See praegune nädal (ehk siis see mis praegu kestab...aprilli neljas nädal) on üks kreižimaid üldse. Tohutult palju on olnud, palju veel tuleb. Nädala jooksul kipuvad ööuinakud olema lühikesed ja päevasel ajal on tegevust rohkem kui küllaga. Ei, ma ei räägi teile siin hetkel ainult koolist või kodustest töödest...muidugi kui välja arvata eilne ja üleeilne koolipäev...

          Minu nädalaplaan:

Kui nüüd alustada nädala algusest...Esmaspäeval jõudsime Laura ja tema tädidega tagasi Eestisse (käisime Rootsi kruiisil. Postitust Rootsi reisist saab lugeda siit). Hetk, mil astusime laevast välja olin ma juba tegelikult väääga väsinud. Kusjuures ma ei saa aru, et miks ma nii väsinud olin..laevas ma ju magasin ja magama ei läinud ka väga hilja. Kuid väsimust niisama naljalt ära ei saa..Bussiga kodupoole sõites ka magada ei saanud. Põhjus selline: nimelt meie Lauraga istusime bussi tagaotsas (eelviimastes pinkides), täiesti taha me istuma minna ei saanud, sest seal istusid kaks tudengit (tüdruk oli veidi suurema kehakaaluga, näost ära mukitud blond ja poiss oli korralik lõngus, tugevalt kandiliste prillidega), kes terve bussisõidu jooksul rääkisid nii palju kohutavalt totraid jutte (päris tõsiselt) ja kõige tipuks.....nad ilastasid seal....düskastiiing!! Ehk ma olin nende suhtes liialt vaenulik, aga päriselt ka, kas tõesti peab või? Õõvastav vaatepilt ja need helid huhhh....no thanks, do not repeat please!

Teisipäeval, ehk siis kohe päev peale reisilt naasmist toimus kauges Türi metsas orienteerumisvõistlus, kus said võistelda kõik õpilased kes vaid tahtsid (kui ma õigesti mäletan, siis 6-12 klassid). Võistlusest kuuldes andsin mina kohe oma nõusoleku, et osalen (mulle nimelt väääga meeldib orienteeruda). Võistelda sai üksi või paaris (eelistati kahekaupa võistlemist)...minu seekordseks paariliseks oli Heli. 

Meie algus polnud just kuigi paljutöotav...me ei leidnud kaardilt üles oma alguspunktigi...Panime teiste järel ajama, kuni jõudsime esimese punktini. Sealt edasi lagunes punt laiali, hakati jooksma edasi kahe-kolme paari kaupa. Kuna me Heliga siiani ei saanud aru kus me kaardil oleme, siis otsustasime mõnda aega kahe poisi järgi joosta, kuni nad lõpuks ära kadusid. Tegime väikse peatuse, et ma saaksin maamärkide järgi  otsida üles meie asukoha, et järgmisse punkti jõuda...Samal ajal, uurides ümbrust ja otsides mingit asja, mis kaardil kindlalt märgitud peaks olema, jooksis minust umbes paari meetri kauguselt nina eest läbi üksik metskits, kes näis olevat meeleheitel ja segaduses, et järsku mets kaartidega jooksvaid inimesi täis on...Igatahes, sealt me liikusime otse edasi, kuni jõudsime metsavaheteele, kus ma sain ilusti aru kus oleme ja kuhu minema peame.

Ma mäletan, et me meeleheitlikult otsisime punkti nr 9. Ma ju nägin kaardil, et see on sealsamas, aga lõpuks tuli välja, et olime sellest kohast u 10 meetrit kaugemale läinud...Läksime siis veidi tagasi, punkti ikka ei leia...Saate aru..see oli kuskile augu topitud juhhei.

Meie jooksmine metsas ei olnud läbi, möödas oli umbes pool ajast (aega anti üks tund). Jooksime mööda teedpidi edasi järgmise punkti juurde, kuni pidime teelt kõrvale põikama, et punktini jõuda. Ma tõesti jooksin, muidugi nii, et jalge ette ei vaadanud....lõpuks olingi oma tossudega muda sees (Tore onju..). Aga me saime selle punkti kätte...Asi läks aina edasi..jooksime ja jooksime ikka mööda teed..oli vaja jälle metsa alla korra minna, et järgmine punkt võtta. Kõik ikka samas taktis..Milleks vaadata jalge all olevat pinda, kui saab ka nii et ei vaata? Punktini oli jäänud maksimaalselt kolm meetrit ja seal ma olin...jalgupidi külma vee sees...Dšiisas küll, njaa, tossud sain küll puhtamaks aga jalad olid läääbimärjad. 

