Ilmselt olete kasvõi poole kõrva/silma/hambaga kuulund Lahedast Koolipäevast. Kas siis koolist, sõbralt, huvijuhilt, internetist, plakatitelt, kust iganes. Tegu on iga-aastase Nordea kontsertmajas toimuva noortekonverentsiga kus arutletakse mingil kindlal teemal. Selle-aastaseks teemaks oli ''Kuidas võtta vastutust?''. Ma olin sel aastal Lahedal Koolipäeval esimest korda, ma ei teadnud kuidas ja mis seal täpselt toimub, olin ainult väääääga palju kuulnud, et see pidi megavinge üritus olema. Eile ma ka veendusin selles 587 protsendiliselt!! See oli tõsiselt üle mitme mitme kuu minu kõige suuuuuuuuuurepärasem päev, kohe räägin miks..

Teema üle arutlesid nii mitmedki tuntud inimesed:
*Agu Uudelsepp (ERR nõukogu esimees)

*Jaak Roosaare (investor)

*Märt Avandi (ma ilmselt ei pea kirjutama siia järgi ta ametit)

*Henry Kõrvits (Genka)

*Ingor Mang (astroloog)

*Allar Raja ja Kaspar Taimsoo (sõudjad, kes olümpial pronksi võitsid)

*Maarika Traat (maailmarändur, kõndis jalgsi Tartust Hispaaniasse)

*Riina Raudsik (arst) 

Kohe päris tõsiselt, kõik rääkisid nii põnevalt, samas erisuguselt ja omamoodi huvitavalt, räägiti oma eludest, kogemustest ning muidugi arutleti teemal ''Kuidas võtta vastutust''. Ma terve aja kuulasin nii süvenenult ja lihtsalt nautisin. Väga huvitav oli kuulda kõigi nende inimeste lugusid, mida ja kuidas nad on teinud, saavutanud, kuhu jõudnud. Minu jaoks varem täiesti tundmatu isik, Maarika Traat avaldas mulle suurt huvi. Mind pani teda omamoodi imetlema see tõsiasi, et naine lihtsalt pakkis oma asjad seljakotti ning asus jalgsi teisele poole Euroopat kõndima. 

Iga paari-kolme kõneleja vahel oli vahepaus, Maarika kõneles esimeses ürituse osas, millele järgnes ca ühe tunni pikkune söö-suhtle-naudi-paus. Sain sõbrannadega kokku, kui nägin läheduses ennenimetatud maailmarändurit üksi chillimas (loe:seismas). Kuna mul tekkis tema juttu kuulates veel küsimusi, otsustasin temaga juttu teha (minu jaoks tundus juba ainuüksi selline mõte täiesti utoopilisena seigelda ihuüksi nii kaugele). Kuigi alguses oli plaanis küsida kõigest paar-kolm küsimust, lobisesime kogu ülejäänud vahepausi aja. Mida rohkem vestlesime, seda enam ma nägin, kui toreda inimesega tegu on. 

Aga minu jaoks täielik õhtu tipphetk oli siis, kui kolmandas osas tuli ühtäkki lavale Eeva Talsi!!!! Keegi ei teadnud (vist...mina vähemalt mitte), et Eeva ja Villu esinema tulevad. Ma reaalselt ei oska seda tunnet kuidagi kirjeldada, olin niivõrd rõõmus ja õnnelik ja veelkord megarõõmus, et mul tulid pisarad silma, nii õnnelik olin lihtsalt...jah ma päriselt nutsin :D!! Palun lihtsalt harjuge minu hullusega võinoh, tegelt see pole hullus see olen lihtsalt mina.
Uuuuuuuuh see oli lihtsalt niiiiiiiiiiiiiii kõva!! Ma läheks kasvõi kohe praegu sinna tagasi ja veedaks veel ühe samasuguse päeva!

Täna on pidu ja põhjust tõsta kõrgele šampanjaklaasid (minuvanused alakad peavad küll leppima lastešampusega). Tänast päeva saab julgelt pidada minu blogi sünniajaks, kuna täpselt täna, aasta aega tagasi, postitasin siia oma esimese blogipostituse. Täna, nüüd mil olen aasta aega blogi pidanud, on marunaljakas esimesi postitusi lugeda, kui kirjaoskamatu ma ikka olin. Aga positiivne on see, et näen ka ise, et olen tublisti arenenud (enda arust vähemalt).

