Filosofeerimisnurk

Aegamisi ma ikka kipun mõtlema miljonist erinevast asjast. Tihti on suureks mõtteaineks minu tulevik, mõnikord armastan mõelda asjadest, kuidas muuta maailma paremaks, kuidas olla parem inimene, et ma ei oleks mitmete inimeste jaoks nii ebameeldiv jne. Mõtteainet on tohutult palju. Kindlasti on siin veel inimesi, kelle hobiks on mõelda, kuigi tegelikult me teeme seda igapäevaselt, me lihtsalt ei mõtle sellele et me mõtleme. Tegelikult on asi nii segane, sest tegelikult sa ju mõtled :D Mul on tiba naljakas kirjutada asjadest, mis ajavad mu pea sassi, sest need on sellised asjad, millest saab aru ainult siis, kui seda enda peas mõtled.

Okei, mõtlemine on igapäevane..kuid mina pole siiani eriti aru saanud, et kuidas me ikkagi mõelda saame. Mõtlemise ajal me ju füüsiliselt ei räägi. Täiesti müstika, kuidas me seda teha suudame??? Kui praegu avasin mõneks minutiks Wikipeedia ja uurisin sealt mõtlemise kohta, siis ajas see mu peas kõik veel rohkem segasemaks, sest see tekst seal on minu jaoks täiesti seosetu. Mul hakkas selle peale praegu õlg valutama...

Koidula Gümnaasium (kui selle ehitus lõpuks valmis saab)

Tegelikult viimasel ajal olen ma hästi palju mõelnud ikkagi oma tuleviku peale. Õigemini sellele, mis saab selle õppeaasta lõpus, kas ma ikka saan Koidula Gümnaasiumi sisse, kas saan gümnaasiumis hakkama ja kui saan, siis mis hinnete peale. Kuna suvi on olnud teguderohke, siis sellest hoolimata ma juba ootan kooli. Ei, ma ei oota neid nõmedaid üllatus-tunnikontrolle, mida meie matemaatika õpetaja aeg-ajalt armastab teha, ma ei oota neid varaseid hommikuid, mil pean kell 7:00 ärkama, et kaheksaks kooli jõuda. Uskugi või mitte, aga ma ootan kooli sellepärast et aina targemaks saada. See teadmine ergutabki mind koolis käima. Nagu teate, tahan ma saada tulevikus kirurgiks. Selleks, et kirurgiks saada, peab pingutama, pingutama selleks, et saada kätte kõikvõimalikud teadmised, mida meie haridussüsteemil on meile pakkuda. Selle-aastaseks eesmärgiks on lõpetada 9. klass puhaste neljade-viitega. Eelmine aasta see peaaegu et õnnestus, kuid veidike põrusin ja sain ühes aines 3e. See-aasta ma üritan seda viga vältida ja pingutada veelgi enam.
Olen mõelnud tegelikult juba ka lõpetamisele (kaugel see enamgi on). Minu mõtted on toppama jäänud ühele ja samale asjale: Kuidas ma suudan kõik selle siin maha jätta ja teise linna, võõraste inimeste keskele elama asuda. Kindlasti pole kohanemine niivõrd raske, kuid ma olen oma kodukohas elanud terve oma elu, 15 aastat. Minu jaoks on see ilmatu pikk aeg. Lisada juurde tõsiasi, et siin on ka inimesed, kellega ma olen kogu elu koos olnud (lasteaiast saadik). Lõpetamine saab minu jaoks ilmselt raske olema, kuid samas on see ka n.ö. üks edasiliikumise punkt, mille on kõik vanemad läbi teinud :)
Huvitav, kui kiiresti see kooliaasta kavatseb läbi saada? Asi selles, et mingi etk tuleks põhjalikumalt hakata mõtlema lõpetamisele, et mis kleit ja mis soend ja jalanõud ja muud aksessuaarid jnejnejne. Ma tahan et kõik oleks korralikult läbi mõeldud, seega hakkan juba mõne kuu pärast põhjalikumaid otsinguid netist tegema jeii.