Midagi muud märkimisväärset vist ei olnudki..peale selle, et Heli sai ka mudaseks ja selle, et ma kodus avastasin, et ma olen oma jalad korralikult ära kriimustanud. Muide tulemustest rääkides...oma vanuserühmas jäime Heliga 4. kohale. 

Hüppan neljapäevasesse päeva üle. See oli päriselt ülimega pika õhtuga päev üldse üldse. Päris tõsiselt räägin..Nimelt järgmisel laupäeval (2.mail) toimub Tartus Rahvusvaheline juhtkoerte päev, kus tavalistel inimestel on võimalus tulla kuulama erinevaid põnevaid seiku ja juhtumisi juhtkoerte ja nende kasutajatega, saab harida ennast juhtkoerte teemal, saab rääkida päris juhtkoertekasutajatega, küsida erinevaid küsimusi, mida oled alati teada tahtnud, osta juhtkoerte piltidega tooteid, niisama aega veeta ja armsaid kutsasi uudistada. Ürituse lisasime ka facebooki, siia. 

Juhtkoer Janet rakmetes

Miks ma sellest räägin? Just sellega me terve õhtu Kaiga tegelesimegi. Alustasime kell kaheks õhtul ja lõpetasime peale ühte. Julgen ausalt öelda, et Kai poleks ilma minuta toime tulnud, sest me juba kahekesi läbi Skype kõne tegime seda oma viis tundi. Silmad olid küll ees päris kirjud, kui lõpetasime. See polnud kõik...viimasel hetkel avastasin, et klassiõde oli facebookis mulle meelde tuletanud, et ma pole veel oma klassi Teatejooksule registreerinud. Pidin enne magamaminekut veel selle ka korda ajama...aga ära tegin. Peale seda kohe arvuti kinni, tekk üle pea ja magama, ega pikka pidu enam ei olnud. 

Kusjuures terve selle nädala tralli keskel ma olen saanud ülivähe magada, sest lihtsalt ei ole aega magada..järgmine pikem ööuni tuleb pühapäeva ja esmaspäeva vahelisel ööl (juhul kui kaheksa paiku magama lähen, ilmselt nii ma teengi). Homne päev on täielikult sisustatud (st seda, et magada ei saa), loodetavasti pühapäev ka, aga see selgub alles homme. Ma rohkem ei räägi, sest mida ma siis veel homme või ülehomme blogin, kui ma praegu kõik ette ära räägin?

Kes on Rahvusvahelisest juhtkoerte päevast vähegi huvitatud, siis tšeki linki: https://www.facebook.com/events/730679830374276/

Ma ei tea, miks asjad kujunevad nii, et põnevad asjad (need, millest midagi kirjutada saab), on enamikel juhtudel just nädalavahetustel. Sellepärast pidingi ootama nädalavahetuse lõppu (tänast päeva), et midagi kribada (eile olin nii sigaväsinud, et ei jõudnudki peale magamise midagi muud teha). Seekord siis juttu minu möödunud nädalavahetusest, veidi eelnevast ja tänasest.

