Imeline, kõik on lihtsalt imeline!!!

Ilmselt kõik (tegelikult mitte kõik) teist juba teavad mis päev täna selline oli. Minu sünnipäev! Tegelikult teil pole veel hetkel õrna aimugi milliseks kogu päev sujunes ja millised emotsioonid mind täna kõik valdasid. Kohe sellest kõigest ka lähemalt ja põhjalikumalt (väga). Kuid kõige enne ma tahaksin öelda, et see oli päriselt kõigekõigekõige toredam, emotsioonirikkam ja kõige südamlikum päev mu elus! Kohe räägin miks..
Tänane pikk päev algas juba hommikul kella (poole)viiese äratusega. Sellel oli ka oma kindel põhjus: kell 6:00 lahkus kultuurimaja eest buss Tapale. Ilmselt on terve Eesti rahvas sellega kursis, et meie riigis olid Ameerika sõdalased ja täna suundusid nad kogu oma kodinatega Saksamaale- oma põhibaasi (või mis iganes moodi seda baasi ka ei nimetatud). Igast Järva ringkonnast valiti välja paar kodutütart ja paar noorkotkast, kellel oli au sõita Ameeriklaste soomukite kolonniga (soomukis) Paidesse/Türile. Ka mina olin üks nendest väljavalitutest. Kogemus ise oli väga meeldiv, kuid soomukis oli väääääga külm (kõik laes olevad 4 luuki olid pärani lahti, ärge küsige miks). Muid kommentaare selle kõige kohta ei ole, sest kõige eesootavaga võrreldes on see täielikult ebavajalik jutt.
Niisiis, soomukist välja saadud, hüvasti jäetud, sain lõpuks koju...sööma. Mul oli kõht niiii tohutult tühi, polnud hommikust saadik midagi söönud...actually who cares? Nobody.... Jõudis aeg sinnamaale, kui oli vaja lahkuda kodust, kultuurimajja proovi (enne lauluvõistlust ennast). Proov läks nagu ta läks, ei hästi ega halvasti...aga tehtud ta sai (muidugi peale proovi oli suur põdemine, et kõik läheb ikka metsa taha jnejnejne). Tegelikult aeg lendas päris kiiresti, poole kahe paiku suundusime tüdrukutega väiksesse saali, kus ühtlasi toimus ka lauluvõistlus, läksime varem, et kuulata nooremat vanuserühma ja valmistuda mikrofoni prooviks. Saali sisenedes kõlas noorema vanusegrupi tagant kolmas või neljas laul (laulud olid kuskil poolepeal). Läksime valisime endale sobivad istekohad ja sinna me ka ennast istuma sättisime. Kuulan laulu, ja hakkan saalisviibijaid vaatama, et näha kes seekord kohale on ilmunud....Vaatan ja vaatan ja vaatan....STOP! KAI! ja JOOSEP? MIDA? Kujutate ette.....Kai ja Joosep siin! Nad tegid mulle üllatuse..... tulid salaja Paidesse, minu linna, kultuurimajja, lauluvõistlusele. Need emotsioonid mis mind valdasid...Ka praegu sellest kirjutades käivad ärevusejudinad läbi... Ma olin niivõrd õnnelik ja vapustatud, et ma hakkasin sealsamas pisardama, lihtsalt vaatasin kuidas nad istuvad ja kuulavad laulu ja nutsin. Ma olin niiiiiiiiii ärevil ja niiii äksi täis et ma absoluutselt ei talitsenud ennast, päriselt, absoluutselt mitte. Ma hoidsin ennast tagasi laulu lõpuni, et mitte laulule vahele segada....Niipea kui kõlas aplaus jooksin ma teise saali otsa Kai ja Joosepi juurde. Ma kallistasin neid niii kõvasti ja ikka nutsin. Nii tohutult armas oli näha et Sa oled kellegile oluline ja Sa ei ole tühi koht! Sa oled kellelegi tõeline! Teate, neid emotsioone ma ei oska kõiki kirja panna, sest need tunded ja emotsioonid on täiesti kirjeldamatud, täiesti uskumatud ja kõige imelisemad! 
Kai&Joosepi kingitus
Umbes kuu aega tagasi rääkisin Kaile ja Joosepile, et mul tuleb lauluvõistlus ja see oleks niivõrd tore kui nad tuleksid mulle kaasa elama ja kõik oleks nii super.Vastus oli selline kahtlev, et ah ei tea kas ikka saab, mul on see asi teha ja siis veel see ja see ja see....Kuni eelmine nädal andsid nad kindla ''ei'', et nad ei saa tulla. Põhjenduseks toodi see, et Kai on üldse linnast ära ja Joosep peab erandkorras laupäeval tööle minema. Tegelikult ma olin väga kurb, aga mõistsin, et mis seal ikka..neil ju oma elu ka. Ka veel eile rääkisid nad sedasama juttu ja kusjuures nii usutavalt et ma sinnamaani uskusin seda. Ja siis niimodi täna, lihtsalt on Paides. Täiesti uskumatu mis üllatusi mulle tehakse..Niivõrd kallid ja armsad olete!!!
Nüüd oleks vist aeg rääkida lauluvõistlusest. Täpsemalt minu enda esitusest ja kõigest sellega seostuvast... Sellega teen lihtsalt ja kiirelt. Enda vanuserühmas jäin 1. kohale. Ma olen niiiiiiivõrd õnnelik, et ma sellega hakkama sain!!
Puhumas küünlaid
Peale lauluvõistlust läksime koju (mina, Kai, Joosep ja emps). Seal ootas mind ees veel teinegi üllatus...Külla olid ilmunud tädi ja täditütred. Niisiis olimegi kodus pidulauas mina, vanemad, tädi, tema tütred, Joosep ja Kai. Sõime traditsioonilist sünnipäevasööki- salatit ja kooki (tegelikult keeksi), joogiks oli ikka traditsiooniline morss. Rääkisime jutte, naersime....Väga tore oli!
Hiljem, kui Kai&Joosep pidid bussi peale tõttama, läksin nendega kaasa, et neid bussi peale panna. Muidugi kõige suurima heameelega!....tegelikult sisimas ei tahtnud ma nendest veel lahkuda.. Kõndides kolmekesi bussijaama poole kõndis meile vastu minu teine tädi, koogiga (elab siinsamas linnas). Uuris kuhu ma lähen ja millal tulen, ütlesin et ma lähen saadan noored bussi peale ja siis kohe lähen koju. PS.See kook oligi tegelikult mulle, lasin sellega tal minu koju minna. 
Kai&Joosep bussile saadetud, hakkasin liikuma tagasi kodu poole...poolel teel nägin oma ema. Ta ütles et ma temaga kaasa läheksin...Sain kohe aru mis toimub....Ja sealt tuligi armas järjekordne üllatus minu jaoks...Me läksime mu õele bussi vastu, kes tegelikult ei pidanud tulema. 
Ja nüüd...praegu, mil ma olin selle postituse kirjutamisega poole peal, helistas mulle Laura ja andis mulle käsu, et ma pean kohe alla minema (elan kortermaja kõrgeimal korrusel). Noh, mis seal ikka, ma siis läksin. Teen välisukse lahti, vaatan, tühjus, ei midagi JA SIIS hüppas nurja tagant välja minu enda Laura, kes oli seal suure õhupallikimbu, suure shokolaadi ja imeilusate vintage roosidega. Ma olin sõnatu, olen siiani. Kuidas see kõik minuga kõigest ÜHE päeva jooksul juhtub?!?!?
Kõik kingitused. PS:Puudu ainult Laura omad
Ma tahan niiiiiiiväga teid tänada, kes minu päeva niivõrd eriliseks tegid, jah te ajasite mind nutma, te ajasite mind naerma, te tekitasite minus täielikku segadust..Ma tõsiselt niiväga armastan teid, te olete nii armsad, ma tõesti sain aru, et ma tõesti kellegile tähendan midagi rohkemat...Tegite mu päeva niiväga eriliseks. Oma tundeid ma ei suuda siia kuidagi täpsemalt kirja panna, sest see on tõeliselt kirjeldamatu tunne, olla kellegi jaoks nii oluline. Aitäh veelkord!!