Aga mis selle aastaga siis kõike minuga juhtunud on? Kõige rohkem olete pidanud kuulama minu imelikke seiku Kai ja Joosepiga seoses ja mida ma jälle nende juures korda saatnud. Olete pidanud taluma minu kirjeldamatut rõõmu kõikides Curly Stringsiga seotud asjades. Mingil perioodil (minu maseperioodil) pidite aina lugema minu halavaid postitusi kui läbi ma olen jne...Aga ega ma ei luba, et selliseid lähiajal ei tule, sest kool ju hakkab jälle :D

Tegelikult uskumatu mida kõike annab ühe aastaga ära teha. Samas kui hakkan meenutama, siis on mõningaid seiku, mis on kohe nii hästi meeles, et vist ei ununegi kunagi ära.

Nüüd ei olegi hästi jõudnud midagi blogisse kribada, sest pole arvuti lähedusse veel sattunud. Nädala algus möödus eriti toredalt ja tegelikult ka suhteliselt tormakalt. Üks osa sellest oli ka muidugi Tartus ringi jooksmine.

Esmaspäeval lõpuuuuuks toimus Curly Stringsi kontsert, kuhu me Liisiga toredasti elamusi otsima läksime. Jõudsime Tartusse juba kahe ajal päeval (kuigi kontsert algas kell 18:00), et saaksime Taskus, Kaubamajas ja lihtsalt linnas veidikene ringi chillida. Sättisime oma toimetamised niiviisi, et poole kuue ajal hakkaksime Vanemuise poole minema. Jõuab rahulikult kõndida ja ennast veidike sättida. Aga kus olen mina, seal on ka pea alati ''toredad'' intsidendid. Kell oli pool kuus, kui hakkasime Kaubamajast Vanemuise poole liikuma. Kõik läks kui õlitatult, kuni...me jõudsime ukse juurde ja nägime, et liikumas pole ühtegi inimest ja sees oli ka kuidagi kahtlaselt pime. suundusime peaukse poole, et aru pärida, mis värk on ja kust me sisse saame, et Curly Stringsile minna. Tädi, kes oli oma leti taga, ütles meile, et too konsert toimub hoopiski Vanemuine väikeses majas, mis on pea 10 minuti tee kaugusel. Jep, me oleks peaaegu oma kontsertist ilma jäänud, kuid kuna meil oli piisavalt aega, läksime kiiremate sammudega mööda juhatutud tänavat edasi ning mingi imega leidsime ka maja üles.

Peate veidi pettuma, aga minu kontserdielamuse muljed on need mis alati. Kõik oli ülisuper ja Curly Strings on ikka ja ikka nii suurepärane et valus hakkab. Liisile ka vist kontsert meeldis. Peale majast väljumist olin mina küll nii sillas ja kilkasin seal oma emotsioone. Tegelikult tahtsin veidi kiruda ka tüüpilise eestlaste matsluse üle. Kui kontsert oli läbi ja leidis aset suurem plaksutamine, ei tõusnud MITTE KEEGI püsti, peale minu. Jah te saate õigesti aru, mina olingi ainuke, kes püsti seistes plaksutas. Ma isegi ei tunne piinlikust selle üle, sest mina näitasin sellega oma lugupidamist selle üle, mida nad koos teevad. Tõesti piinlik oli minul vaadata seda saalitäit rahvast, kes vaevusid ainult plaksutama, väga masendav.

Nagu Tartus viibimisele kohane, külastasime ka vana head Mcdonaldsi restorani (kuigi ma ikkagi täpselt aru ei saa miks nad ennast restoraniks nimetavad). Tellisin endale tavapäraseks saanud suure BigMac eine. Näeb ju küll mega ahvatlev välja, aga kuna ma oma toidueriga ei ole juba pea kaks kuud praetud jne toite söönud, siis Maci toit tundus mulle mitte-nii-maitsvana. Millest on kahju, sest tegelikult see toit on jumalik. Mitte et ma nüüd varasemalt ainult rämpstoidust oleks toitunud.

