Usu või ära parem usu

Viimastel päevadel on toimunud minuga midagi veidrat (kuigi mitte midagi harukordset), ma olen kogu aeg väsinud (magan tundides, käin kõikjal tüdinenud näoga ringi). Mu organism lausa anub kosutava une järele, kuid magamine koolinädalal tundub olevat täiesti võimatu üritus. Missuguse valemiga ma seda teostada saan kui ma olen iga päev kohustatud tuupima pähe nii paljusid erinevaid aineid?? Mitte et mul oleks kooli või õppimise vastu midagi, aga mille kuradima pärast te annate meile igaks järgnevaks päevaks nii palju koduseid ülesandeid, mille lahendamiseks võtab aega ligemale kolm tundi (ilmselt arvate, et ma keeran vinti kõrgemale kui see tegelikult on, kuid uskuge mind, räägin täitsa tõsiselt). 
Mis sina armas lugeja arvad.. Kas see on normaalne et kontrolltööd on nii tihti?(paar- kolm korda nädalas). Õpetajad ikka räägivad alailma, et kontrolltöö on veerandit kokkuvõttev töö.. Tõesti või? Miks te siis neid nii tihti teete, iga paari nädala möödudes on veerandi lõpp? Ausalt, ma ei leia enam sõnu, õpetajad ei saa ise ka vist vahest aru mida nad suus välja ajavad. Ilmselt kõlan nagu tüüpiline kooli peale vihane olev teismeline, kuid see ajab tõsiselt marru, kuidas õpetajad oma võimu nii alatult ära kasutavad.
Õpetajad tihtipeale nipsavad, et ''Miks te endale nii palju kohustusi võtate?'' (nad peavad silmas huvitegevust). Ilmselgelt ma tahan enda ajusid värskendada ja tegeleda asjadega mis mulle tõeliselt huvi pakuvad (minu puhul sport, laulmine ja organiseerimine). Kuid tõesti, nemad seda ei mõista, nad ütlevad vaid: ''Noh, sellepärast sa siis oledki koguaeg väsinud.. Päeval tegeled ülekoormavate tegevustega ja öö otsa passid arvutis''. Vot selle peale ei oskagi midagi kosta, kui on ülekoormav, siis on ülekoormav.. Ja üleüldse, kust kohast te võtate fakti, et ma olen öö otsa arvutis? Eks õpetajad olegi need aegade parimad õpilaste isiklike elude tundjad. 

Nüüd teile eluline näide eelnevalt räägitust... Täna puutusin kokku olukorraga, kui hilinesin pool tundi ansambli proovi (proov kestab kokku poolteist tundi), vabandasin ja ütlesin et olin Maakonna sisekergejõustiku võistlustel abiks (tõkkejooksu kohtunikuna) ja tõesti ei saanud varem tulla. Selle peale et mu vabandus vastu võtta hakkas ta osekohe minuga pahandama (kurjalt), ''Linda, sa võtad endale jälle nii palju kohustusi!''. Ütlesin, et see oli erandjuhus, sest mind paluti appi ja kuna ma juba selline tegevushimuline olen, siis ma ei saanud ju kuidagi keelduda ning see polnud mittemingisugune järjekordne suur kohustus, rohkem nagu heasüdamlik abistamine. Seepeale nähvas õpetaja vastu: ''Ei, sa oleks ikka pidanud ütlema ja ikka varem sealt ära küsima, nüüd on pool proovi aega raisku läinud''. Eee, ansamblis ei laula ainult Mina, siin on ka teisi lauljaid, möödunud 30 minutit ei saanud kohe kuidagi raisku minna. Aga ta lasi aina edasi: ''Sa pead omi kohustusi täitma''. Ma tõsiselt ei jaksanud seda enam kuulata (Ei viitsinud jälle kuulata seda igipõlist juttu, et peab ikka kooli asjad esmalt ette võtma ja alles siis muud tegevused..). Põrgutki.. Võtsin lihtsalt oma noodi kätte ja laususin, et ehk hakkame nüüd lõpuks laulma ka... (Sellega õnneks asi lõppes).


(Minu lasketulemus, aplaus)

Tänu äsja-räägitule tuligi mul meelde eilne päev. Nagu kõik kodutütred (seal hulgas ka mina), peaksid oskama käsitleda õhupüssi (kodutütardele võimsamat manti kätte ei anta), abivalmi- ja veidi vanema kodutütrena olin lahkesti nõus minema appi oma rühma juhile, et õpetada noorematele püstoli käsitlemist ning loomulikult ka laskmist. Teostasime seda meie enda kooli lasketiirus (jah, isegi meie linnakeses, meie armsas koolimajas on lasketiir). Vanematest kodutütardest olid abiks õpetamisel mina ja veel paar mu klassiõest kodutütart. (Eeskujulikud nagu me oleme). 
Enamikel väikestel läks laskmine esimese korra kohta päris hästi, umbes pooled said isegi märgile pihta... Kuid nagu ikka, tahtsime üle pika aja ka ise märki lasta (mina tegin seda viimati umbes poolteist aastat tagasi). Okei, kümmet punkti ei tulnud... pool millimeetrit veel ja ma oleks sellele kümnele 1:0 ära teinud. 

Üks lask: 9, viis lasku: 8, viis lasku: 7, neli lasku: 6, üks lask: 5, kaks lasku: 3


Share:

2 kommentaari

  1. Sinu kirjutisi on hea lugeda- eriti seda viimast. Sa vajutad nn. ühiskonna valupunktidele õpilase seisukohast. Jätka samas vaimus, sest kes siis ikka maailma muudab, kui mitte teie, noored!

    VastaKustuta
  2. Mul on väga hea meel, et sulle meeldib :) Kirjutades jään ennekõike iseendaks ja hindan olukordi nii nagu need on.

    VastaKustuta