Nii hirmul

Ma olen terve tänase õhtupooliku olnud ikka päris ärevil ja hirmul. Pabistan palju, kuigi ei tea kas tegelikult ongi niiväga põhjust. Jutt käib siis homsest käigust haiglasse, kus mulle tehakse esmakordselt gastroskoopia ehk rahvakeeli öeldes mõõganeelamine. 

Kuna mind huvitab meditsiin ja kõik selline, siis muidugi pidin ma ju ka põhjalikult meditsiinilistelt lehtedelt otsima välja kõik andmed selle kohta, mida minuga homme täpselt tehakse ja kuidas tehakse...
*Selle koha pealt jäi eile minu postitus pooleli, sest kell oli liiga palju*

Et seda lõiku mitte raisku lasta, kirjutan siit samast nüüd edasi. Gastroskoopia on siis selline protseduur, mille käigus surutakse umbes väikese näpu jämedusega elastne toru suu kaudu makku (mööda söögitoru), magu pumbatakse õhku täis, et oleks midagi näha. Toru ehk sondi otsas on valgustus ja väike kaamera. Sellisele protseduurile pidin ka mina minema, nüüd täna hommikul.
Ausaltöeldes olin ma niiiiii närvis, et ma olin ise ka üllatunud, et suudan millegi peale nii närvis olla. Peaaegu terve eelneva õhtu pabistasin ja üritasin selle mõttega leppida, aga ei. Õhtune seiklus lõppes sellega, et voodisse jõudsin ühe paiku, kuid ärevuse pärast und absoluutselt ei tulnud. Et kuidagi ennast unele saada, võtsin lahti oma ETV äpi ja hakkasin Buratinot vaatama. Jah Buratinot, mulle ei tulnud ühtki teist asja pähe.
Kuna uni tuli alles kahe-kolme paiku, siis uneaega sain ''suurepärased'' 5 tundi. Jah, ja siis oli vaja veel pesema minna ja juuksed kuivaks saada..õhtuti ei saa ju mitte mingil tingimusel pesemas käia..kas ei saa või ei viitsi. Vedasin ennast haiglasse ning mind juhatati infolaua juurest õige ukse taha. Ma ootasin seal närviliselt üle poole tunni. Mida rohkem aega möödus seda närvilisemaks ma muutusin. Üritasin mõttes küll ennast ohjeldada, et ma saan sellega hakkama ja pole midagi hullu jne, aga noh, aitas see siis või?
Mingi hetk kutsuti mind sisse. Seal oli väga mõnus õhkkond, mis ühtlasi mind ka maha rahustas. Protseduuri viis läbi üks minu lemmikarste (meesarst) ja tema assistent, selline noor ja tore naine. Nad olid rõõmsatujulised ja tundsin ennast nendega mugavalt. Esmalt pihustati mulle kurku tuimestit mis maitseb päris rõvedalt aga mõjub võrdlemisi kiiresti. Nii mõne minuti pärast hakkas õudus pihta, mind pandi vasakule küljele lamama. Hammaste kaitseks pandi mulle hammaste vahele plasthuulik, et suu lahti püsiks ja voolikut ei hammustaks. Ja läkski lahti! kurgust topiti sisse voolik, mis suruti makku, sealt edasi ka kaksteistsõrmiksoolde Võeti ka koeproove, mille tulemused ma alles järgmisel nädalal teada saan.
Kuna eile lugesin mitmeid meditsiinilisi tekste antud protseduuri kohta, siis parandaksin ühte nende ''pisitillukest'' viga. Pea kõikides nendes oli kirjas, et seda ei ole eriti tunda, kuidas see voolik maos on. No kuulge, on ikka küll. Kes ei ole gastroskoopias käinud, ei oska seda tunnet eriti ettegi kujutada. Terve protseduuri vältel suutsin ma enamus ajast peas ainult öelda: ''Võta see välja, võta see välja, võta see välja, võta see välja, fuuhhhhhh, VÕTA ÄRA SEE!''. Vägavägaväga rõve! Parem oleks, kui sellest midagi kasu ka oli ja lõpuks valu-põhjustaja leitakse, sest ma ei kavatse elusees enam sinna tagasi minna. Õhh. Kusjuures mul on siiamaani tunne, et see oleks nagu mu sees. Täpsemat infot minu protseduurist saavad vaid vähesed, nii igaks juhuks :D

Joonisel on näha, kuidas ja kuhu sond viiakse