Oli aeg mil ootasin jõule, nüüd on asi jõudnud nii kaugele, et kohe üldse ei jaksa 28. detsembrit ära oodata. Ja mis te arvate miks? Las ma järjekordselt ei üllata üllatan teid...Curly Strings muidugi! Sellel kuupäeval on Tartu Vanemuise teatris Curly Stringsi aastalõpu kontsert. Peab tõdema et see on siis kolmas Curly Stringsi kontsert, kuhu end sel aastal kohale vedanud olen. Okei, tegelikult käisid Eeva ja Villu kevadel meil ju koolis ka esinemas. Seega see on nii öelda kolmas ja pooles kord, mil see aasta nende kontserdile lähen. Ma lihtsalt ootan seda nii väga et valus hakkab.

Tunnistan, et olen jah selline mitte nii tavaline teismeline, sest olen täielik folgi hing (mitte et Curly Strings ja teised minu lemmikud nüüd ainult folki teeks). Iseendal on mul hea meel selle üle mida ma teen ja mis mind huvitab. Ma ju ei peagi kõigile meeldima, sest arvan et minu sõbrad peaksid mind ikkagi aksepteerima sellisena nagu ma olen, ma ei pea ennast kellegi kolmanda pärast muutma hakkama. 

Tegelikult tahaksin siia kirjutada järjekordse kiidulaulu Eeva Talsi ja Curly Stringsi kohta, aga arvan et ma olen seda juba piisavalt palju teinud. Kuid jah, ega ma sellest juba ära ei väsi :D

Ja nagu ma juba olen, pole ma siiani loobunud oma mõttest esineda kunagi Eeva Talsiga koos. Tegelikult minu n.ö mõttelises nimekirjas on ka tegelikult Mari Jürjens, kelle laule ma mitu aastat järjest olen igal pool laulnud, sest need on liiga head et mitte esitada. Nemad kaks on lihtsalt nii ülisuperhead ja minu vaieldamatud lemmikud! Nende töö inspireerib mind ja oleks nii tore nendega (kasvõi ühega neist) kunagi mingi kontserdi anda. Küll ma ühel päeval sinna ka jõuan!

Mäletan mõne aasta tagust saadet, kus Eda-Ines Etti rääkis sellest, et kui tema oli väike tüdruk, siis ta vaatas telekast kuidas eesti lauljad telekas laulsid ja tema rokkis teleka ees kaasa. Ines kujutles seda tehes ennast laval olevana. Ja näete kus ta praegu on! Pea kõik eestlased teavad tema nime ja laule. Samamoodi on ju ka minul väikegi lootus kuskile jõuda. Mitte küll päris samal viisil, aga mõte jääb ju samaks. Kui ise endasse ei usu ja lööd omaenda mõtetele käega, siis ei saagi midagi, mida päriselt tahad ja armastad, mingid suvalised nolgid ei tohiks mõjutada meie valikuid.

Minu lemmikud: Mari Jürjens ja Eeva Talsi

See tänane päev, niiiii ülisupertore ninnunännu ja nii edasi. Ei teagi kohe millest alustada. Tegelikult kui nüüd aus olla, siis päeva algus polnudki nii paljutõotav (peale selle et koolis polnud ma imekombel täna üldse väsinud). Täna oli siis kaks kontrolltöö nimelist tööd, mille pärast alguses hullult põdesin, eriti ühiskonna töö pärast, sest ma ei jaga sellest tegelikult eriti tuhkagi. Aga teate mis? Need polnudki rasked, vähemalt ei tundunud küll.

No ja siis kehalise tund..Vastasin täna ära oma kaks asja, mis olid tunnist puudumiste tõttu tegemata jäänud. Üheks neist oli hüppenööriga hüppamine, mille edukalt viiele tegin. Teieseks, minu jaoks ka raskemaks asjaks, oli 30-sekundi kava. See siis kujutab endast seda, et mõtled kodus välja 30 sekundi pikkuse tantsukava ja tunnis esitad selle. Kuna mina mõtlesin oma ''kava'' kaks nädalat tagasi valmis, siis ilmselgelt oli see mul tänaseks meelest läinud. Mis te arvate mis ma siis tegin? Improviseerisin, lasin tüdrukutel märku anda, kui 30 sekundit täis tõmmeldud on, siis on viis käes ja kõigil hea olla. Jumal tänatud et ükski üleliigne seda nägema ei pidanud, sest see oli nii piinlik. Samas oli ka nii naljakas, sest ma ei teadnud täpselt mida teha. Lõpu poole, kui oli veel vaja mõni sekund midagi teha, siis keerutasin 2 korda ümber oma telje ja seejärel tõstsin oma parema käe üles :D

