Siis kui ei suuda süveneda

Asjad on nüüd nii, et ma juba teisipäeva õhtust saadik (enda arust) kirjutan töövarjupäevast blogisse postitust. Umbes paar tundi tagasi hakkasin sellega nüüd ka reaalselt tegelema, aga võta näpust, kogu selle aja jooksul suutsin ainult ühe õnnetu lõigukese kirjutada.

Haha ega tegelikult nüüd selle lõigu, mis just lõppes, valmimine võttis ka ca 20 min aega. Jah, see on täiesti võimalik, kui mõtled et ohh, nüüd hakkan kirjutama ja siis saadab sõbranna sõnumi, et näidendi karakteri jaoks on tarvis välja mõelda nimi, seejärel olen kindel, et nüüd kirjutan ühe jutiga postituse lõpuni, kuni kirjutab järgmine (küllaltki kehva nägemisega) sõbranna, kellel paaris asjas abi vaja. Jaa, absoluutselt, mul on hea meel kui saan kedagi aidata, aga see on lihtsalt nii naljakas, et sellised abipalved, või kuidas neid nüüd nimetada, tulevad minu poole pea alati just siis, kui olen mõelnud blogima hakata (vihje sellele, et peaks blogimise lõpetama? :D).

Kuna kell saab üsna pea juba 11.30 õhtul, siis töövarjupäeva postitus lükkub vähemalt ühe päeva võrra edasi, homse kohta ei oska kommenteerida, kas siis jõuab, sest alates kella poole kaheksast hommikul kuni ca kaheksani õhtul viibin koolimajas ja mul pole õrna aimugi kui surnud ma peale seda päeva olen (buss+8 tundi kool+koosolek+luuleöö). 

Kui nüüd kriitiliselt mõelda, siis ega te millestki vist väga ilma ei jäägi. Millal ma viimati mõne normaalselt loetava postituse kirjutasin? Olen üldse kunagi kirjutanud? Neeeeh, I don't think so. Samas, nagu, ma olen alati öelnud, et ma ei blogi mitte kellegi teise, kui ainult iseenda jaoks. Seega postituste sisu on minu meelest igatpidi täiega vaba- Linda blogi moto. 

Tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis ei olnud sõbrannad ainukesed kirjutamise kiirust aeglustavad tegurid. Enamus aja on ära võtnud hoopiski oma vanade blogipostituste lugemine, mille peale sattusin juhuslikult, otsides tudengivarjupäeva postitust, jube põnev oli :D Eriti naljakas oli lugeda omaenda mõttekäike sellest ajast (varakevad), kui põdesin Koidula katsete ja vestluse pärast. Oi, ma olin ikka rumal (aga edu selle-aastastele põhikoolilõpetajatele gümnaasiumisse sisseastumise pärast närvitsemisemiseks!) :D

Päris tore oli lugeda kirjutisi haiglas oldud aja kohta, leidsin ka mingeid täiesti suvalisi, selliseid igapäevaseid postitusi, mida lugedes kõik suhteliselt üksikasjalikult meelde tuli - see on blogimise üks suurimaid plusse! Kui oled juba päris muldvana (nagu mina), siis mälu hakkab kehvakeseks jääma ning aeg-ajalt on asjade meelde tuletamiseks vaja lugeda ja siis veel korraks lugeda..

Ma tegelikult ei püüdnud selle postitusega kuhugi jõuda, pigem oli postitus lihtsalt teile teada andmiseks, et ma olen ikka veel elus ja (suurimal vajadusel) näpud klaviatuuril endiselt liiguvad. Hoidke siis palun pöidlad ka pihus, et mul homsel  luuleööl omaloomingu lugemisega hästi läheks. Ei ole väga huvitatud margi maha tegemisest..eks :D

Oi tänane matemaatika tund..Lihtsalt mainin, (tänase päeva õppesõnad): kui peaks juhtuma, et te hakkate luksuma, siis hoidke oma suu kõvasti kinni!! (kui eesmärgiks ei ole just tervet klassitäit õpilasi naerma ajada..).