Üle pika aja leidsin vaba aega minna maale vanaemale külla. Jah, lõpuks ometi tekkis mulle selline vaba nädalavahetus, mil sain minna üle pika aja maale. Pikemat sissejuhatust ei ole vist vajagi, sest mida mul veel sisse juhatada on? Teate, tegelikult mul on uni...eks kell ole ka alles kolmveerand seitse hommikul... Sellest, miks ma nii vara blogin, saate ka sellest samast postitusest lugeda (aga eks iga asi omal ajal).
Minu blogi lugedes ilmselt juba teate, et ma alustan alati algusest, ehk siis iga kord mingi sündmuse või tegevuse alguspäevast, liikudes edasi tegevuse lõppu. Minu arus on nii kõige loogilisem... Eniveis, reedel kohe peale kooli läksin tipptapp koju, jäädes ootama sugulase kõnet, et nad saaksid mind auto peale krabada ja maale sõidutada, As usual polegi ju autosõidust mõtet rääkida või mis? Aga seda ma ütlen, et terve autosõidu ajal ma jälgisin pingsalt teed ja mõttes arvutasin välja, et palju meil veel sõita on...ma tõesti niiiiiväga ootasin maale jõudmist, sest ma käisin seal viimati suhteliselt jaanuari kuu alguses (aga siis oli ka mingisugune eriti kole ilm: lörts ja külm).
Kohale jõudes oli nii hea tunne jälle üle mitme kuu seal olla. Kõik on seal nii ilus, linnulaul, päike, palju muru mida niita, batuut, mis ootab kannatamatult aidas, et keegi (keegi=mina) selle ilusti kokku paneks ja seda kohe ka kasutama hakkaks..Mis te siis arvate, millest mina alustasin (kui nüüd vahele jätta asjade tuppa viimine ja riietevahetus)? Ikka vana hea batuudi välja tassimisest ja kokku panemisest. Sellega sain seekord hakkama täitsa üksi, mii so proud of myself! See oli ka kõik, mis ma tollel päeval tegin..kuna ma jõudsin maale alles õhtul, siis ma otsustasin, et tööde tegemised jätan homsesse päeva.
Njah, mõtlesin et olen jube kaval ja magan laupäeval kaua, et jätkuks energiat tööd teha...noh, unega läks nagu ta läks....Nimelt hommikul kaheksa/üheksa paiku läks vanaema kodust ära, poodi ja bensiinijaama..mina sellel ajal veel magasin, sest palusin ennast mitte äratada. Mind jäeti kassiga üksinda koju...Samal ajal kui mina magasin oma mõnusalt sügavat ja kosutavat und, arvas kass, et jube lahe oleks Linda oma kräunumisega üles ajada...Lihtsalt istub voodi kõrval, vaatab minu poole ja kräunub senikaua kuni ma üles tõusen ja talle oma tähelepanu osutan. Nojah, ärkasin üles, küsisin et ''mis Sa tahad??'' kass vastas: ''mjäu''...ahahh.. tahad õue või? Kass kohe jooksis välisukse poole.. oleks see väljalaskmine siis nii lihtne olnud...vanaema oli ju uke lukku pannud. Nüüd te kindlasti mõtlete, et Linda on ikka totu küll...aknad on ju ka olemas, kust oleksid saanud kassi välja lasta..ausalt ka, akende ees on kärbsevõrgud, mida ei saa eest ära võtta...Ütlesin kassile, et ma ei saa Sind välja lasta, pead ootama kuni tagasi tullakse ja läksin tagasi voodisse. Peaaegu jäin magama, kuni kass tuli JÄLLE voodi kõrvale karjuma. Äkki tuli peast läbi mõte, et kodus ju peaks üks võti olema, millega ma saan ukse lukust lahti teha, leidsin esikust mingisuguse võtme ja hakkasin sellega proovima, aga kurinahk..see ei olnud see õige võti (muide kass oli terve selle ''muukimise'' aja minu kõrval ja ta nägi, et ma ei saanud seda ust lahti). Mul ei jäänud midagi muud üle, läksin voodisse tagasi. Ja siis ta tuli jälle, kõigepealt kräunus samas toas olnud teise voodi poole, siis pöördus jälle minu poole. Ürita siis kassile midagi selgeks teha...ütlen talle kolm korda et ma EI SAA Sind kuidagi välja lasta, tõusin uuesti püsti, näitasin talle, et uks on päriselt ka lukus...jooksis teise tuppa....Oooookei, äkki nüüd sai asjale pihta. Läksin tagasi oma armsasse voodisse, et edasi põõnata (kell oli alles pool kümme hommikul). Möödus maksimaalselt 10 minutit, kui kass tagasi oli, ikka kräunudes, siis mul ausalt viskas üle ja helistasin vanaemale, et millal ta tuleb, kass ei lase magada. Tal pidavalt veel umbes pool tundi minema...siis ütles ta, et ''aga miks sa kõrvaltoa aknast teda välja ei lase? Seal on altpoolt võrk niipalju lahti, et kass mahub vabalt läbi.'' Dšiises kraist, sel ajal kass oli jäänud tuimalt seisma..ma võtsin ta lihtsalt kaenla alla ja vedasin teise tuppa, tegin akna lahti ja viskasin ta hellalt aknast välja (esimeselt korruselt). Kass jäi akna alla seisma ja vaatas minu poole sellise pilguga, et WTF mis Sa nüüd tegid??? Igatahes minul oli nüüd jube rahulik ja vaikne olla, aga mida enam ei olnud, und ei olnud..