Okei, kehalises veits feilisin ka, ainult niipalju natukene, et kukkusin poomilt alla, selja peale. Kõige tipuks kriipisin oma vasaku käe randme ka ära, sain uhke (väikese) sinika ka. Aga vot, teiste näod olid nii naljakad kui nad mind kukkumas nägid. Küsiti samal ajal, et Linda, kas said haiget, kas kõik on korras..ma lihtsalt naersin ja ütlesin, et midagi pole häda (samal ajal üritasin tegelikult oma seljavalust üle olla). Kehaline kasvatus on selline koomiline, kergelt eluohtlik tund, hehe.

Täna sain üle pika aja jälle laulda, soolot. Plaan on järgmisel nädalal koolis esineda, vist. Igatahes ülitore! Peale laulmist läksin siis korraks kooli WIFIga netti, et vaadata, kas keegi mu blogis on käinud. Kohe samal hetkel kirjutas mulle mu sugulane. Ütles tsau, ja peale seda tahtis teada ainult minu meiliaadressi. No ma selle talle siis ka andsin, kohe ka järele küsides, et mis ta sellega nüüd peale hakkab. Vastuseks sain: '':) Kirjutasin sulle ;)''

Ja saate aru mis ma oma meili pealt leidsin??? CURLY STRINGSI AASTALÕPUKONTSERDI PILETI!!!!!!!!!!! Mul lihtsat sõna otseses mõttes vajus suu lahti, kõige otsesemas mõttes. Ma litsalt ei suutnud seda uskuda, siiamaani ei suuda! Tahtsin kohe helistada ja tänada ja rõõmus olla ja kõik mis dšiises küll :D Aga fain, ta ei võtnud telefoni vastu. Seega ma kirjutasin talle Facebooki: ''Mine pekkiiiiii!!!!!!!!!!!!! Tegelt ka või?????????? Nagu päriselt räägid või????? Ära jah nüüd telefoni ka vastu võta''

Ja teate mis see tähendaaab? Linda läheb järgmine kuu Liisiga Curly Stringsile!! Kellel soovi, siis pileti (Tartu kontserdile) saab osta SIIT.

Ja veelkord, aitähaitähaitäh Sulle Kertu! Muah!

Minu kauaoodatud Käsmu tripp oligi ära. Ausalt, see oli seda väärt, oodata kontserti ligi kolm kuud järjest. Jep, võin ju tiba hullumeelsena tunduda, et ühte kontserti nii kaua ootan (kuigi alles veebruaris ju käisin ka Curly Stringsi kuulamas). Selline on see fännielu. Väiksemana ma ei saanud kunagi aru, et kuidas saab kedagi niiiiipalju fännata, aga vot saab. Ma siin endamisi mõtlen, et kuidas see küll võimalik on? Ja ma võin ühest asjast ainult rääkida ja rääkida ja rääkida. Okei, ma nüüd võtan ennast kokku.

Nagu te juba teate, siis eile, 11. juunil käisin Käsmus Curly Stringsi kontsertil, kuigi ma seda niiüliväga ootasin, ei olnud ma hommikul vara sellest väga vaimustuses. Varahommikul kell 11:00 pidin minema kooli, et läbi teha oma solistilaul, millega 20.juunil 9.klasside lõpuaktusel pean ka esinema. Plaan oli ärgata hiljemalt kell 9:00, et jõuaksin kõik asjad tehtud ja asi mutt. Nii libedalt see parakult siiski ei läinud. Mind äratas hommikul hoopiski üles (kell 10) lauluõpetaja kõne. Kuna ma magasin, siis oli mul ka korralik unine ja kare hääl. Kõne ise nägi välja umbes selline:

Mina: ''Jaaa''

Õpetaja: ''Tere, Linda, kas oled üles ärganud?''

Mina: ''Jaa, olen küll'' (valelik valevorst)

Õpetaja: ''Meil hakkab kell 11 proov, mäletad ikka?''

