Tehke järgi

Köha, nohu, palavik- see ongi õige Eestimaa talv! Mina olen üks nendest kummalistest inimestest, kellel on alailma nohu või mingisugune kurguhaigus. Ausaltöeldes ma ei näe ainsatki põhjust, et miks just mina selliseid haigusi endale külge tõmban.. Ma kannan alati salli, mütsi, kindaid ja jään haigeks, kuid enamik mind ümbritsevad inimesed ei kanna selliseid asju (ilmselt nad ei teagi et sellised asjad olemas on) ja võta näpust, nemad nagu vihuti ei jää haigeks. Usun et kui ma ise üritaksin kasutada nende taktikat, oleksin juba ammu suures kopsupõletikus (totaalselt ebaaus). Eile tekitas see minus kõvasti piinlikust....

Eile (ehk siis laupäeval) toimus piirkondlik keemia-olümpiaad. Päris masendav oli tõusta laupäevasel päeval hommikul vara, et minna olümpiaadile (see-eest reede oli vaba). Kuid uskuge või mitte, ma sain üles täpselt planeeritud ajal, kell kaheksa. Ma olin positiivselt üllatunud, et seda suutsin. Olümpiaad ise algas alles kümnest, aga aeglane nagu ma juba kord olen, vajasin tõusmiseks ja sättimiseks aega kahte tundi (minu arust vägagi okei). Aga seekord (erandkorras) pidin saama hakkama tunni ajaga, sest koolini kõndimine võtab tükk aega. Nüüd arvake ära, kas ma jõudsin õigeks ajaks valmis? Jah, seekord tõesti, aga ma ei tea kuidas see juhtus (usun et see oli lihtsalt järjekordne õnn). Ausaltöeldes kui kodus kordamisküsimustega tegelema hakkasin, ei tahtnud ma enam absoluutselt olümpiaadile minna (täielik piin). Eelneval päeval (reedel) mõtlesin välja igasugu erinevaid põhjusi, miks mitte minna, kuid kogu selle mõtetu põdemise peale mõistsin, et tegelikult polegi vahet mis tulemus või koht sealt tuleb. Saab mis saab, loodab et ehk päris viimaseks ei jää (loodetavasti). Samas kui nüüd reaalselt mõelda, siis lõppude lõpuks keegi peab ju viimaseks ka jääma.

Olümpiaad oli ise aeganõudev ja piinarikkalt keeruline. Päris rasked ülesanded minusuguse blondiini jaoks... Lahendasin neid põrgulisi ülesandeid kokku 3 tundi (arvestasin kahe tunniga). Elu alati üllatab! Töö ise läks nagu ta läks, oleks võinud vähemalt 76% paremini minna, aga ma vähemalt sain sealt šokolaadi ja see oli maitsev :D
Kui nüüd veidike mu haiguse juurde tagasi minna, siis just nimelit see oligi põhjuseks, miks pidin terve töö tegimise vältel tohutut piinlikust tundma. Klassis valitses surmvaikus nagu ikka, keegi isegi mitte ei nohisenud. Jah, kõik peale minu... Mina olin muidugi ainuke kes seal häälitses (köhis, nuuskas, aevastas). Õnneks ma teisi vist väga palju ei häirinudki (ma loodan). 

Juba sama päeva õhtul kella seitsme paiku, keemia õpetaja kirjutas mulle: ''Kas sa ikka andsid oma töö ära? Ma protokollist sinu nime ei leidnud''. Whaat, ma tegin seda KOLM tundi ja nüüd see on kadunud, kas asi saab veel üldsegi humoorikamaks minna (mul on küll naljakas :D). Ma isegi poleks kuri või vihane kui see kadunuks jääkski, aga kuidas on see võimalik, et just MINU töö ära kadus? Karma on täiega bitch, selles ma enam ei kahtlegi. Oeh.

Peale olümpiaadi peesitasin kodus, paradiis. Olin päris tragi ja koristasin toad ära, tolmuimejaga põrandad, vaibad, diivani ja kõik muu säärase. Aega võttis aga asja sai! Istusin oma voodi peale ja hakkasin muusikat kuulama, kuni lõpuks jäi mu pilk millegi pärast kummuti peale. Pingsamalt seda silmitsedes tuli mulle meelde selle sisu (totaalne segadus). Niisis asusin oma riietekapis koristustöid tegema... Tegutsesin oma kapikoristusmeetodi järgi: Kapiuks lahti, kõik asjad põrandale ja sorteerima! Toa põrand oli riideid täis, savi et just vahetult enne seda oma toa korda sain, alati saab ju ka kaks korda koristada! Väljaviskavate riietehunniku suurust vaadates tundus mulle esmapilgul, et mulle alles vist ei jäägi midagi. Kapp on mul nüüd poolenisti tühi, ongi ruumi uute asjade jaoks. Sain koristustöö pooleteise tunniga valmis (vahepeal oli ju vaja puhata ja süüa ka).

Minu kapist jäi välja terve kotitäis riideid, mul pole halli aimugi mis ma nendega edasi teen. Keegi endale ei taha?