Haridussüsteemi seadused, kas täitmiseks või eiramiseks?
''''Mis homseks õppida on?''....''Homme on 4 kontrolltööd: keemias, matemaatikas, füüsikas ja vene keeles..'' Pluss veel matemaatika töövihikust 2 lehekülge ja inglise keeles sõnade õppimine.'' Kas tuleb tuttav ette?? Minule igatahes tuleb. Kõik see, mis eelnevalt kirjutatud on, peaks olema seadusevastane. Võimatu? EI, see on reaalsus.''
Just nii alustas oma teksti üks Delfi Noortehääle artikkel. Üks murelik noor uuris Eesti haridussüsteemi seadusi, ning leidis sealt, et (pea kõik) Eesti koolid eiravad/ignoreerivad Eesti Haridusministeeriumi seadused ning määruseid. Teksti autor jõudis neid lugedes järeldusele, et meie koolide õpetajad suure tõenäosusega ei ole nendega tutvunudki või lihtsalt külmavereliselt ignoreerivad neid. Miks? Kohe põhjendan teile kõike.
1) Alustame seadusest, mis käsitleb koolikoti raskust (koolikoti raskus koos sisuga).
1.-3. klassi õpilastel kuni 3,0 kg
4.-6. klassi õpilastel kuni 3,5 kg
7.-9. klassi õpilastel kuni 4,5 kg
Mitte et see seadus mind niiväga puudutaks, aga tõesti, seadus on seadus. Mäletan selgelt, kui käisin 3. klassis, siis kaalusime huvi pärast mu koolikotti...kaalu number näitas 5 kg. See on ilmselgelt väikesele lühikesele tüdrukule liiga palju. Kui võtta praegust aega (eelmine õppeaasta, mil käisin 8. klassis), seadus ütlen, et kaalu ei tohiks olla rohkem kui 4,5 kg..no kuulge, ma võin julgelt väita et mõningal päeval kaalub minu kott pea 10 kg. Selle konkreetse vea pärast ma tegelikult niiväga ei virisekski, kui mul oleks õlad korras. Mõni aasta tagasi hakkasin tundma tugevat õlavalu peale koolipäevi (see pole siiani kadunud).
2) Õppetunnid jäetakse ära õpperuumis, kus õhutemperatuur on vähem kui 19ºC ja võimla õhutemperatuur on vähem kui 18C
Talvisel ajal meie kooli klassiruumide keskmine õhutemperatuur on u 17-18C. Tundub küll nii, et ah, mis see kaks kraadi ära ei ole. On ikka küll. Tahest tahtmata hakkab külm. Kui julged vahetunni ajal garderoobist endale jope tuua, et sellega olla, siis enamasti pistavad pooled õpetajad karjuma: ''Minu tunnis Sa jopega ei istu''. Võimlaga pole minu mäletamistmööda probleeme olnud (vähemalt mitte minu koolis).
3) Õppenädalas võib läbi viia kuni kolm kontrolltööd.
Õpilased naeravad kõva häälega selle üle. Selline asi, et nädalas ainult 3 kontrolltööd läbi viiakse, on ainult meie unistustes. Pidevalt on nädalaid, mil Nädalas kokku teeme keskmiselt 5-6...See seletabki nii mõndagi. Norm on ületatud
4) Õppepäevas võib läbi viia ühe kontrolltöö. Kontrolltöö toimumise ajast teatatakse õpilastele VÄHEMALT viis õppepäeva enne kontrolltöö toimumist.
Mõni üksik õpetaja jälgib seda. Väga-väga sageli on juhte, kus kontrolltööst teatatakse ette AINULT 1 või 2 päeva.
5) Kontrolltöid ei planeerita esmaspäevale ja reedele, samuti õppepäeva esimesele ning viimasele õppetunnile, välja arvatud juhulm kui õppeaine on tunniplaanis esmaspäeval ja reedel või ainult ühel neist päevadest või esimese või viimase tunnina.
Aina paremaks läheb. Sellisest asjast pole ka meie õpetajad kindlasti kuulnud. Mitte kunagi, mul on küll isiklikult selline tunne.
6) Pühadejärgseks päevaks ja õppeveerand esimeseks päevaks koduseid ülesandeid ei anta.
See on jällegi asi, millest pole pooltel meie kooli õpetajatel sooja ega külma. Või mis teie arvate? Enamjaolt igaks vaheajaks on midagi õppida. Küll on hea ''puhata''!
NB. Tahaksin tuua välja sagedase juhtumi meie koolis, mil kontrolltöö on pandud samale päevale, kuhu on juba planeeritud 2-3 kontrolltööd (tuletan meelde punkti nr. 4, mis ütleb, et õppepäevas võib läbi viia ühe kontrolltöö). Tuletame õpetajale meelde, et meil juba on mitu kontrolltööd samal päeval, nähvatakse meile selle peale vastu, et kust mina pidin teadma (praegusel ajal on ekoolis kõik kirjas). Töö siiski toimub. Peaaegu et iga kord on meil ka nii, et õpetaja on planeerinud suure kontrolltöö reedesele või esmaspäevasele tunnile (kuigi nädala sees on veel seda tundi). Jällegi, kui õpetajale mainida, et ehk teeme selle mingi teine päev (sest tegelikult isegi seadus keelab selle ära), saame vastuseks kuulda: ''No teeme selle töö siis tunnikontrolli nime all, aga siis te halba hinnet parandada ei saa''. Kas see tundub teie jaoks kuidagi õige, et õpetajad antud olukordades oma piiramatut võimu õpilaste ees ära kasutavad, et ise lihtsamini hakkama saaks. Ka õpetajad peavad aru saama, et reeglid on täitmiseks, mitte selleks et neid üle lasta.
