Väsimus võtab nõrgaks

Täna oli selline eriti nõmedalt uimane päev. Ise olin väga tuim ja väsinud, olid teisedki. Terve koolipäeva vältel hõljusin mööda maja ringi ja suutsin mõelda ainult oma voodile ja soojale tekile, mis mind pikisilmi kodus ootavad.

Veidi ärevaks ajas mind täna ka asjaolu, et tunnis olin ülesannete lahendamisega kiire ja jõudsin umbes pooltel tundidel oma tunnitöö valmis keskmiselt 6 minutit enne kella helinat. Niigi olin väsinud ja tahtsin ära, aga ei, alati siis kui ei ole vaja, siis olen kiire..Netis polnud midagi teha, õppida muudeks aineteks polnud (mis on muidugi ainult hea), seal ma siis lihtsalt lebotasin oma laua peal. Täielik ajaraisk!

Olin vägaväga rõõmus, kui lõpuks tunnid läbi said ja mul oli lõpuks ometi võimalus minna oma koju, oma tuppa. Nii ma tegingi. Koju jõudes vahetasin kohe riided ära, sest nii hea on olla dressides, mitte teksades. Võtsin oma pehme ja nunnu pleedi, vaatasin hämaras, jõulutulede valguses telekat. Lihtsalt vaatasin ja sõin.

Järgmisel hetkel avastasin ennast enda toast, oma voodilt kõhuli lamamas, nagu mind oleks just püssikuul tabanud. Kuna kell oli tõesti vähe ja rahvatantsu trenn oli mõne tunni pärast algamas, siis otsustasin ennast ärkvel hoida. Minu puhul võrdus ärkvel olemine kitarrimänguga. Muide, mul on uus lugu peaaegu valmis. Olen üht-teist n.ö. sahtlisse ikka kirjutanud aga ei ole kellelegi esitanud, sest juba esiteks seepärast, et need pole veel viimasel lihvini valmis. Töötasin oma laulu kallal tunnikese., peale seda uurisin veel keemiliste lokkide tegemise kohta, sest ma megahüper palju tahaksin  endale keemilisi lokke, aga ei tea veel kas teha ja kui teha siis millal ja kus (muidugi kui mu plaan peaks päris tõsiseks minema, siis emalt peaksin ka nõusolekut küsima). 

Nii inimlik kui see ka pole, oli mul mingi hetk vaja külastada oma WC kabinetti. Võtsin oma telefoni kaasa, et samal ajal netis surfata. Eriti pikaks see surfamise aeg ei läinud, sest ma jäin pesumasinale toetades magama. Ärkasin lõpuks selle peale üles, kui telefon suure kolinaga vastu plaaditud põrandat kukkus (õnneks telefon jäi terveks!). Sain kella järgi aru, et olin seal põõnanud umbes 10-15 minutit. Eriti julm uni. Vot siis kõige tipuks tuli niivõrd tore hetk, mil saabus sõnum, et trenn jääb täna ära. Kuigi mulle vägaväga meeldib rahvatantsus käia, oli mul seekord nii hea meel et see ära jäi, sest ma olin (ja olen siiamaani) nii hüüber väsinud!