Sattusin täna delfi noortehääles ühte artiklit lugema, mis rääkis närvesöövatest ning ebameeldivatest õudusfilmidest, mille kinolinastustel on inimesed olnud sunnitud saalist lahkuma ja igasuguseid muid imelikke asju tegema. Artikkel on SIIN.

Kogu artiklis on välja toodud 10 erinevat õudusfilmi, mille alla on kirjeldatud olukordi, kuidas inimesed neid vaadates minestasid, oksendasid, piletiraha tagasi küsisid, südamerabanduse said, surid (?)..Minu jaoks on pisut naljakas see, et kuigi need inimesed seal väljamaal olevat nendele filmidele nii katastroofiliselt reageerinud, hakkasid mõned neist filmidest mind väga huvitama, kavatsen lähiajal ka kindlasti vaadata. Kusjuures tutvudes listiga, nägin oma suureks üllatuseks seal ühe oma lemmiku õuduka nime, mida isiklikult kinos vaadates reaalselt nautisin (sest see oli niivõrd hea). Selleks filmiks on The Counjuring 2, eesti keeles Kurja kutsumine 2.

Äsja mainitud filmi nime alla on kirjutatud järgnev: ''Tegu on juhtumiga, kus külastaja lahkus kinost, kuid seekord hoopis jalad ees. India väikelinna kinos tabas 65-aastast meest filmi ajal südamerabandus. Times of India andmetel tabas südamerabandus meest filmi viimases vaatuses. Ta kaebas valude üle rinnus ning viidi haiglasse, kuid suri enne kohale jõudmist. Olukord muutus veelgi kummalisemaks pärast seda, kui haigla töötajad palusid lahkunu kaaslasel mehe linna ääres asuvasse morgi viia, aga sinna ta ei jõudnudki. Politsei üritab lahkunu asukohas selgusele jõuda, kuid seni ei teata isegi mehe identiteeti. "Kurja kutsumine 2" paneb tõesti närvid proovile ja kui kinokülastaja on teadlik oma südameprobleemidest, siis see film pole kindlasti neile.''

Loetelus olevatest filmidest pälvisid mu tähelepanu The walk (Kõnd), The Passion of the Christ (Kristuse kannatused), Raw (Toores -prantsuse keeles). Seega õudukate sõbrad, kes teist minuga koos need läbi vaadata tahaks? PS.Nimele klikates leiate filmide treilerid ;)

Artiklist võetud lõigud:

THE WALK ''Robert Zemeckise ("Forrest Gump", "Kaldale uhutud", "Tagasi tulevikku" triloogia) 2015. aasta film prantsuse köielkõndijast Philippe Petit'st aastal 1974 ja tema katsest kõndida köiel ilma julgestuseta tollal maailma kõige kõrgema hoone, New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse ühest kaksiktornist teise oli paljudele kinokülastajatele liiast. Filmi erakordne 3D efekt pani nii kriitikutel kui ka tavalistel kinokülastajatel esilinastuse ajal New Yorgi filmifestivalil pea ringi käima ning sundis kõrgusekartuse all kannatavad inimesed lausa kinost lahkuma. Filmi viimased 20 minutit panid proovile ka kõige tugevama närviga filmifännid - paljud pöörasid pilgu ära, kui Petit kõndis filmi finaali ajal Maailma Kaubanduskeskuse ühest kaksiktornist teise. Teised kannatasid lõpuni ära, kuid jooksid kohe tualettruumi oksendama. Režissöör Zemeckis kinnitas pärast esilinastust, et tema eesmärk oligi tekitada vaatajates kõrgusekartus.''

THE PASSION OF THE CHRIST ''Mel Gibsoni 3 Oscarile nomineerinud "Kristuse kannatused" oli nii võimas, et üks naine suri seansi ajal südameinfarkti. Talle võis olla liiast filmi üks kõige olulisemaid stseene - Kristuse ristilöömine. See pole veel kõik - üks Texase noormees tunnistas pärast filmi nägemist üles mõrva.''

RAW ''Kõige hiljutisem näide on Toronto filmifestivalil esilinastunud õudusilm "Raw", milles taimetoitlasena elanud naine hakkab kannibaliks. Filmi kõige verisemad stseenid mõjusid nii rängalt, et mitmed vaatajad minestasid ning neile kutsuti lausa kiirabi. Variety hinnangul on kõige verisemad stseenid loodud nii reaalselt, et õrnema närvikavaga filmifännid peaksid "Raw" vahele jätma.''

