Lennureis maakera otsa

Startisime Eestist 10. juulil, mil läksime bussiga lennujaama, ning sealt edasi Türki, Istanbuli. Lennukist väljudes oli kohe tunda sellist mõnusat sooja õhku. lennujaamas viivitasime kokku umbes tunni, kuni lõpuks sai asjad korda ja meid võeti bussile ning viidi lennujaama hotelli, kus saime öösel magada ning juba hommikul, peale hommikusööki viidi meid bussiga tagasi lennujaama, et saaksime USA lendu ootama hakata.

Hotellist niipalju et....Seal ööbimine oli meile täiesti tasuta. Kuidas? Lendasime lennufirmaga Turkish Airlains, mis pakub oma klientidele hotellimajusust, kui järgmise lennuni on oodata rohkem kui 10 tundi. Turkish Airlainsil on mitu erinevat hotelli...ma arvan, et meie sattusime sellesse kõige uhkemasse. Tollel oli kokku üle 20 korruse, hotellitoad olid üliilusad suurte vooditega, WC/vannituba oli igati luksuslik ning kõige tipuks oli toas aken, mis oli suuruselt pea maast laeni ning sealt võis näha seda maagiliselt kaunist vaadet öisele suurlinnale. Meie Mariaga olime koguaeg koos, ka hotellitoas. Kuna me mõlemad nautisime seda vaadet, läksime oma massiivsete tekkidega põrandale akna ette istuma ja vaadet nautima. Me olime seal pea tund aega, kui mitte rohkemgi. Lihtsalt nautisime ja rääkisime, niimõnus.

Hommikul läksime hotellis sööma, kus sai võtta mida tahtsid..nagu rootsilaud. Läksime bussi ja meid kärutati sellega lennujaama. Lennujaamas läks meil tükk aega, kuni lõpuks oma väravasse minna saime. Kontrolle oli tohutult palju (mõned pidid ka oma käsipagasi lahti pakkima ja ette näitama, mina ei pidanud hihihi). Kuna meil oli lendu oodates maruigav, siis otsustasime, et laulame. Kolm-neli laulu jõudsime laulda, siis olime mingi aja omaette seletades, kuni lõpuks saime lennukisse, mis oli järgmiseks kolmeteiseks tunniks meie koduks.
Seekordsel lennureisil osutuks suureks miinuseks see, et kõik kooriliikmed olid lennukis laiali. Ainult mõnel üksikul õnnestus istuda sõbraga kõrvuti. Minu ja Maria distants oli niivõrd suur, et Maria oli lennuki eespoolsemas otsas ja mina tagaotsas. Seekordne lennuk oli suur, pea neli korda suurem kui see, millega Eestist Türki sõitsime. Sellel oli kaks vahekäiku, istmed kolmekaupa (seega ühes reas oli kokku üheksa istet). Mina istusin blokis, kus aken jäi vasakut kätt, olin õnneks kõige vahekäigupoolsem istuja, sain vabalt liikuda kui vähegi tahtsin, ei pidanud üle teiste ronima. Minu kõrval kaks kohta olid hõivatud kahe võõra sakslase poolt, kes inglise keelt eriti ei osanud (õnneks keskmises blokis, minust üks rida tagapool istus üks tore 50'ndates USA tädi, kes minuga aeg-ajalt juttu rääkis). Sama seis (nagu ka minul) oli täpselt minu ees istuval Eliisel, kelle kõrval olid samuti kaks võõrast sakslast. Eliisega saime küll juttu rääkida, aga me seda koguaeg ei teinud, sest päris ebamugav oli koguaeg ennast liigutada, et midagi öelda.
Sel lennureisil sain kokku magada maksimaalselt üks tund....üks tund kogu selle kolmeteist tunni jooksul....masendav. Asi on selles, et mu keha ei lubanud mul magama jääda, sest see kartis, et vajun magades selle saksa tädi õla peale ja siis on kole piinlik. Uni oli mul küll, täitsa palju oli uni, aga vot, magama ma ei jäänud. Hea on see, et mõlemas lennukis sai nii head süüa, tõsiselt head. Tavaliselt olen lennukitest mingit jama saanud, kuid seekord olid tõesti niii maitsvad toidud, sööks praegugi.
Need tunnid möödusid venides, küll ma käisin Mariat tüütamas, siis stjuardessi, et juua saada, siis jälle Eliise juurde...lõpuks mingi aeg, kui maandumiseni oli umbes neli tundi, saime Maria, Eliise ja veel mõne koorikaaslasega kokku, läksime lennuki tagaotsa ja hakkasime juttu rääkima. Aga aeg ikka venis. Siis järsku tuli mul uni. Magasin pool tunnikest ja siis vaatasin ühe filmi (igaühel oli oma personaalne puutetundlik ekraan, kust sai erinevaid filme vaadata ja mänge mängida) ning peale seda jälle tüütasin teisi, kuni lõpuks mingi aeg kästi turvavööd sulgeda, sest hakkasime maanduma.
Maandudes suundusime kohe lennujaama, kus kogunesime ja üheskoos passikontrolli läksime. Turvatöötajad, kes kontrollisid passe olid ülisõbralikud. Küsiti hästi sõbraliku häälega, et mis ma siin USAs tegema hakkan ja et kas olen siin esimest korda, pärast soovis veel parimat siinviibimist, et ma naudiks seda siin. Nii tore oli. Lõpuks saime kohvrid ka kätte, kõik asjad olid olemas ja kellegi kohver kadunud ei olnud.

Lennupilet Istanbul-San Francisco