Mina: ''Jaa, mäletan''

Õptaja: ''Kohtume siis''

Mina: ''Jah, head aega''

Peale seda kõnet olin mina kohe voodist püsti ja tegutsesin (okei, esimesed 10 minutit istusin voodil). Kindlasti lugejate seas tekkis küsimusi, et miks õetaja selle pärast küll helistas? Vastus sellele on lihtne, ma olen maha maganud lugematu arv lauluproove ning kuna õpetaja ikka tahtis minuga seda proovi teha, siis oli kindlam mulle tund aega varem helistada, et ma ikka kindlat üles saaks ja kohekindlasti proovi jõuaks.

Käsmu ise hakkasime sõitma alles kella viie ajal. Enne minemist käisin veel tädi juures ära, kes punus mulle nunnu korvi pähe (terve pea on punupatsi täis, patsi alustatakse pea keskelt ja liigutakse ringe punudes järjest väljapoole). Selle patsi olin enda jaoks juba mitu päeva tagasi valmis mõelnud, sest ma tahtsin Käsmus sobituda keskkonda, selline folgistiil ja kuna ma ise folki hullult fännan, siis mis mind enam peatab? Lauralt olin veel laenanud nunnupunnu halli kampsuni ja roosad papud, mis sobisid oivaliselt minu ülejäänud outfitiga. Niii nummi, aga ega ma endast pilti tolpäeval ei teinud. Nüüd mõtlen, et oleks ju võinud..

Käsmus istub publik murul, igaüks oma murulapil. Kuna meie sinnajõudmine oli tiba raskendatud (seoses teetööde ja teereguleerijatega), oli sinnajõudes kõik paremad kohad võetud ja seepärast otsisime u 5-10 minutit endale sobivat kohta. Minu ainus kriteerium oli see, et ma kindlasti pean nägema lavale ja me ei tohi olla kuskil ääres. Lõpuks siiski leidsime päris hea koha, mis paiknes lavale piisavalt lähedal ja Curly Stringsi oli ka sealt väga hästi näha. 

Kontsert sujus nii hästi et nii hästi. Ülivinge oli!! Nii mõnus oli mere ääres sooja pleedi sees murul istuda ja kuulata Curly Stringsi ning nende laule täiest kõrist kaasa laulda. Uskumatu lihtsalt. Väga super! Folk on ikka nii mina, täiega mina. Võite kindlad olla, et kunagi on ka minul oma folkansambel, sest laulmisest ma nii või teisiti ei kavatsegi loobuda. Mis mul muud öeldagi, nii super oli. See lõppeb siin, ma hakkan ennast jälle kordama.

Kuna kontsertilt sai osta ka nende uut (lühi)plaati ''Elumäng'', siis nagu ikka, ma pidin selle endale saama. Ma seda plaati olin juba sellest ajast tahtnud, kui Eeva ja Villu meie koolis käisid ja Eeva mulle ütles, et neil tuleb küll uus plaat, suvel. Niisiis ma seda ootsin...ja ka sain. Ning üllatus üllatus, Linda sai kõigilt neljalt (Eevalt, Villult, Jalmarilt ja Taavetilt) ka autogrammi. Juhhuuu.

Öösel, poole ühe ajal koju jõudes olin ma niii väsinud, tohutult väsinud. Ma nüüd ei teagi, kas asi on selles, et öösel magasin vähe, või hoopis Käsmu reisist..Vahet väga pole, vähemalt üks asi on kindel, ma olin omadega niii läbi kui läbi, kuid kodus magama ma siiski kohe ei jäänud. Kuna meil on WhatsAppis selline tore grupivestlus, kus on koos väga toredad ja värvikad inimesed, siis veidi aega lobisesin seal ning seejärel külastasin Kai blogi ja lugesin tema uusimat postitust sellest, mida ta öö jooksul kõike korda võib saata. Sain jälle hea tujuga Truudi kaissu võtta ja tuttu jääda.

Ma olen jälle oma ülevoolavas tujus ning ei suuda tuima näoga kodus oma toas passida, võid pean ikka blogima. Tegelikult otsest põhjust nagu ei olegi, miks nii õnnelik jälle olla, aga see on minu tavapärane olek. Tegelik põhjus, miks ma selline jälle olen, on Curly Strings. Nad teevad mind niiii õnnelikuks jälle. 