Olete mõnda neist näinud? Millised olid emotsioonid?

Siin ma istun, lõpetasin uurimistöö taustauuringud, kõrvadesse asetatud klapid laulavad mulle imelist muusikat. Buss on peaaegu tühi, välja vaadates näen imelist pilti. Taevas on pilvitu, laotust katavad pastelsed värvid: erinevat tooni sinised, kollased, oranžid. Maa on kaetud valge vaibaga. Taevas olev tagasihoidlikult väikene noorkuu tervitab mind. Mu käed on jääkülmad, kuigi tegelikult kogu ülejäänud keha on soe. 

Igal hetkel aknast välja vaadates tean kus olen, terve oma elu olen sõitnud mööda neid samu teid. Need majad on nii tuttavad, lumi nende katustel mõjub südantsoojendavalt. Huvitav, kõik aknad on pimedad, kas kedagi ei ole kodus? Ainuke metsa serval olev helendav objekt on laut. Miks just laut? Võib-olla kohalikud kiirustasid lõunase bussiga linna head-paremat ostma, jättes kõik loomad ühte-kokku, lauta.

Minu arust sõna ''laut'' kõlab kuidagi räpaselt, liialt teravalt. See on nende ulualune, nende igapäevane katus pea kohal. Meie endi varjualuste kohta ütleme ilusa heliseva sõna ''kodu''..Kas pole pisut ebaõiglane? Inimesed peavad ennast paremaks või on see lihtsalt juhus?

Mul oleks käte jaoks soojakotti vaja, ma arvan, et bussist ei leia sellist asja..Ma leidsin radika, see on küll tulikuum kuid kui käte ja radiaatori vahel teatavat distantsi hoida, on küllalti meeldiv ning soe.

Nii armas on näha armastavat ema koos pisikese pojaga. Ohh, nendes koobastes ma olen väiksena päris mitmeid kordi isaga seigelnud. 

Jube raske on midagi trükkida, kui buss pidevalt üles-alla-paremale-vasakule hüppeid teeb..

Jõuluaeg on sel aastal olnud kohati kummaline, eriti ööseti, kui unenägusid näen. Kui tavaliselt näen selliseid klassikalisi toredaid ja igapäevaseid unesid, siis viimastel päevadel on need eriti veidra uue kuju võtnud :D Rääkida on mul teile kahest unenäost (millest kummagist ma kuigi palju peale põhiteema tegelikult ei mäleta). Ja nagu ka igal endisel korral peate te pingsalt poovima mõista, mida ma unenägisid kirjeldades täpselt silmas pean. Lihtsalt väga keeruline on kirjutada olukordadest, mis reaalses elus pole minuga tegelikult isegi toimunud.

Esimene unenägu jõudis mu silme ette paar ööd tagasi, jõululaupäeva öösel. Ma pakun, et see oli üks imelikemaid unenägusid üle pika aja. Kogu sündmus leidis aset Paide kultuurikeskuse tagaruumides, mis oli veidikene kombineeritud mingisuguse teise olemasoleva hoonega (millegipärast unenäos tunduvad kõik kohad ja hooned nii õiged ja tavalised). Ma ei mäleta absoluutselt miks ma sinna tegelikult sattusin või kuidas ma sinna sain, aga üks hetk avastasin ennast seismas esimesel korrusel oleva pimeda koridori otsast, mille keskel liikus valgesse ülikonda riietatud pool-läbipaistev noormees, pintsaku taskus heledat värvi roos. Ta vaatas mind hetkeks malbe pilguga ning seejärel kadus.

Kuidagi oli minu kätte ilmunud märkmepaber, kus seisis kirjas, et nüüdseks oli see kahekümnes kummitus, keda nägin. Kogu maja peal oli veel palju tuttavaid noori, kes kõik otsisid kummitusi ja panid kirja, mitut nad juba näinud on (paljudel oli märgitud nähtud kummituste arvuks 60-80 tk). Mingi hetk hakkas mul majast lahkumisega väga kiire. Tegelikult mina oleks seal võinud edasi kummitusi otsida, aga mind paaniliselt otsiv ja mures Hanna Grete, kes oli rebaste retsi ajal minu jumal, võttis mul randmest kinni ja hakkas koos minuga väljapääsu poole jooksma. Tükk aega jooksime ühe ukse juurest teise juurde, sest ta ei saanud ühtegi ust lahti :D Ma ei tea kuidas see lõppes, aga üles ärgates oli esimene mõte: ''Mis kurat see veel oli?''. 

