Kuna eelnev nädal oli täis tohutult palju positiivseid emotsioone, ei saa ma kohe kindlasti midagi jagamata jätta. Nobedamad blogilugejad on kursis minu tripiga Võrumaale rahvapillilaagrisse, mida ootasin tublid kaks aastat (enda mäletamistmööda vist mingiaeg mainisin).

Päev enne laagrit sõidutasin ennast väikse maakonnabussiga (ja kohvri ja kitarrikoti ja suure madratsiga) Maria juurde, et vahetult enne laagrit meid mõlemat ekstramõnusasse folkmuusika meeleollu viia. Õhtu (ja öö) möödusid suures osas muusika ja laulu saatel+saun. Tol hilisõhtul oli ka maagiliselt mõnus ilm mil taevas oli selge, tähed särasid ning õhk oli parajalt soe/jahe. Hommikul läksime koos laagrisse, jeii.

Pisike hetk lõpukontserdist

Laagripaika kohale jõudes tervitas meid vihmake ja mõningad inimesed, kes olid samuti varem kohale jõudnud ning ootasid juba koos meiega koolimajja sisselaskmist. Antud hetkel tundsin ma kohalolijatest ainult Mariat ja tema ema, teisi polnud ma elusees isegi mitte näinud, ainult Maria juttude põhjal olin kuulnud, et tegu on väga lahedate inimestega (selles veendusin juba lähima tunni aja jooksul, kui inimesi kogunes järjest juurde ja juurde ning kõik majja sisse lasti ning ma inimestega suhelda sain).
Kuigi mitmeid aastaid laagris koos olnud ''punt'' oli minu jaoks täiesti võõras (nagu ka mina neile), võeti mind väga kiirelt omaks, mis andis väga hea ja vaba tunde (mulle tohutult meeldivad sellised inimesed!), ma ei pidanud ennast kuidagi tagasi hoidma ning sain olla ''mina ise''. Esimesel päeval toimus kerge sisseelamine uue laagri, uute inimeste ja uue olukorraga, mis olid kõik megapositiivsed! Õhtul esinesid kõigi rõõmuks kõik pilliõpetajad, kes tegid mõnusa mini-folk-kontserdi. Kontserdist üks lugu ka videona. Ülimõnus!

Kuna blogijate seas on antud hetkel too ''55 küsimusele''  vastamine niivõrd populaarne, siis otsustasin minagi need ette võtta. Otsest eesmärki nagu polegi, ma isegi täpselt ei tea mis puhul ma sellele oma aega kulutan :D Ma tibakene loodan, et äkki keegi leab midagi uut siit minu kohta, muidu ausalt, vastasel juhul on see lihtsalt mahavisatud aeg.

1. Kas Sa magad riidekapiuksed lahti või kinni?

Ausaltöeldes ma ei loegi ajakirju. Ajakirjades on kuponge?

Haha okei, see on päris imelik küsimus. Kui karu mind ründaks, oleksin ma poole minutiga ilmselt hakkliha, samas kui mind peaksid mesilased ründama, siis pääseksin kõigest valu ja paistetusega. Seega mesilaste poolt (kuigi vaevalt, et mingi suvaline mesilaseparv mulle kallale tuleks).

Kuna mulle see pardimoka mood kohe üldse ei istu, siis küll jah, (kui keegi just suvalisel hetkel minust salaja pilti ei tee, kus eriti retardi näoga enamikel kordadel jään)

Ma ei mäleta millal ma seda viimati tegin, aga Soomes olles lugesin maasikaid ja herneid kokku mida korjasin, et kriisiolukordades ennest veidikenegi motiveerida (ühte koppa mahtus keskmiselt 250 maasikat, olen norm nagu ikka :D)

Näidake mulle inimest, kes EI OLEKS seda kunagi teinud. Eriti värskelt tulid meelde kodutüdarde laagrites olevad isetehtud-metsa-europeldikud.

Tavaline ühekohaline voodi, mis peaks olema pikkuselt 2,1 meetrit ja laiuselt, eem, ma ei tea. Piisavalt lai, et rasvavoldid üle ääre ei valguks.

Ma olen sellel nädalal tohutult palju homseks esinemiseks laule laulnud, et ma ei oskagi öelda praegu. Kaldun praegu Mari Jürjensi kõige värskemal plaadil oleva laulu ''Tuhat elu'' kasuks ;)

On täiesti okei, kui ei ole seda ülemäära palju. Mõnele isegi täiesti sobib, see võib seljas väga tšikk (ma ei tea selle sõna õigekirja :D) välja näha.

Suurima heameelega, sest mis mind takistab? :D Minu filmieelistused algavad õudusfilmidest lõpetades multifilmidega, seega pole midagi imestada, ma vaatan kõike.

20. Kas Sa oskad autol õli vahetada?

Ma oskan autot lükata, kui on vaja :D

21. Oled Sa kunagi saanud kiiruse ületamise eest trahvi?

Mul pole peale rattalubade mingeid lube :(

22. Mis on Sinu lemmik võileib?

Soe võileib ohtra juustu ja juustuvorstiga

23. Millal Sa tavaliselt magama lähed?

Kooliajal püüan kümne-üheteist ajal voodisse jõuda, suvel lükkub magamaminek paratamatult hilistesse õhtutundidesse.

24. Kas Sa oled laisk?

Ei?