Samal laupäevasel päeval võtsin kätte ja niitsin muru..ma kusjuures ei oska öeldagi kui palju seda nüüd täpselt oli..Sellega läks lihtsalt, sest see muruniiduk on tehtud nii mugavaks, et see keerutab ise oma tagumisi rattaid, nii et Sa põhimõtteliselt pead seda pedaali või asja kinni hoidma ja muruniidukit juhtima, ülikerge. Edasi läksin vähe füüsilisema töö juurde. Nimelt oli vaja kividega piiratud lõkkease vaja tühjaks tassida kõigest tuhast ja jamast mis seal oli...Teate neid aiakärusid, eks? Kokku tuli kuus sellist täit. Labidaga kogu selle kraami kärusse tõstmine oli veel suhteliselt kukepea
(kui välja arvata mu seljavalu), aga kui pidi seda käru hakkama viima läbi tihedama muru ja kraavi ja tee ja see kõik siis veel kärust välja kallata, siis mu käed olid suhteliselt surnud
(kuus korda järjest nii teha). Aga ega ma ei virisenud, kui ära väsisin siis jälle puhkasin, aga töö sai ometigi ju tehtud. Järgmisel päeval käed hullult valutasid, tegelikult veel täna ka.
Pühapäeval otsustasin teha üllatuse ka oma teisele vanaemale, kes elab kaks kilomeetrit eemal naaberkülas, et lähen külla nii et midagi ette ei ütle, ongi vähe huvitavam. Vanaema oli küll väga üllatunud ja õnnelik, et olin ikka sinna ka jõudnud. Njah, sellel päeval ma õieti midagi kasulikumat ei teinudki...Kuna nagu te teate, oli eile emadepäev..kuna väljast ma peale võilillede mingit lille ei leidnud kasvamas, siis tegin vanaemale (sellele vanaemale kelle juures ma ööbisin) õhtul üllatuseks tee kõrvale juustu-vorsti võiku, Mille tegin sedamoodi, et panin saia peale juustu ja omakorda selle peale südame kujulise vorstiviilu, mis nägi päris armas välja :)
Täna nüüd esmaspäeval, oli minul ja vanaemal äratus juba hommikul kell 5. Põhjus selles, et vanaema jõuaks autoga sõita Pärnusse, et mind bussi peale panna ja ise tööle minna. Mina uhkesti eelneval päeval olin vaadanud, et buss sõidab välja kell 6:30, arvestasime oma sõiduaega ja kõike seda selle kellaaja järgi. Tallinn-Pärnu maanteele jõudes läks kõik justkui planeeritult. Ühtegi autot meil ees ei sõitnud ja saime suhteliselt rahulikult sõita, kuni sinnamaani, kui üks rekkajuht arvas, et nii tore oleks meie ees uimama hakata. Kusjuures ta sõitis nii, et ta ei andnud meile võimalustki möödasõitu teha (tõsidust lisas asjale veel see, et meie ja rekka vahel oli üks väikeauto veel). Vähe sellest, et see rekka meie sõitu blokeeris, avastasin oma nutifonist üle vaadates, et buss läheb hoopis kell 6:20...niigi oli aega väga vähe jäänud ja siis veel avastad, et vaatasid ennist bussiaega valesti ja suure tõenäosusega jääd maha...asi läks nii, et ma jäingi sellest maha. Nüüd ma siis lebotan siin vanaema töö juures, töötaja magamistoas ja blogin...Natuke naljakas on ka.
