Tehtud käidud

Nüüd ei olegi hästi jõudnud midagi blogisse kribada, sest pole arvuti lähedusse veel sattunud. Nädala algus möödus eriti toredalt ja tegelikult ka suhteliselt tormakalt. Üks osa sellest oli ka muidugi Tartus ringi jooksmine.

Esmaspäeval lõpuuuuuks toimus Curly Stringsi kontsert, kuhu me Liisiga toredasti elamusi otsima läksime. Jõudsime Tartusse juba kahe ajal päeval (kuigi kontsert algas kell 18:00), et saaksime Taskus, Kaubamajas ja lihtsalt linnas veidikene ringi chillida. Sättisime oma toimetamised niiviisi, et poole kuue ajal hakkaksime Vanemuise poole minema. Jõuab rahulikult kõndida ja ennast veidike sättida. Aga kus olen mina, seal on ka pea alati ''toredad'' intsidendid. Kell oli pool kuus, kui hakkasime Kaubamajast Vanemuise poole liikuma. Kõik läks kui õlitatult, kuni...me jõudsime ukse juurde ja nägime, et liikumas pole ühtegi inimest ja sees oli ka kuidagi kahtlaselt pime. suundusime peaukse poole, et aru pärida, mis värk on ja kust me sisse saame, et Curly Stringsile minna. Tädi, kes oli oma leti taga, ütles meile, et too konsert toimub hoopiski Vanemuine väikeses majas, mis on pea 10 minuti tee kaugusel. Jep, me oleks peaaegu oma kontsertist ilma jäänud, kuid kuna meil oli piisavalt aega, läksime kiiremate sammudega mööda juhatutud tänavat edasi ning mingi imega leidsime ka maja üles.

Peate veidi pettuma, aga minu kontserdielamuse muljed on need mis alati. Kõik oli ülisuper ja Curly Strings on ikka ja ikka nii suurepärane et valus hakkab. Liisile ka vist kontsert meeldis. Peale majast väljumist olin mina küll nii sillas ja kilkasin seal oma emotsioone. Tegelikult tahtsin veidi kiruda ka tüüpilise eestlaste matsluse üle. Kui kontsert oli läbi ja leidis aset suurem plaksutamine, ei tõusnud MITTE KEEGI püsti, peale minu. Jah te saate õigesti aru, mina olingi ainuke, kes püsti seistes plaksutas. Ma isegi ei tunne piinlikust selle üle, sest mina näitasin sellega oma lugupidamist selle üle, mida nad koos teevad. Tõesti piinlik oli minul vaadata seda saalitäit rahvast, kes vaevusid ainult plaksutama, väga masendav.

Nagu Tartus viibimisele kohane, külastasime ka vana head Mcdonaldsi restorani (kuigi ma ikkagi täpselt aru ei saa miks nad ennast restoraniks nimetavad). Tellisin endale tavapäraseks saanud suure BigMac eine. Näeb ju küll mega ahvatlev välja, aga kuna ma oma toidueriga ei ole juba pea kaks kuud praetud jne toite söönud, siis Maci toit tundus mulle mitte-nii-maitsvana. Millest on kahju, sest tegelikult see toit on jumalik. Mitte et ma nüüd varasemalt ainult rämpstoidust oleks toitunud.