Laagrist leiab nii mõndagi (või kedagi)

Ma pole seda küll oma blogis maininud (vist), aga möödunud neli päeva (va tänane ja eilne) ei veetnud ma kuskil mujal, kui noorte kotkaste ja kodutütarde Skautlike õpete laagris. Tavapäraselt toimuvad meie laagrid alati oma maakonnas (Järvamaal), kuid seekord toimus meie tagasihoidlik laagrikene hoopiski Pärnumaal, Varbla rannas, Rannakülas. Seal samas kohas toimusid ka aegumatud ''Mehed ei nuta'' filmivõtted. Vabandan juba ette ära, et oma tehtud pilte ma juurde lisada ei saa (va pilt oma patsist), sest laagri vältel korjati telefonid kokku...seega ma pilte teha ei saanud. 

Kodust laagriplatsile sõitsime Kaitseliidu masinatega ligi 3 ja pool tundi. Natuke tüütu oli puupingil istudes loksuda, aga see oli samas ka tore. Laagrisse jõudes jagati meid koheselt gruppideks ja jagudeks (mina olin esimeses grupis ja kolmandas jaos). Peale seda kohe oma kottidega mereäärsele platsile, et kotid maha panna ning seejärel kohe eurotualette ehitama. See siis nägi järjekordselt välja selline, et maas on veidi alla meetri sügavune auk ning selle kohal raam, kus peal istudes oma asju ajada saad. Mina, Heli ja veel mõni poiss töötasime poiste vetsu kallal. Ma ei saa ikka mainimata jätta, et mina kaevasin peaaegu kogu augu üksi. Kaks poissi proovisid ja põhimõtteliselt kohe viskasid labida maha, et nad ei suuda (asi oli selles, et seal oli väga palju juuri), aga vot mina, kui pooleldi maa tüdruk sain sellega hakkama jeii.
Mitte et nüüd üksikasjalikult kogu laagrit ümber kirjutada, siis räägin üldiselt mis me seal kõike tegime, sest ma tegelikult ei viitsi absoluutselt sellest laagrist kirjutada, aga miski nagu käsib seda siiski teha. Eniveis, meie laagri vältel valmis kiviaed (täpsemalt öeldes taastasime kunagise kiviaia), valmis ka üle kraavi minev sild, mille mõttest ma siiani aru ei saa, sest see kraav oli väga kergelt ületatav. Nooremad (ka mõned vanemad)  valmistasid endale roomatid (need kes noortevahetuse ajal minuga ellujäämiskursusel käisid, teavad millest ma räägin). Valmis ka saun. Midagi otseselt vist rohkem ei olnudki, kuid eel-nimetatud asjade tegemiseks kulus kõvasti aega.
Laagri üks paremaid asju oli see, et me saime seal niii palju süüa. Siiamaani mäletan seda seljankat mis esimese päeva lõunal pakuti. Ma pole küll eriline supi armastaja, aga see oli lihtsalt niivõrd hea, tõsiselt hea. Laagrist leidsin ka endale silmailu, üks üliarmas ja tore kutt. Ma teda siin päris otseselt kirjeldama ei hakka, sest terve Eesti ei pea teadma kes ta täpselt on, aga selge see et ma olen temast ikka täiega sisse võetud :D
Kui nüüd laagri lõbupoolest rääkida, siis iga päev me saime ka käia meres ujumas. Njah, sellel olid küll oma kriteeriumid:
1) Veepiir pidi jääma max 20-30cm üle põlve
2) Vette lasti jagu jao haaval
3) Vees olemise aeg oli 5 minutit

Ööd telgis olid päris head ja soojad. Esimesel ööl oli isegi palav. Teine öö seevastu oli aga ekstreemsem, sest ööläbi sadas paduvihma ja meie telgi katus lasi läbi nii, et mõned  meie telgist olid läbimärjad, mina seevastu pääsesin ainult sellega, et vasak jalg oli natukene märg. Eriti ränk oli viimane päev, terve öö ja hommik ja päev sadas. Kuigi öö möödus kenasti ja toredalt, olime terve oma telkkonnaga üleval ja rääkisime igasugu jutte. Mingi aeg sättisime kõik ennast siiski magama. Hommikul tõustes oli sadu läinud hullemaks ja see jätkus terveks päevaks. Päris masendav oli mitu tundi selle vihma käes liguneda. Mingi aeg saime sealt lõpuks minema, oma koju. Niiiii hea tunne oli kodus olla. Tegelikult ma pole siiani kodus välja läinud, homme pean seda tegema nuuks.

Minu kuulus pats