Ennast tuleb harida ka väljaspool kooli! Seda tegin ka sel nädalavahetusel. Reedest pühapäevani (6.-8. märts) toimus meie linnakeses koolitus, mis oli mõeldud 14-18 aastastele neidudele. Koolitusel räägiti väga põhjalikult soolisest ebavõrdsusest, vägivaldsetest suhetest, põhjalikult kõikidest vägivalla liikidest, enesekaitsest, unistustest, unistamisest ja haridusest. Võibolla oli isegi midagi veel, kuid hetkel ei meenu.
(Soolisest ebavõrdsusest tänane eluline näide): Kuna mitu päeva sai rääkida soolisest ebavõrdsusest ja kõigest sellest kuidas ühiskond arvustab, mis tööd peaksid tegema naised ja mida mehed, häiris mind täna füüsika tunnis see, kuidas õpetaja tüdrukuid kõnetas...Näiteks see, et tunnis tuli juttu labidast..Jõudes jutuga sinnamaani küsis õpetaja ''Tüdrukud kas te olete kunagi labidat kasutanud, või näinud?''. Mismõttes nagu? Ei, see et me tüdrukud oleme tähendabki ainult seda, et me teame kõike söögi tegemisest ja riietest ja õmblemisest jnejne, aga reaalsest tööst pole aimugi...Ma isegi imestasin, et ma selle peale nii vihaseks sain (okei, mitte päris vihaseks, aga ma olin sellest väga häiritud)...endalgi tiba naljakas tagantjärgi mõelda. Aga päriselt ka, millal selline asi lõppeb?? (ilmselt mitte kunagi)
Päeval mil rääkisime unistamise ja unistuste teemal, kirjutasid kõik oma paberitele, millised on nemad 10 aasta pärast... Minule meeldis see vägaväga, et omi mõtteid nii kirja panime ja pärast teistele ka esitleda saime. Ma arvan, et unistusi tuleks ikka jagada, et need täide läheksid. Minu tekst oli suhteliselt põhjalik, kuid siia kirjutamiseks liiga pikk. Siin on väike katkend minu tekstist: ''10 aasta pärast olen sportlik ja eeskujulik tudeng. Õpin Tartu ülikoolis arstiks (ilmselt onkoloogiks). Algselt elan ühikas, kuid hiljem asun elama üürikasse, selleks ajaks on mul ka omaenda koer (labrador), kelle ma treenin teraapiakoeraks. 25-aastasena olen ma paberitega sujundaja, kes teeb oma tööd hästi. Meest mul ilmselt siis veel ei ole, sest mehe kõrvalt on raske põhenduda õpingutele, kui tahad saada suurepäraseks arstiks.''  Jah, just sellised on minu tulevikuplaanid, minu jaoks on see kõige parem ja vingem (ilmselt tulevikus kirjutan sellest kõigest pikemalt ja põhjalikumalt).

Kui nüüd kõik lihtsalt kokku võtta, siis koolitus osutus mitmeid kordi põnevamaks ja toredamaks, kui olin osanud loota. Teemad, mida käsitleti, olid minu jaoks vägaväga huvitavad, harivad ja põnevad. Koolitajad ise olid ka super toredad! Suur aitäh neile!

Viimasel ajal olen käinud mitmetel olümpiaadidel: keemia, eesti keel, kunst ja eelmisel neljapäeval ka õigekirjakonkursil. Seekord on juhtunud nii, et saan jääda oma tulemustega rahule (PS. tegelikult ainult nendega mis on seotud eesti keelega, muig). Siiani ma pole veel sellest kirjutanud, aga eesti keele olümpiaadil suutsin ma pürgida auväärsele kolmandale kohale (kokku oli inimesi 29). Mina igatahes olen VÄGAVÄGA rahul!

Eelmisel nädalal (nagu ka juba eelnevalt mainitud) osalesin ka õigekirjakonkursil. Võistlus ise kui selline oli etteütluse vormis, toimus päeva alguses. Peale etteütlust kogunesid kõik aulasse ning alustati kuldvillakuga (võistkond kus ka mina olin, jäi teisele kohale)- võitsime mingisuguse raamatu ka. Peale seda oli paaris ristsõnade lahendamine- kiiruse peale. ''Paaris'' selles mõttes, et igaüks pidi leidma enda eakaaslase ja temaga koos ristsõna ära lahendama (seal jäin ka teiseks). Konkursi enda tulemused aga avalikustati alles täna (9. märtsil).... Tuli välja, et minul õnnestus teist ja kolmandat kohta jagama jääda! Mina isiklikult olen ülimalt õnnelik oma saavuste üle! :P

Hüppaksingi nüüd siit sujuvalt tänasesse päeva üle.. Nimelt ma olen Facebooki grupis, mis kannab nime ''Arutleme vabalt''. Ma isegi täpselt ei mäleta, kuidas ma sinna sattusin, ilmselt Joosepi soovitusel. Igatahes, ma olen nüüd olnud seal umbes kuu aega. Varemalt ma seal sõna sekka öelda ei julenud, kuid nüüd küll. Ma ei tee seda lihtsalt nalja pärast või et enda arust kuidagi targemana paista vms, vaid asi on selles, et enamik selle grupi liikmetest on niivõrd pessimistlikud ja õelad kõigi ja kõige suhtes ja sellist lollust lihtsalt tuimalt kõrvalt jälgida on minu jaoks täielik piin.. Ma üldse imestan, et kuidas nad väljaspool virtuaalmaailma endaga hakkama saavad (nagu päris tõsiselt).. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis olen selles grupis kõige noorem isik, kes kaasa seletab. Kõik teised on täisealised (kahekümne ringis), keskealised ja vanemad. Naljakas on see, et kui räägin grupis asjadest nii nagu need tegelikult on (nt see, et enamus on täielikud pessimistid ja näevad kõiges ja kõigis vaid halba), saan ma vastuseks palju pahameelt ja kriitikat. Ma isegi ei solvu ega ei lähe vihaseks sellise tagasiside peale...mind ajab selline asi naerma, pisarateni. See on nii tohutult naljakas kuidas täiskasvanud inimesed ei suuda tõese kriitikaga hakkama saada. Oleks ehk aeg sellest üle olla ja mõelda, mida saaks ise paremini teha... (keskeakriis pole naljaasi)

