Üks parimaid asju

Kuna eelnev nädal oli täis tohutult palju positiivseid emotsioone, ei saa ma kohe kindlasti midagi jagamata jätta. Nobedamad blogilugejad on kursis minu tripiga Võrumaale rahvapillilaagrisse, mida ootasin tublid kaks aastat (enda mäletamistmööda vist mingiaeg mainisin).
Päev enne laagrit sõidutasin ennast väikse maakonnabussiga (ja kohvri ja kitarrikoti ja suure madratsiga) Maria juurde, et vahetult enne laagrit meid mõlemat ekstramõnusasse folkmuusika meeleollu viia. Õhtu (ja öö) möödusid suures osas muusika ja laulu saatel+saun. Tol hilisõhtul oli ka maagiliselt mõnus ilm mil taevas oli selge, tähed särasid ning õhk oli parajalt soe/jahe. Hommikul läksime koos laagrisse, jeii.
Pisike hetk lõpukontserdist
Laagripaika kohale jõudes tervitas meid vihmake ja mõningad inimesed, kes olid samuti varem kohale jõudnud ning ootasid juba koos meiega koolimajja sisselaskmist. Antud hetkel tundsin ma kohalolijatest ainult Mariat ja tema ema, teisi polnud ma elusees isegi mitte näinud, ainult Maria juttude põhjal olin kuulnud, et tegu on väga lahedate inimestega (selles veendusin juba lähima tunni aja jooksul, kui inimesi kogunes järjest juurde ja juurde ning kõik majja sisse lasti ning ma inimestega suhelda sain).
Kuigi mitmeid aastaid laagris koos olnud ''punt'' oli minu jaoks täiesti võõras (nagu ka mina neile), võeti mind väga kiirelt omaks, mis andis väga hea ja vaba tunde (mulle tohutult meeldivad sellised inimesed!), ma ei pidanud ennast kuidagi tagasi hoidma ning sain olla ''mina ise''. Esimesel päeval toimus kerge sisseelamine uue laagri, uute inimeste ja uue olukorraga, mis olid kõik megapositiivsed! Õhtul esinesid kõigi rõõmuks kõik pilliõpetajad, kes tegid mõnusa mini-folk-kontserdi. Kontserdist üks lugu ka videona. Ülimõnus!
Järgmisest päevast läks kogu elu käima. Igaühel hakkasid oma idividuaal-pillitunnid, peale seda rühmatunnid ja mitu korda söömine nii laagri lõpuni välja kuni viimase päeva lõpukontserdini. Mina mängisin laagris kitarri ja võin öelda et tulin enda taseme kohta päris tublisti toime ;) Rahvapillilaagris lugude õppimisel on huvitav ja meeldiv asjaolu, et lugusid õpitakse kuulmise järgi, mitte noodist. See üks suur asi, mis mulle selle juures tohutult meeldis. Ei olnud ees mingeid punaselt ettekirjutatud reegleid ja norme, eriti see, et selleks et teha rahvamuusikat, ei ole vaja käia aastaid muusikakoolis, et tunda perfektselt nooti (kuigi solfi tajumine tuleb ikka kasuks ka). Asja võlu peituski meloodia kuulamises ja järelemängimises.
Rääkides sealsest seltskonnast, ei saaks ka suure tahtmise korral öelda midagigi negatiivsema poolset, sest inimeed (eriti minu toakaaslased ja õpetajad) olid marutoredad. Mul on tõsiselt hea meel, et ma endale sealt nii palju häid sõpru sain, kes on esiteks väga toredad ja chillid, teiseks neile meeldib samamoodi folkmuusika nagu ka mulle, kolmandaks pole nende seas selliseid usse, kes tahaks selja taga mingit s*tta korraldada :D
Iga päev õppisin midagi uut, suhtlesin kellegi uuega. See oli tõesti üks parimaid asju, mis mu elus kunagi toimunud on, kohe päris tõsiselt. Järgmine aasta kindlasti jälle, ja siis sellest veel järgmine aasta ja siis veel...

Share:

0 kommentaari