Teine unenägu oli täna öösel, sellest ma ka väga palju ei mäleta, aga see oli naljakas :D Täna olin unenäos millegipärast jälle Paide kultuurikeskuses. Mäletan ränka jooksmist ja sebimist, et kindlasti ühelt esinemiselt teisele jõuaksin. Esimene neist leidis aset kuskil Paidest väljas, teine Paide kultuurimajas. Jõudsin vaevu teise kontserdi alguseks saali, kui teised juba lavalaudadel laulsid. Kontsertsaal oli paksult pidulikult riietatud inimesi täis, isegi rõdu. Laulsime kõiki laule üheskoos (umbes nagu esinemistel lõpulaulud on kus kõik esinejad koos laulavad). Juba esimene laul oli korralik katastroof, pooled laval olunutest lihtsalt rääkisid omavahel juttu, naersid, mina nende seas. Kui lõpuks tagasi saali vaatasin, nägin saalitäie inimese asemel toolidelt istumas maksimaalselt 5 inimest, kelle ka ära saatsime, sest kontsert nurjus. Meil millegipärast oli kõigil sellest lihtsalt savi ja naersime selle peale. Siis ma ärkasin üles.

Kas te pole kunagi mõelnud huvitavale asjaolule, et ükskõik kui jaburat und me ka ei näeks, kõige jaburamat kohta kus me unenäos ka poleks, tundub kõik vägagi normaalne. See on nii veider tegelikult :D

Praeguseks juba lõppeva nädala reedet ootasin pikisilmi juba päris kaua (paar-kolm nädalat äkki?) seda kolmel põhjusel. Esiteks on tohutu kiirusega lähenemas jõulupühad, mis on minu jaoks alati aasta üks parimaid aegu, teiseks oodatavaks oli Eeva Talsi jõulueelne kontsert Paide Püha Risti kirikus. Olete asjast õigesti aru saanud, mul on kõik tema ja Curly Stringi kontsertid läbi käidud (va selle-aastane suvetuur), kolmandaks laupäevane esinemine Paide Kultuurikeskuses.

Iga kontsert pakub minu jaoks alati midagi uut, uusi emotsioone, mõtteainet. Alati jõuab kuuldud muusika kuskile sügavale minu sisemusse. Tollel reedesel kontserdil oli aga midagi teistmoodi kui varasemalt, see oli veel ilusam, veelgi liigutavam, kaasahaaravam. Mul ei ole varem sellist olukorda olnud, aga see kontsert oli niivõrd ilus, et minul läksid silmad märjaks.

Lõpetasin reedese päeva niivõrd ilusate ja ehtsate emotsioonidega, tundus, et elu ei saakski parem olla. Läksin magama ülimalt heade mõtetega. Järgmisel päeval veidi enne keskpäeva hakkasid meil kultuurimajas kogu orkestri ning solistidega proovid. Ma niivõrd palju ootasin kogu seda muusikat, sellega kaasnevat melu. Kodune, hea, tore, rõõmustav! 

Kuna ma olen ca kolm nädalat haige olnud, ei tundnud ma ennast lauldes absoluutselt kindlalt. Häält eelnevalt lahti lauldes ajas kohati köhatama, kõrgemad noodid, mis muidu probleemi ei valmista, ei tulnud välja (lauludes neid konkreetseid õnneks vaja ei läinud). Ma teadsin, et saagu mis saab, ära esinema ma pean.

Juba peale esimese laulu lõppu tagasi lava taha kõndides kirusin ennast põrgupõhjani. Piinlik, rõve, õudne! Sellest hetkest mu tuju läks ja jäi ka kuskile kaugele. Oma järgnevad laulud laulsin ära nii hästi kui antud momendil suutsin, aga haige kurk tegi mulle siiski karuteene.

Peale kontserdi lõppu vahetades ära riided, kohtunud mõningate inimestega, läksin koju, tuju peaaegu täiesti ära. 

