Kõik on ühesugused

Viimasel ajal olen endamisi väga palju erinevaid asju peas analüüsinud. Mõttematerjali on väga palju kogunenud. Viimasel ajal olen mõelnud nii pereliikmetest, sõpradest, klassi-/koolikaaslastest, üldse kõigist. Olen mõelnud palju ka sellele, kuidas on muutunud minu elu ja inimesed minu ümber.
Kindlasti mõtlete, et miks ma küll selliste asjade üle pead murran. Lihtsalt nii palju asju on toimumas, koguaeg on mingi jama või järjekordne olukord, kus avastan, et sõber/sõbranna, keda olen pikemat aega usaldanud, kellega olen saanud rääkida kõigest, on ikkagi selline nagu kõik teised. Kahepalgeline või lihtsalt ignoreeriv, mind vajatakse ainult siis kui midagi vaja on.
Kas mul on ainult tühipaljas tunne, või on see reaalsus, et ainult mina satun selliste inimeste otsa? Ilmselt on see pelgalt tunne, kuid mille ku**dima pärast kõik minu lähedased/tuttavad elavad nii ilusat elu? Saavad kõigega hakkama, mõtlevad ühtemoodi, tegutsevad ühtemoodi ja siis tulen mina. Mina, kes ma huvitun hoopiski teistest asjadest kui teised, tegelen teiste asjadega, mõtlen asju teistpidi ja ei ole kellegi jaoks piisavalt tubli või tore.
Ma ei oska seda olukorda kuidagi lahendada, sest saan aru, et viga peab olema minus, aga ma ei tea mis see on, mis minu juures siis nii eemaletõukavat on. On öeldud anonüümselt, et olen mingi suvaline tiinekas, siis olen lihtsalt bubekas kes ei suuda oma emotsioone vaos hoida, siis olen ka juba sõbranna jaoks lihtsalt mingi sõna otseses mõttes abivahend, sest Linda ongi ju selleks, et lihtsalt mingi abividin olla, ega Lindal pole ju kunagi abi või tuge vaja.
Lihtsalt oleks lihtsam, kui keegi reaalselt ütlekski, et Linda, näed, just see konkreetne asi, on Sinu juures häiriv, kas sa saaksid seda kuidagi enda juures parandada? Ölge kasvõi nii nagu eelnevalt välja tõin, mitte ärge karake mulle internetis või lihtsalt näkku röökima, et kuule Linda, sa oled debiilik, tõmba uttu. Eriti lame, kui seda tehaksegi reaalselt anonüümsena.
Mina elan selle järgi, et kõike peab saama viisakalt ja rahulikult arutada ja lahendada. Millegipärast paljud inimesed kuulevad sellisest asjast, nagu ''viisakas ja rahulik käitumine'', esimest korda. See on minu jaoks täielik müstika. Kuidas ei ole võimalik rääkida rahulikult?
Jõudsin jutuga lõpuks sinnamaale, kus ise oma sõnadest loen välja, et tegelikult ei saagi mina alati süüdi olla, alati ei ole Linda see, kes kõike valesti teeb. Iga inimene peaks ennast analüüsima ja otsustama, mida tema täpselt valesti teeb, enne seda kui kellegile teisele kõrri kargab.