Asi on selles, et juba täpselt nädala pärast, 11.juunil toimub käsmus Curly Stringsi kontsert, mida ma üliväga juba mitu kuud oodanud olen, kuid nüüd, mil kontsertini on jäänud kõigest üksainus nädal, lähen ma niiiii elevile ja tuju kisub jälle ülemeelikuks minema. 

Võibolla kes siin on veidi aktiivsemad lugejad, need mäletavad minu postitust sellest, kuidas Eeva ja Villu Talsi käisid meie koolis esinemas ja peale kontserti sain ka Eevaga rääkida ja sellest kuidas peale saalist väljumist ma terve vahetunni aja (ligemale 20 minutit) Kaile telefoni teel väljendasin oma kirjeldamatut rõõmu pisarate ja kõikide muude emotsioonidega. Sellest postitusest saite ka lugeda, et mul avanes võimalus rääkida Eevaga ja jutu käigus sain ka teada, et neil on sellel suvel tulemas uus plaat (seekord küll lühiplaat kuue lauluga), nimelt ma ise soovisin seda teada, kas võib oodata ka uut plaati, sest ma väga väga juba tahaks seda endale.

Täna, Curly Stringsi facebooki lehel chillides leidsin, et nad on avaldanud oma värske laulu- Elumäng ning lisanud ka info selle kohta, et uus plaat on väljas ja Käsmu kontserti kuulajad saavad selle ka sealt soetada. Ma juba nii ootan et see mu kodus oleks, plaat minu plaadimängijas...jeiiii. 

Curly Strings-Elumäng -selle lingi all on Curly Stringsi uus lauluke, mul on nüüd aega seitse päeva, et see endale pähe saada (ma tahan kontsertil ikka kõiki laule peast kaasa laulda). Vist ongi praeguseks kõik. Haa, ma juba tahaks näha teie nägusid, kui loete nädala pärast minu postitust Käsmus käigu kohta heheehehe.

Mäletate, ma rääkisin Teile, et kui väga ma ikka ootan neljapäeva (9.aprilli), sest kooli pidid tulema kontserti andma minu lemmiku- Curly Stringsi esindajad: Eeva ja Villu Talsi. Ootusärevus oli suur ja kui nüüd aus olla, siis sellel ju oli ka põhjus....Curly Strings on mu lemmik...Eriti meeldib mulle Eva, uskumatu, kuidas Ta viiulit mängib ja kuidas ta laulab uhhhhhh (vaieldamatu lemmik). Olin juba ammu ennast valmis pannud, et nad nüüd kuue päeva pärast tulevad...viie päeva pärast....jne...Ja nüüd neljapäevale eelneval päeval, kolmapäeval pidin ma kuulma just seda, mida ma poleks tahtnud üldse kuulda....Kontsert jäi ära, sest kumbki neist kahest oli haigeks jäänud. Te ei kujuta ette kui kurb ma sellepärast olin, tõsiselt, ma niiväga ju ootasin........Ja nüüd mõni päev hiljem kuulen, et nad ikkagi tulevad, esmaspäeval juhuuuu! (peaasi et keegigi selle üle õnnelik on, või mis?).
Kuna täna ma koolis ei olnud, sain ma olla üksi, rahus ja vaikuses....teate mis on minu jaoks rahu ja vaikus sel ajal, kui olen üksi kodus? Muusika ja laulmine. Tänage jumalat kolm korda selle eest et ma Teie naaber pole, for real. Kui juhtub vahest nii, et saan olla üksi kodus, on kohe muusika mängimas minu lemmiklugusid ja sellega kaasneb ka muidugi kaasalaulmine....see on nii hea tunne, päriselt. Täna alustasin oma mõnetunnilist ainult-kodus-lauljakariääri koorilaulude õppimise ja kordamisega (homme on Tallinnas kooride vaheline konkurss/võistlus, ma ei teagi misasi..igatahes koorid võistlevad seal omavahel). Asi läks väga sujuvalt edasi minu tavapärasele kodu-laulmisele, nimelt Curly Strings ja veel paar Eesti esitajat käima ja nii käivadki asjad, vohh! Ja kuna ma lõpuks nii hoogu läksin (loe:sain korraliku lauluvuhina sisse), läksin ma vanale heale www.karaokeparty.com lehele, kus panin proovile oma karaoke oskuse. Laulsin seal kolme laulu: Wake me up-Avicii; Skinny love-Birdy; My heart will go on-Celine Dion. Mul läks seekord hästi, ma kuidagi suutsin kõigi kolme lauluga jääda 1. kohale. Juhhei Linda! Keegi üldse käib seal veel? Noh, ma mõtlen enda sõprusringkonnale...
Väike tagasiside eilsest filmist, mida käisin kinos vaatamas...Seekord oli filmiks Kiired ja vihased 7 (Fast and furious 7). Mulle see väga väga meeldis...Issand kui ilusad autod seal olid..Kujutage ette, kui väljusin kinosaalist ja üldse majast, nägin parklas erinevaid autosid, tundus mulle, et need kõik on täielikud pannid, endlagi hakkas naljakas, et täiesti tavalisi ja igapäevaseid autosi nii nimetasin. Kas mulle ainult tundub, või jääbki see teks järjest väiksemaks (ka reavahed).....Misasja?? Noh, las ta siis olla nii, kui ta nii olla tahab. Igatahes, see oli väga hea film ja kindlasti seda võib igaühele soovitada vist. Kinos näidatakse enne filmi algust ka erinevaid trailereid filmidest, mis on peatselt kinodesse tulekul, sealt võis näha ka ühe õudusfilmi trailerit (Unfriended), mis tuleb meie kinosse juba järgmisel nädalal...ma otsustasin, et ma lähen seda vaatama. Juba sellepärast, et ma olen hakanud õudusfilme nautima (päriselt need meeldivad mulle) ja sellepärast, et filmi traileri järgi on tegu väga põneva filmiga, täpsemalt filmi kohta teada saamiseks vaadake trailerit.