Kõige tipp oli peale koju jõudmist. Lamades oma poolhämaras toas, kuulates Mari Jürjensi muusikat ma lihtsalt nutsin, nutsin oma esinemise pärast. Ma tundsin, et see mis ma seal tegin, ei olnud hea, sugugi mitte ühe kontserti vääriline. 

Tänaseks on tuju juba tiba parem. Peale ärkamist olin üksi kodus, hakkasin tegema erinevaid hingamis- ja hääleharjutusi, Laulsin, oi ma laulsin palju (palun vabandust naabrid)!  

Kuigi eilne läks päris korralikult aia taha, on siiski laulmine see, mis mind rõõmustab, mida mulle meeldib nii väga teha. Ja ma olen nüüdseks nii suures segaduses, mida peale gümnaasiumi edasi teha, kas minna arstiteadust või laulu õppima??? Ma olen sellele juba tegelikult väga pikalt mõelnud, aga ma ei suuda endas kuidagi selgusele jõuda.

Nii uskumatu kui see ka poleks, on tänaseks kätte jõudnud juba 3. advent. Võimalik, et teie kõigi jaoks on see kõik täiega normaalsel ajal tulnud. Maitea, minu jaoks igatahes mitte. Alles oli 1. advendi õhtu, umbes sama kellaaeg, mil ma praegu seda postitust kirjutan. 

Sõitsime Hannaliisiga kolmese bussiga tagasi Pärnusse. Mäletan, et olime küllaltki nukrad, et selleaastasel esimesel advendil ei saagi me Paides koos peredega jõulukuuse alla minna, vaadata, kuidas kuusetuled põlema pannakse, kuidas peale kõike seda lapsed laulavad ja tantsivad..

Aga. Nüüd on juba 3. advent! Mis tähendab seda, et sellest on möödas juba kaks nädalat (ja kooliaasta algusest ca 3,5 kuud). Kuigi koolitundides olles aeg tõesti venib vahest nii mis hirmus, aga ometigi on nädalad niivõrd kiiresti eest ära jooksnud. Mis tegelikult ei ole üldsegi halb, sest järgmisel laupäeval on esinemine, mida olen pikalt oodanud :P

Esinemisest nii palju siis, et ''Tulge kontserdile!'' :D Tegemist on jõulueelse TASUTA kontserdiga, mis toimub Paide kultuurikeskuse suures saalis, 17. detsembril kell 18:00! Nüüd, teades tausta võiksite mulle pöidlaid ja varbaid hoida, et ma saaks oma hääle tagasi täiesti korda, kuna Linda on meil haige (ei ole tore). Pole midagi hullu, kõigest täiega rõve külmetus, mille tõttu mu liigesed räääääigelt valutavad, kurk on selline kahtlane, vahepeal köhin, reedel oli palavik ka. Kuigi jah peab tõdema, et viimaste päevade räiged ravikuurid (hulgaliselt sinepiplaastrid, teed meega, mesi kõril, kuumad jalavannid) on üpriski positiivselt mõjunud, täna laulda imekombel isegi sain, mis oligi kõige tähtsam!

Ja mis veel tore. Päkapikud tegid mulle ülimega kingituse täna hommikul, mille üle ma olen megamega õnnelik (teen näo, et ei teadnud, et selle endale saan..)! :D (vaata pildilt) AITÄH PÄKAPIKUD!

Jõulud, jõulud, jõulud, jaaaa jõulud on tulemas! Juba ca 26 päeva pärast on jõulud! Ja jõulud on juba poodides ja paljude inimeste peas (minu peas ka)! Kui nüüd täiesti aus olla, siis minu jaoks on see sel aastal omamoodi väljakutse, sest esiteks on mul vaja välja mõelda, mida klassivennale kinkida (klassisisene jõulupakiloos), teiseks vaja nuputada, mida ühele blogijale kinkida, kelle loosi teel endale sain (blogijatevaheline jõululoos).