Ootan huviga ka teie mõtteid ja kogemusi sellel teemal siia samasse postituse alla. Ehk olete ka nii kenad ja aitate mul seda infot levitada, et see jõuaks kellegini, kes saaks asja parandamiseks midagi teha.
4 kommentaari
Vahel me kogeme seda kuidas mõned asjad ei muutu kunagi. Üks nendest tundub olevat kahjuks see, kuidas aastast-aastasse ei pea normidest kinni need inimesed, kes peaksid olema noortele eeskujuks. Mäletan oma väga sarnaseid mõtteid umbes samas vanuses... Kõike seda kuidas oli mitu kontrolltööd iga päev, seda kuidas koolikott oli normist oluliselt raskem, seda kuidas kontrolltööd olid suvalistel aegadel ja juhusliku etteteatamisega. Võiks öelda, et Sinu kirjeldus on isegi nii sarnane minu kooliajale, et kõik tuli ilusti meelde... Aga kõige rohkem mind häiribki see, et õpilastel ei ole pääsu kui tuleb kontrolltöö, siis tuleb ja kõik, selleks ajaks on vaja asi ära õppida ja pole kellegi asi - mingit valikut ei ole. Ja samas need õpilased näevad päevast-päeva ja aastast-aastasse kuidas õpetajad kogulepitud normidest ja nõuetest kinni ei pea. See on väga halb eeskuju noortele, kelle suhtes ühiskonnal on kõrged ootused.
VastaKustutaMis puudutab jopega tunnis istumist, siis selle keelamine näitab õpetajas enesekindluse puudumist, sest tundub, et ta võib seda tajuda kui noorte mingisugust protesti kuid mitte kui loomulikku vajadust jahedas ruumis toime tulla.
Ühest küljest tahaks küll julgustada oma õiguste eest seisma, aga Sinu toodud probleemid on niivõrd juurdunud, nii pikka aega haridussüsteemi osa, et ma kardan, et see kes selle tee selle kõige vastu ette võtab... väsib peagi ja tunneb taaskord jõuetust.
Minul on põhikooli ajal ilmselt vedanud, sest õppida jäi võrreldes teistega väga vähe (vahel tõesti kõigis ainetes päevas, aga üldiselt kokkuvõttes siiski vähe) ning kontrolltöödega oli asi suhteliselt kontrolli all. Juhtus harva, kui üle ühe kontrolltöö päevas oli ja paljud õpetajad olid aegade suhtes ka paindlikumad. Näiteks üks tund, mis meil oli ainult esmaspäeviti kaks tundi ja need kohe esimesed, leidsime õpetajaga kokkuleppe, kus esimene tund koos kordame (ja ärkame) ning teine tund teeme töö. Seega eelmise kooli pihta pole mul väga midagi öelda. Eks kõik oleneb ka klassist ja õpilasest endast, aga mina olen väga libedalt läbi saanud. Ei kurda. Aga kõrvalt olen kuulnud, kuidas linnakoolides on hullumaja ja see kõik, mida sa kirjutad, ongi reaalsus. Aga ka õpetajad peaksid omale meelde tuletama, et ka õpilased on inimesed. Inimesed, kel on vaja puhkust, kellel on vaja vaba aega.
VastaKustutaKõige hullem on see, kui peale pikka koolipäeva jäetakse veel palju asju õppida ning sa õpid neid 3 tundi. Ma arvan, et paljudel pole see harv juhus ja kust mujalt see aeg võetakse kui unetundidelt. See tekitab jällegi üleväsimuse ja kui sa iga päev oled õhtuks väga väsinud, aga magama minna õigel ajal ei saa, ärkad järgmisel päeval samamoodi väsinuna üles, siis see aina kuhjub ja kuhjub. Seega ma loodan, et midagi võiks selles süsteemis muutuda. Kasvõi koduste tööde osaski, et neid oleks siis selle arvelt vähem.
Noh, haridussüsteeem, anna tuld ja avalda arvamust:
VastaKustutahttps://sesamy.wordpress.com/2015/08/23/selline-mote-tuli-pahe-just-nuud/
(ei ole kohustuslik :)
Seoses kontrolltöödega ja õppeveerandi esimesele päevale antud tohutu kodustetööde kuhjaga on ka meie pereelu sellel aastal segi löödud, kui minu kolmanda klassi laps peale Jõuluvaheaega jaanuaris jälle kooli naases. Lapsele anti vaheajal nii eesti keeles kui matemaatikas lehekülgede viisi koduseid ülesandeid 5-ks jaanuariks ja lisaks toimusid veel üllatuskontrolltööd. Kuigi Terviseamet tutvustab, et selline õppemeetod ei ole heakskiidetav, ei tunne koolis juhtkond ennast selle järgimises kohustatuna. Kodus on laps koolipärast mures, kuid see on juba isa ja ema mure. Kas inimese areng peaks tõesti olema nii murettekitav või on see hoopis ilus ja positiivne protsess? Vahetevahel mõtlen küll, et kui minu laps sellises stressis ülesse kasvab, siis mis temast ükskord saab.
VastaKustuta