015, kell 08:53

    Armas Linda! Surinaga aparaadi pärast ära muretse. Sa pole esimene ega viimane õpilane, kes seda koolipäeval kannab.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Linda4. november 2015, kell 11:42

      Ma hullult muretsen, sest see saab olema nii piinlik kui klassis on vaikus ja siis ma hakkan järsku surisema..okei tegelt on naljakas ka :D

      Kustuta
  2. Kai4. november 2015, kell 13:00

    Ma olen selle suriseva aparaadiga mitu korda pidanud ringi käima ja olen sattunud sellistesse olukordadesse, kus ümber on palju võõraid inimesi ja järsku hakkab masin põues surisema :D Kõik inimesed vaatasid ümberringi...ma kaasaarvatud, sest ma ei saanud reeta ju, et mina olen see vibreeriv ja surisev olevus :D
    Minul oli masin seadistatud nii, et iga 10-15 mintsa tagant mõõdab (öösel korra tunnis) ja arvatavasti pannaksegi koolipäevaks, et näha kuidas vererõhk kõige tavalisemal päeval on. Kui aparaat mõõdab, siis Sa ei tohi naerda ja parem oleks, kui ei kõneleks ka sellel ajal, vaid mõõtmise hetkeks jääd vaikselt liikumatuks, sest siis aparaat saab salvestada kõige õigema tulemuse. Kui naerad, siis mõõdab kõrgema vererõhu vms.
    Selle masina juures on kõige ebamugavam riiete vahetamine ja olles ise juba kogemustega, siis soovitan lihtsasti ära võetavaid riideid (lukuga dressikas). Ülepeatõmmatavad asjad on veidi keerukamad, sest kuna Sulkäe küljes on see mõõdik, millest jookseb voolik aparaati ja aparaat on paelaga kaelas, siis on tüütu sellega jännata.
    Kastroskoopias mulle tuimestavat süsti ei tehtud...vähemalt ei mäleta. Nad alguses vist proovivad ilma tuimestuseta ja kui oled hea neelaja, st ei tõmba pingest kurku kinni või ei suru kuidagi oma kurgulihastega seda toru välja, siis tuimestust ei tehta. Mul olid muidu väga head arstid...või no arst ja õde, kes abistas. Nad rahustavad Sind ja kiidavad :) Nii, et ära muretse...see protseduur ei kesta pikalt (5-10 minutit). Mul muidugi oli peale seda protseduuri nädal või kaks hääl veidi ära ja kurk oli valus...nagu oleks külmetunud, kuid see on tegelikult ärritus.
    No nüüd sai igavesti pikk kommentaar, aga eks küsi juurde, kui tekkis küsimusi :)

    Ps. See on tõsiselt nunnu, et ostsid Džännukesele päris oma joogikausi ja maiused ;)

    VastaKustuta