Mõlema puhul olen juba mitu nädalat kõvasti pead ragistanud, aga olen enamvähem suutnud enda jaoks selgeks teha ainult klassivenna kingituse. Aga vot selle loosiga saadud blogija kingi tegemiseks mul on hädasti teie geniaalseid mõtteid vaja. Nii palju, kui ma tema blogist olen teada saanud, on ta kuskil keskeas naisterahvas, kellel on küllaltki noored lapsed, tegeleb väga palju käsitöö ja fotograafiaga. Viimase aja postitused on olnud pigem depressiivsema poolsemad (ju siis on halvad ajad), aga äkki saan tibakenegi tema enesetunnet parandada :) Minimaalseks kingituse hinnaks on 10€. See on kõik mida ma tean. Seega palun, isegi mingid täiesti jaburad kingiideed, mis pähe torkavad, kirjuta siia postituse alla, minu blogi facebooki lehele või minu isiklikule FB kontole. Suur aitäh juba ette neile, kes ehk viitsivad kasvõi ühe asja mulle kirjutada!
Tegelikult oli mul vahepeal plaanis teha kingitus veel ühele oma sõbrannale (klassiõele) ja siis veel paarile kallile sõbrannale, aga mul on selline eriti karvane tunne, et ma ei tee mingeied kingitusi..ma juba näen kuidas ma jälle vaene olen.. :D Ja eriti tobe oleks sattuda sellisesse olukorda, kus keegi teeb mulle jõulukingi ja siis ma lihtsalt olen nagu ''Eeee, sorri, ma ei teinud sulle ikkagi kinki, sest ma olen rott..'' vms. Seega ma pean veel oma senditaskus mõningad inventuurid tegema, kui kuuraha laekuma peaks..millega mul tuli meelde, et sealt läheb veel maha mul eriti loll jänese-sõitmise-trahv, paar korda magnetravi ja siis veel järjekordne linnaliini kuukaart. Jeeeeeeeee, te olete ka kindlasti rõõmsad mu rikkuse üle (kuidas ma Koidulas õppides raha saaks teenida, nii et ma tööl ei käi?- võite mulle vihjeid jagada). 
AGA kui te ikkagi niiväga tahate mulle kingitusi teha, siis lihtsalt teadke, et mulle võib teha igasuguseid vahvaid asju: loomingulisi, humoorikaid, armsaid, praktilisi..mis iganes ka pähe ei tuleks. Lihtsalt võtke arvesse, et mina ilmselt Sulle kingitust ei tee, sest ma olen praegu (eriti detsembrikuus) mitte-nii-rikas.
Sellega on asi siis lõpetataud. Aga nüüd Palun pane oma väike või suur pea tööle ning paku mingigi (kasvõi täiesti jabur) variant, mida ma võiks sellele blogijale jõulukingiks teha (ma saan statistikast jälgida, palju teist seda postitust lugenud on!). Aitame ikka üksteist, eks(?) :)

Võibolla olete isegi kursis, et novembrikuu on luulekuu (võimalik on ka see, et nii on see ainult Koidualas..). Igatahes meie, Pärnu Koidula Gümnaasiumi pere, tähistame seda. Novembrikuu vältel on igas klassis mõndade emakeele tundide ajal luule ettelugemine. Ilusa eestikeelse sõnana öeldes siis etlemine. Kõik koolis teevad seda, ka emakeele õpetaja(d) ise. Muidugi võib sellel õpilasel täiesti piin tunnis sellises tunnis istuda,  kes luulest ööd ega mütsi ei jaga ning peab seda täiesti mõttetuks või koguni kasutuks sõnade ritta seadmiseks.

Mina olen see inimene (Hannaliis ka- kästi ära mainida), kes on luulest väga lugu pidama hakanud. Mulle meeldib see, kuidas väljendatakse oma mõtteid meisterlike, kohati ka täiesti uute kujundite kaudu. Kuidas lihtsate sõnade taha peidetakse kõige valusamad mõtted, mälestused, miks mitte ka kõige parimad kogemused jms, mis eales peaks ekselnud. Mulle meeldib ka iseenda mõtteid luulesse seada, olgu need siis positiivsed või negatiivsed.

Viimati, kui meil oli vaja pähe õppida üks eesti autori luuletus, et see pärast klassi ees ette kanda, otsustasin esitada hoopiski omaloomingut, mis oli samuti lubatud. Kuna tolle luuletuse kirjutamise hetkel olid mõtted peas niivõrd sassis ja igatpidi negatiivsed, sündis järgnev luuletus (selle samuse kandsin ka klassi ees ette):

PÕGENEMINE