Reis teisele poole lompi

Alates tänasest, selle postitusega hakkan jagama muljeid USA reisi kohta (lõpuks). Selle kurjajuure pärast ma ka kuu aega bloginud ei ole (mitte et ma nüüd selles reisis midagi negatiivset leiaks). Alustaksingi ehk sellest, et miks ma sinna üldse läksin.
Kogu reis sai võimalikuks tänu JTK'le (Järvamaa Tütarlastekoorile). Kogu reisi tuum, ehk see, kust USA reisi mõte üldse tuli, sai alguse juba kaks aastat tagasi, mil käisime oma kooriga Slovakkias rahvusvahelisel kooride festivalil. Seal jäime silma mitmetele teistele dirigentidele, kes meid oma riikidesse festivalidele kutsusid. Minu mälu järgi kutsuti meid Itaaliasse, Aafrikasse, USAsse ja vist kuskile veel. Eniveis, meie muidugi kõik jube rõõmsad ja panime pead kokku, ühisel hääletusel otsustasime, et kui üldse kuskile läheme siis USAsse (ikkagi San Francisco ju). Muidugi oleks samas tore olnud ka minna Aafrikasse, aga seda arvasid ainult nii vähesed...seega USA jäi.
Peale festivali lõppu ja Slovakkias lihtsalt veedetud aega läksime rõõmsate ja väsinud nägudega tagasi Eestisse, jagama reisielamusi ning muidugi ka suurt uudist, et kutsuti USAsse ja puha. Ütleme ausalt, minu ema sellest juba kohe alguses väga vaimustuses polnud. Mõelge nüüd ise, lennupiletid juba nii kallid ja kõik selline asi kokku. Huhh. *Möödus aasta* Hakati mingi aeg rääkima kooriproovis USAs toimuvast festivalist. Nendele, kes Slovakkias ei olnud, oli see uus uudis. Räägiti, et selleks on suurt ettevalmistust vaja ja kindlat nõusolekut, kes ikka kindlalt tulla saavad jnejne. Mina olin üks nende seast, kes algul nõusolekut anda ei saanud, sest tegemist oli suurte rahadega (algselt pidime arvestama 1500€ + taskuraha) Jep, meie pere jaoks ikka väga suur raha, seega, jäin lootma ilusale päevale, kui ema ütleb, et näe Linda, raha olemas, mine Ameerikasse. Jep, see päev tuli, ma olin nii maruõnnelik, te ei kujuta ettegi (USAsse reisimine on väiksest saadik mu unistus olnud).
Kuigi meil oli kokku aega konkursilauludega tegeleda umbes aasta (konkursikavaga oleks saanud juba varem alustada), alustasime meie (millegipärast) alles 3-4 kuud enne konkursit. Ma võin olla sajandi vinguja, aga mind see häiris väga, sest mina, kui inimene kellel on koguaeg midagi teha, ei sobi selline asi, et järsku viimasel hetkel hakkame nii hullult hagu andma. Näiteks suuuuuur probleem tekkis siis, kui dirigentidele meelde tuletasin, et mul on juuni lõpus noortevahetus ja ei saa paari proovi seetõttu tulla. Mul sõimati sõna otseses mõttes nägu täis, öeldi, et nemad kuulevad sellest esimest korda jnejnejne...*märkus- Ma rääkisin neile noortevahetusest juba aasta alguses, mõne kuu pärast veel tuletasin meelde, aga ei, keegi midagi kuulnud ei ole. Ühes proovis (toimus noortevahetuse ajal), kui pidin ühe tüdrukuga ettelaulmisele minema, läks asi nii pahasti, et mind aeti nii endast välja, et koolimajast lahkudes ja tagasi noortevahetuses osalenud noorte juurde jõudes olin ma (kuigi konflikte minu ja dirigentide vahel oli veel ka USAs päris mitmeid).
nii endast väljas, et hakkasin lõpuks nutma. Vot, ma kauem ei kavatse negatiivsetest asjadest rääkida
Selleks, et Golden Gate Festivalil osaleda, oli vaja saata korraldajatele heliklipp sellest, kuidas me laulame. Iga suvaline koor sinna minna ei saa. Üheks prooviks kutsutigi helimees, kes salvestas meid kui laulsime. Lauldud, korraldajatele saadetud, jäime vastust ootama. See oli positiivne, jeii. kindel minek (mitte et me kahelnud oleks). Kuni lahkumise päevani olid väga tihti proovid, pikad ja sisukad, päris kurnav.

Vabandan tagantjärgi nende ees, kes ootasid siit lugeda ainult roosamanna juttu. Ka negatiivsetest asjadest tuleb rääkida :)