Tegelikult on nii, et seda lihtsalt ei anna kirjutada mingisuguses loogilises kirjas, loogilises järjestuses või loogiliste sõnadega, see kõik oli minu jaoks liiga uskumatult kirjeldamatu päev!! Keegi teine täpselt ei saagi mõista mida see kõik minu jaoks tähendas... Rohkemat kui ettegi kujutada oskate!






Share:

4 kommentaari

  1. Suur tänu Sinu lahkele perele, kes ootamatult 'tekkinud' külalised väga lahkelt vastu võttis.
    Meil oli samamoodi suurepärane päev ja oleme väga rõõmsad, et tulime! :)

    VastaKustuta
  2. Pere tänab vastu, pere hoiab kokku. Ma nii väga hindan seda, et minu jaoks leidsite selle aja, mind õnnelikuks teha!

    VastaKustuta
  3. Aww,kuiarmasblogipostitus.Peaaegukiskusidminulkasilmamärjaks,agaviimaselhetkelsuutsinendkokkuvõtta.Lugedespostitust,siistekkissuursoovSulleöelda,etloomulikultmehoolimeSinust,sestSaoledniiiitore,armas,rõõmsameelne,särasilmne,nutikas,abivalmis,kiirkõneleja,aktivist,plutiplutijakõikemuudtoredat.Kuihetkelloedsedapostitustjapiinledningmõtled,etKaionvisthulluksläinud,ettühikuideikasuta,siistea,etolentäiestinormaalsemõistusejuures(loe:omatavapärasesolekus).KuilugesinSinupostitust...õigeminiJawsluges,siisvuristassellepeaaeguilmapausidetaettejamõtlesin,ettekitanSullesarnaseemotsioonijatunde,misminuloliSinupostitustkuulates.Pealegioleksjuniiigav,kuiSalihtsaltkiirustadesloeksidminukommentaariläbijasiispeaksidjällenukraltootama,etmillalmaSinujaoksaegaleian.Kasoledjubaväsinudmõttelistetühikutelisamisest? Ma säästan Sind vahepeal ja lasen Sul normaalselt ka lugeda....muidu hakkad veel kõõrdi vaatama...seda me ju ometigi ei tahaks :D
    Aganüüdsamastaktisedasi,sesteisaatühikuidniisamaraisata.Mulendalgineidvähejavajahomsesseblogipostitusselisada.Agaolgumarohkemeikriba,sestSulonpiisavaltpaljulugemistnüüd.PS.Kasonnaljakaska,etniikribasin?Minulontäieganaljakas,sestmakujutanniielavaltetteSinureaktsiooni.Barampampahopsassaa!

    VastaKustuta
  4. Kai, ausalt ma olen sõnatu. Täiesti uskumatu! Nii armas oli kõike seda lugeda, ühe pisara kiskus see tekst ka välja... Mul ei tule rohkem, ei tule sõnu.. Tohutult kallis oled!

    PS. Tühikuteta kirjutamine hoidis hoolega ruumi kokku, polegi teist raisata.

    VastaKustuta