Muide, homme on kõuemüra ja põrgupiin...huhhhhh.... Eks ma homme kirjutan mis täpselt toimus ja kuidas läks ja kõik mis sellega seondub....Loodan et läheb hästi....peab minema, peab! Aga kui ei lähe? Siis on jamasti- vist.

Ilmselt olete mõelnud (loodetavasti vähemalt mõni teist), et miks ma midagi vahepeal bloginud ei ole. Tegelikult on minu vastus sellele enda esitatud küsimusele vägagi lihtne, täpne ja igagi põhjendatud. Nimelt, kuna Te juba isegi ehk olete aru saanud, siis ma olen blogimises alles totaalne algaja ning ei oska igast väiksest asjast/juhtumisest/tegemisest pikka juttu valmis kribada. Niisiis otsustasingi oodata tänaseni, et saaks koguda oma ajusoppidesse uusimaid sündmusi ja kogemusi, et neid siin ka kajastada (Te ju peate midagi lugeda saama, hihi). Kusjuures ma ei teagi kust otsast täpselt alustada, tegelikult vist oleks kõige lihtsam ja loogilisem kui alustaksin algusest (vist).

Nädala alguses, kohe peale emakeele tundi palus õpetaja mul klassi jääda, kuniks kõik on väljunud, et Ta saaks minuga millestki rääkida. Mina muidugi mõtlesin, et mida ma nüüd jälle valesti teinud olen.. Õnneks polnud Tema jutus mitte sõnagi pahameelt või midagi muud selle sarnast.
Kui olime kahekesi klassi jäänud, siis asus ta minuga vestlema: ''kuule''.. eee nooh? ''Kas Sa Eesti keele olümpiaadile ei taha minna?'' Minu meeleolu muutus sekundiga ning vastasin Talle erksalt: ''Jap muidugi, igatahes! Millal?''. Tema vastu: ''Sellel reedel''. Nu selge, no problem, võite minu kohalolekuga arvestada! 

Samal päeval (minu mäletamistmööda), räägiti kergejõustiku trennis meile võistlustest, mis leiavad aset selle reedesel pärastlõunal, minu kodulinnast u 20km kaugusel. Tegelikult tahtis õpetaja, et me kõik seal osaleksime, kuid mõned arvasid et nad ei taha/saa/viitsi osaleda, kuid mina isiklikult nende inimeste seas ei olnud. Ütlesin kohe, et mina olen platsis! (olümpiaad on ka ammu selleks ajaks läbi).

Pidime valima VÄHEMALT kaks ala, millega võistleme. (Valida sai järgnevate alade vahel: kõrgushõpe, kuulitõuge, 50m jooks, hoota kolmik ja 800m jooks). Mina valisin 50m jooksu ja kuulitõuke. (kõrgushüpe läks viimane kord vähe nihu ja suurem pikamaajooksja ma ka pole, hoota kolmikut ma ei võtnud sellepärast, et ma olen nii lühike ja selleks et head tulemust saada, oleks vaja vähe pikemaid jalgu). Kõik on igati põhjendatud :P

Vahepealsed päevad olid täiesti suvalised, unised ja totaalselt tavalised koolipäevad. Pole midagi märkimisväärset (jälle).. Aga samas kui nüüd mõelda, siis kool ju ongi õppimise paik, mitte koht kus peaks alati ilmtingimata midagi marulahedat toimuma (ilmselt). 