Igavus- täitsa tavaline ja igati enesestmõistetav nähtus. Ilmselt on see üks levinumaid ja tüütumaid asju üldse. Tegelikult on alati olemas mitmeid mitmeid asju mis vajavad ära tegemist aga sa lihtsalt ei viitsi või ei taha midagi nendest teha, pigem lihtsalt igavled. Igavust peletab igaüks isemoodi. Mõni koristab, mõni laulab, teine tantsib, kolmas jookseb ümber maja, neljas üldse magab kuskil toa nurgas... Tegelikult on variante veel vägaväga palju, aga mina isiklikult ei leia kunagi sellist õiget tegevust millega igavust peletada. Tükike üht ja tükike teist.

Nagu juba eelnevast tekstist eeldada võite, piinab see tüütus ka mind. Lihtsalt ei tule ega tule ühtegi tarka asja pähe mida teha (isegi blogimine tundus vaevarikas), but here I am. Okei, ma vähemalt ÜRITASIN midagi teha. Esmalt vaatasin telekat, kuid kuna see tegevus tundus täieliku ajaraiskamisena, suundusin peatselt oma tuppa (oma voodisse), selleks et uut plaani hauduma hakata, mida nüüd siis edasi teha.
Mõte liikus nagu tavaliselt ikka koristamise peale.. (mitte et see mingist otsast minu lemmiktegevus oleks). Mõtlesin, et pole ammu oma ehetekarbis tuhlanud ning selle pimedamaid nurki uurinud.. Niisiis, suundusingi justnimelt selle juurde. Sättisin ennast mugavalt voodi peale istuma ja avasin ehetekarbi. Ma võin kinnitada et ma ei liialda, kui ma ütlen et seal oleks nagu sajandivanune tuumapomm lõhkenud, totaalne segadus kuubis korda x. Huhhh, jagubki tegevust kauemaks (nii või naa pole midagi targemat teha). Seal valitses täielik kaos. Seal olid mitmed-mitmed asjad, mille olemasolust mul enam vähimatki aimu polnud.
Leidsin oma laekast tohutult palju erinevaid sõbrapaelu, kummist käepaelu (Loom Bands), erinevaid sõrmuseid (hambaarsti juurest saadud), kaelakeesid erinevate elementidega (pärlid, lepatriinud, mummud), erinevaid ripatseid, kõrvarõngaid (rippuvaid, mitte-rippuvaid, helendavaid, isetehtuid, sädelevaid, mitte-sädelevaid). Õudne!
Kas ma tõesti kandsin kunagi kogu seda träni? :D Ju vist.

