Kui mul enam häält ei ole
Nautisin eile oma mõnusalt rahulikku õhtut ja mõni tund enne magamaminekut sain Britilt Whatsappi häälsõnumi, kus ta mulle teatas, et andis mulle edasi blogimeemi teatepulga. Teemaks mulle: ''Kui mul enam häält ei ole''. Veel enne seda kui ma filosofeerima hakkan, vabandan ka Maci ja Sesamy ees, kes on pidanud vähemalt miljon aastat ootama minult kahte postitust, küll jõuan! :D
Kohe kui enda teema teada sain, lõi peas pirn särama ja mõtteid tuli nii palju. Milline oleks siis minu elu, kui mul enam häält ei oleks? Ausalt ja kõige otsemalt öeldes ma ei kujuta sellist elu täisväärtuslikuna ette. Ma ausalt, uhh, nii õudne on sellele mõelda, sest..
- Mina, kes ma olen väiksest saadik laulnud, ma ei saaks laulda, päris tõsiselt ma ei elaks elusees sellist asja üle. Lalmine on minu jaoks nagu teine maailm, kus tihti viibin. Ma saan lauldes väljendada oma tundeid ja emotsioone. See on lihtsalt minu teine emakeel.
- Ma olen väga julm lobiseja ja arutleja, ma ei suudaks vait olla, absoluutselt. Ülimasendav, täiesti mitte-mõistetav. Kes mind vähegi teab, on sageli kokku puutunud minu lobisemispahvakatega. Ma ei vatra nii küll igaühega, aga kui ma selle soone peale juba kord saan, siis mul on raske vait jääda.
- Ma ei saaks Kaiga laivis rääkida! Üldse ma ei saaks pimedatega päriselt rääkida. Väga-väga-väga-väga halb kui ma oleksin sunnitud nendega ainult arvuti teel rääkima. Jälle asi, millest ma tohutult puudust tunneksin!
- Ma ei saaks kilgata kui oleksin õnnelik, ma ei saaks laliseda kui mul igav oleks, ma ei saaks omaette naerda. Minu sõbrad ja sõbrannad teavad väga hästi milline ma olen, kui olen maruõnnelik. Ma kilkan ja räägin ja siis uuesti kilkan ja siis nutan natuke ja siis jälle lalisen ja kilkan. Tõesti, kui mul igav on, siis lalisen omaette (ka siis kui Skype või telefoni kõnes tekib mingiks ajaks vaikus) ärge küsige miks, see on lihtsalt tavapärane (ja peast veidi napakas) Linda. Naermine. Kas on olemas elu ilma naermiseta? Pole kokku puutunud. Seega ei ole selline asi võimalik, kategooriliselt välistatud!
- And last but not least..Õppimine oleks tugevalt raskendatud. Mina olen üks nendest, kes õpib erinevaid aineid kõva häälega. Mäletan väga selgelt eelmise aasta talve, mil mul oli hääl ära ja selle pärast ka korralikult vene keele sõnu õppida ei saanud. Töö hindeks sain kahe, sest ma ei suuda õppida sõnu neid valjuhäälselt läbi ütlemast või kordamast.
Kuna mind sellesse juba veeti, siis annan omakorda blogimeemi järje edasi. Lauriita, kui juhtud mingi ime läbi sattuma mu blogisse, siis Sinu teemaks on: ''Mina köögis''. Ma tahaks hirmsasti ka Kaile teema anda (kuigi Mac juba tegi seda), seega Kai, Sinu teemaks on: ''Mis teeksin, kui oleksin...''. And last one....Ats! Sina teed ühe postituse teemal: ''20 head põhjust, miks ma kunagi EI BLOGI''
2 kommentaari
Mhmh, minu teada Sa pühapäeval ei naernud peaaegukordagi, kui telefonis kurtsid oma raske elu üle :P
VastaKustutaP.S. Ja mis te olete päris segi tõmmanud, et mulle koguaeg blogimeeme annate kirjutada? Ma ei luba midagi, aga annan endast parima :P
Ei naernud jah, aga Sina küll naersid mu üle (kui ma õgesti mäletan) :D
KustutaJah, jään ootama Su postitust :P