Võib ka nii..

Eile peeti vanaonu Heinol sünnipäeva (loe: juubelit), nimelt ta sai täpselt 70-aastaseks.

Kodus hakkasime selleks valmistuma juba kell 8:00 hommikul, sest oli vaja igasuguseid asju teha. Kujutage ette seda piina, ärgata koolilapsena nädalavahetusel nii vara üles. Nagu ikka, olin mina see, kes JÄLLE üles ei saanud. Ausõna, mina pole süüdi et ma sellisena välja kukkusin...

Lõpuks sain endale kuidagi jalad alla (lubatust pool tundi hiljem) ja kõik oma toimetused ära teinud (loe: söönud, vetsus magama jäänud, uuesti üles ärganud, pesnud, kuivatanud, riietatud), olime peatselt kõik valmis ja suundusime oma kodulinna bussijaama, et edasi liikuda Pärnusse ning sealt edasi Pärnu-Jaagupisse. Bussis hõivasin enda valdusesse kaks kohta (kuskile oli vaja ju kott ka panna). Küsimus suurele ringile: Arvake ära kes bussis jälle magama jäi?

Umbes paari tunni pärast jõudsime Pärnu-Jaagupis olevasse kohvikusse ''Mõisa köök'', selline päris hubane koht sünnipäevade pidamiseks (mitte et ma ise seal oma tulevast juubelit pidada tahaksin). Kohal olid kõik isapoolsed sugulased, okei, mõned olid puudu, aga siiski oli päris palju rahvast (kuigi ma ei teadnud neist umbes pooli).

Nagu eelnevas postituses juba kirjutasin, viibisin Prantsusmaal kümme järjestikkust koolivaheaja päeva. Selle aja vältel ma tõsiselt harjusin ära selle riigi toitumisharjumistega, lauakommetega, pidude pidamisega ja kõige muu sellisega. Kuid tänane ''pidu'' oli sellele kõigele vastastikkune, väga tüüpiline eestlaste pidu, toidulaud ilutsemas sealiha, kartuli, kastme, praekapsa, morsi ja muidugi ''vana hea viinaga''. See jääb mulle üpriski arusaamatuks, et miks meie rahvas just seda jooki nii kõrgelt hindab?! Kusjuures väga veider oli kõiki jälgida (St seda, et Prantsusmaal tunnevad kõik ennast söögilauas väga vabalt, räägivad läbisegi erinevaid jutte, kuid eestlased on alati söögilauas minimaalse jutuga) tõeliselt energilisi (st: väga elavaid) on heal juhul 1-2 (nii oli ka seekord). Prantsusmaa peale korraks peatuma jäädes..... Prantslased olid kergelt öeldes šokis, kui nad kuulsid et meid õpetatakse juba väiksest peale, et söömise ajal tuleb AINULT süüa, rääkida ei tohi, sest nende jaoks on täiesti mõistmatu, et kuidas see võimalik olla saab.

Täna juhtus midagi esmakordset...  Sain tantsida oma isaga ''valssi'' või mis iganes see olla tahtis. Asi oli nimelt selles, et mu isa ei ole just suurem tantsulõvi. Valsi rütmiks loetakse muidu ikka ''üks, kaks, kolm, kaks, kaks, kolm'' aga meie rütm oli pigem nagu ''üks, kaks ... üks, kaks ... üks, kaks''. Mis siin ikka, vähemalt oleme nüüd isaga oma tantsu ära teinud :P

Naljakas juhtum minu jaoks.. Heinol on ka vend Harri, kes on temast umbes paar aastat vanem. Mingi hetk sattusin laua taga Harri kõrvale istuma ja hakkasime rääkima jahindustest (nimelt ta on jahimees), tema haigustest ja üldse kõigest, maast ja ilmast. Olime vestelnud juba oma 10 minutit, kuni lõpuks minu vanaema hüüdis teisest laua otsast: ''Linda, võta nüüd lauluviis üles!'', selle peale ütles Harri vastu: ''Lindat ei ole siin ju'', (muig..) ütlesin et: ''Mina ju olengi Linda!''. See hämmeldus tema näos.. ''Oled ka või? Ma ei tundnud sind kohe niimodi äragi, ma nägin sind viimati kus sa olid pool meetrit lühem''. Ooo really :D Kuid meie jutuajamine sellega ei lõppenud. Hetkeks külastasin oma ''nutitelefoniga'' skype-i, vestlesin Kai ja Joosepiga. Vanaonu nägi seda ja hakkas mu telefoni kohta pärima, et mis sellega teha saab ja kas sellega ikka helistada saab, kui kaua aku peab, kas seal sees Eesti kaart ka on.... Minu vastuste põhjal otsustas ta, et see on täielik jama, sest aku ei pea nädal aega vastu nagu tema praegune telefon, kiri selles on LIIGA väike (ta väitis, et ta ei suudaks seda isegi prillidega lugeda). No mis siis ikka, eks see rohkem noorte värk olegi...

Muide nutitelefonidest rääkides... Kai, ma armastan su telefoni (I'm in love)