Jätkame reede hommikuga... Hihihih (kuri naer) ma ei pidanud kooli minema (okei, tegelikult polnud lihtsalt teist võimalust). Käes oli olümpiaad.. kahjuks teises linna otsas, kuhu pidin ennast tuisu ja tuulega kohale vedama- jalgsi. Eriti ''lahe'' oli see, et tuul oli tohutult külm ja see puhus mulle terve tee otse näkku (kodust sinnani on u 2km, natukene vähem). Koolimajani jõudes olin ma ühest küljest valge ja märg (eestpoolt). Vähemalt on talv nii nagu ta olema peab- lumine ja külm.
Koolimajja jõudes enam kaua ootama ei pidanud (kõige rohkem 15 minutit), kõik ootasime mingisuguse klassi ukse taga koridoris, kuni meid kõiki sisse lastakse. Ootamise aeg polnud tegelikult üldsegi mitte igav või tülikas, rääksime sõbrannaga juttu (paralleelikas, kes osales ka), jälgisime õpilasi, kes väljusid klassidest et suunduda vahetundi jne. *Kolmesõnaga- igavlema me ei pidanud*
Aeg klassi minna, jõudis päris kiiresti kätte. Istusime kõik laudade taha ja asusime tööle. Muide, nagu ma ka mõni postitus tagasi kirjutasin, käisin paar nädalat tagasi keemiaolümpiaadil ning mainisin ka ära, et saime kõik sealt ühte ülihead šokolaadi- me saime seekord seda sama!! Piduuu (natuke loll). Olümpiaad iseenesest ei olnud eriti raske (mulle nii vähemalt tundus). Tegin lihtsalt oma tööd ja pugisin seda šoksi. Aga. Unekott nagu ma olen (vist olete juba sellest aru saanud), olümpiaadi alguses, kui olin ca pool tundi tööd teinud, tekkis mul järsku selline tunne, nagu keegi oleks kotiga vastu pead löönud, nii tugev uni tuli peale.. Paar minutit veel ja ma oleks sealsamas laua taga magama jäänud hihi. Kuid ma võtsin ennast kokku, tõusin korralikult sirge seljaga istuma ja tegin vapralt oma töö lõpuni. Muide- peale töö tegemist saime sööklas süüa ka :P

Minu tegus reede jätkus pärastlõunal, kui oli algamas kergejõustiku ''võistlus'', linnast väljas. Nagu juba eelnevalt ütlesin, pidid kõik valima kaks ala millega võistelda, mina valisin 50m jooksu ja kuulitõuke. Etteruttavalt võin juba öelda, et kõik kulges suhtelise katastroofina... Asi polnud pelgalt selles, et ma korralikult too päev feilisin, vaid juba sellepärast, et ''võistlus'' oli ülesehitatud hoopiski teistmoodi kui me kõik olime arvanud....
See toimus iseenesest päris lambis kohas, nagu juba mainisin, siis kodulinnast u 20 km kaugusel, mingisuguses spordihoones (seal polnud ma varem kunagi käinud), kujutasin ette, et tegu on ikka sellise korraliku spordihoonega nagu meilgi on, aga ei. Nii nagu mina isiklikult aru sain, on see hoone olnud kunagi laut, mis on hiljem tehtud sprodihooneks. Sellisele järeldusele jõudsin sellepärast, et hoone on selline piklik ja kitsas, kujult oli see nagu silinder. Seest nägi see päris rets välja: Aegunud parketi laadne kulunud põrand, kõrgushüppematid, kuulitõukeala, jooksurada jne asjad olid kõik kokku pressitud (natukene olin šokis sellest vaatepildist). Tegelikult oli see isegi talutav, aga ülimalt harjumatu sellistest tingimustes ''võistelda''. Võibolla panite tähele et sõna ''võistlus'' olen ma siiani kirjutanud jutumärkidesse, ka sellel on oma mõjuv põhjus.. Nimelt nägi see välja selline, et igast vanusegrupist olid mõningad inimesed (tavaliselt on ikka terve maakonna pealt palju erinevaid inimesi). Seekord oli nii, et minuvanuseid koos minuga oli kolm, aasta vanemaid oli 1-2, kümnendik, mõned üheteistkümnendikud ja veel vanemad. What the hell?! Pole rohkem sõnu selle kohta.. tehke mulle seda rõõmu ja palun ÄRGE pärige, kuidas mul seal läks.. I'm done here :D

Kuna arvan, et pikka postitust on vägagi tülikas lugeda, siis jätkan oma teksti järgnevas postituses....