Kuid kui suunduda nüüd tagasi põhiteemale- igavus, siis kord on juba nii, et kui leiad tegevuse ning selle edukalt sooritad (loe: jõuad tegevusega lõpusirgele), oled sa jälle nullis tagasi, nagu eelnevalt, pole sul enam absoluutselt midagi teha. Niisiis, peale seda ma enam ei suutnudki midagi rabavat ja uut välja mõelda, kuidas edasi toimetada.
Kuna minu vanem õde Laura on ka kodus ja ka tema on inimene kellel alailma lõppevad mõtted mida teha, siis kasutas ta oma kõige sagedasemat tehnikat ja heitis päevaunne. Mina seevastu magama ei läinud, sest eile magasin niigi pool õhtut maha. Nüüd ma siis ootan, kuni ta ennast jalgadele ajab, et saaksime midagi vapustavalt geniaalset koos välja mõelda. Seda sama tegime ka eile enne magamaminekut.
Nimelt meil on õdedega selline pisikene traditsioon rääkida enne magama jäämist voodis pikali olles täiesti suvalistest asjadest. Eile aga jõudis mingi aeg meie jututeema hüüdnimedeni. Ma isegi ei tea kuidas me sellise teemani jõudsime. Lugesime kokku mitu hüüdnime kummagil on. Õde läks pika puuga juhtima, kui sai kokku lausa 12 hüüdnime...  Kas te kujutate ette, et inimesel on 12 hüüdnime? Ma ka mitte.
Mõlesime ka sellele, et kui meil endil peaks kunagi lapsed olema, siis meie vanemad saavad ju vanavanemateks, aga päris  lame oleks see, kui lapselaps ütleb oma vanaemale või vanaisale lihtsalt vanaema või vanaisa. Natuke nuputamist ja mõtlesime oma geniaalsuse tipuga välja mõned nimepaarid, kuidas meie lapsed võiksid oma vanavanemaid hüüda. (Kõik oli ülesehitatud pelgalt musta huumoriga). TOP nimepaarideks osutusid: Mummu ja Pupu, Ätt ja Mutt (hellitavalt Ätu ja Mutu). Üleväsimus mõjub meie puhul alati inspireerivalt. :D

Lõpetuseks tahaksin ka oma pisikesest ja veidi veidrast unenäost kirjutada.. Ma nimelt olen teadatuntud Curly Stringsi fänn. Olen hakanud nägema ka unenägusid, kus on nii nemad kui ka mina (that's weird, but I am weird too). Niisiis..
Lugu algas sellest et olin oma sõbranna Heliga kodutütarde laagris, kuid see ei olnud selline harilik metsalaager, see ei toimunud isegi päris metsas vaid kuskil tihnikus olevas ilusas suures majas, kus oli aula laadne suur saal, lavaga ja puha. Istmeridu oli seal oma 20 ja toolid olid jagatud kahte plokki (tekkis vahekäik). See selleks. Meil pidi algama laagri avamine, kõik istusid toolidel ja ootasid kannatlikult (Meie Heliga istusime tagareas). Badabimm badabumm... järsku sisenes saali Curly Strings oma täies koosseisus. Ma ei tea mis sellel hetkel minuga toimus, aga ma olin sellest nii sillas ja ülimalt õnnelik (võiks öelda, et ma pole vägaväga ammu nii õnnelik olnud), et ma hakkasin suurest õnnest nutma, ma nutsin niipalju kuis jaksasin. Minu kõrval istuv Heli lihtsalt kallistas mind kõvasti et ma maha rahuneksin ja sealjuures ka naeris minu üle täiest kõrist (ma ei saa aru mis selles küll nii naljakat oli) :D
Üles tõustes (ärgates) mulle kohe meenus, et juba paari nädala pärast ma ju olengi Tartus Kai ja Joosepi juures ning 16. veebruaril on sealsamas Tartu Vanemuises Curly Stringsi kontsert, mille pileti ostsin ära juba eelmise aasta lõpus, et ma ei peaks sellest elamusest mingi hinna eest ilma jääma (see on see kui oled paandunud fänn).