25. Kui Sa olid laps, siis kelleks Sa end Kadri- ja Mardipäeval riietusid? (originaal Halloweenil)

Ma pole kunagi Katri jooksmas käinud, Mardipäeval armastasin ennast võimalikult pussakalt riidesse panna ja vuntsid ette maalida.

26. Kui paljusid keeli Sa rääkida oskad?

Emakeelt ja inglise keelt, vene keelega on veidi keerulisemad lood :D

27. Kas Sa tellid mõnda ajakirja?

Ei

28. Kas Sa vaatad seebioopereid?

Hell no!

29. Kas Sa kardad kõrgust?

Eeh noh ma otseselt ei oska sellele vastata, ma pelgan lahtiseid kõrgusi, aga ma otseselt ei karda (sest ma kardan kloune :))))

30. Kas Sa laulad autos?

Kui tuleb hea laul, mille sõnu ma oskan, siis kipun kaasa kriiskama küll :D

31. Kas Sa laulad duši all?

Duši all mööduvad minu kvaliteet-minutid elu üle järele mõtlemiseks, seega ei, duši all olles laulmiseks aega ei jagu.

32. Kas Sa tantsid autos?

Kuidas saab autos tantsida? :D

33. Viimati tegid autoportree fotograafi juures?

Eelmisel septembril koolis, not very interesting. Kahjuks tuli pilt ka päris õõvastav (klassipildil nägin parem välja) :D Ma ei ole kuigi fotogeeniline.

34. Kas Sa arvad, et muusikalid on imalad?

Mis see sõna tähendab? :D

35. Kas jõulud on stressirohked?

Ee ei, kuigi ilmselt ''päkapikkude'' ja ''jõuluvana'' jaoks on küll stressirohke, kes mind siiani jõuluajal külastada armastavad :D

36. Lemmik kook?

Mul oli kunagi üks kutt, kes oskab teha maailma parimat kohupiimakooki, deem, see on parim!

37. Kas Sa usud vaimudesse?

Usun ja ei usu, pigem usun. Kunagi paari-kolme aastasena nägin pea iga kord kodus esikus sellist väikes mehikest, kes oli üleni musta riietatud (ta on veel lühem kui mina selles vanuses). Tal oli must nahktagi, mustad teksalaadsed püksid, mustad sokid ja kingad ning must soni, selline hästi töntsakas mees, nägu kunagi ei näinud. Ta tuli alati välisuksest ja liikus mööda esikut minust mööda, suure toa poole. Ma alati kartsin teda nii hullult! Ma nägin teda ainult öösiti, kui läbi korteri pidin kõndima, et jõuda vanemate tuppa lutti küsima :D Alati jooksin esikust läbi, sest ta oli nii hirmus!!

38. Kas Sul on olnud kunagi deja vu tunnet?

Vääääga tihti!

39. Kas Sa võtad igapäevaselt vitamiine?

Vahepeal pidin kuu aega võtma, aga see oli ka ajutine.

40. Prisma, Selver või Rimi?

Selver, see on kuidagi kõige südamelähedasem, sest Paides ju Prismat ega Rimi ei ole :D

41. Nike või Adidas?

Nike, sest Nike tooted on ilusamad, kuigi Adi on ka viimasel ajal päris moodi tulnud.

42. Cheetos või Lays?

Kuidas kunagi, vahest on Cheetose isu, vahest Laysi. Enamjaolt ikka Lays.

43. Metspähklid või päevalilleseemned?

Sifkad :D

44. Oled kunagi võtnud tantsukursuseid?

Ei

45. Kas Sa saad oma keele torusse panna?

Saan. Miks selline küsimus? :D

46. Oled Sa kunagi nutnud, kuna olid väga õnnelik?

Ooojaa, seda tuleb ikka ette! Küsimust lugedes tuli kohe meelde see kevadine päev, kui Talsid meil koolis esinemas käisid ja peale seda Eevaga rääkida sain. Peale saalist väljumist rääkisin Kaiga 20 minutit järjest ja läbi pisarate väljendasin oma üüratut rõõmu :D

47. Kuum või külm tee?

Kuum

48. Tee või kohv?

Hommikul kohv, õhtul tee

49. Mis on Sinu lemmik värv?

Sinine ja heleroheline

50. Kas Sa saad hinge kinni hoida ilma, et hoiaksid nina kinni?

Suudan, tehke järgi :D

51. Kas Sa oskad hästi ujuda?

Piisavalt hästi, et mitte esimese 10 minuti jooksul ära uppuda.

52. Oled kunagi võistlust võitnud?

Muidugi, viimane võit kui selline oli kevadel toimunud lauluvõistlusel, kus sain 1. koha (peaksin uhke enda üle olema? :D)

53. Kummad on paremad, kas mustad või rohelised oliivid?

Oliivid on rõvedad

54. Kas Sa vingud nii kaua kuni saad oma tahtmise?

Oleneb millest täpsemalt jutt käib :D Kuigi enamasti mitte, sellist otseselt vingumist, et oma tahtmist saada on minu puhul pigem harv juhus, eks kõigil juhtub.

55. Kas Sa oled kannatlik?

Küllaltki, kuid mõningatel juhtudel saab mõõt kiiremini täis :D

Pikk paus blogis on möödas ja võtmas järjest uusi tuure. Vahepeal on juhtunud palju, alustades tööga Soomes lõpetades erinevate seikadega kodus, maal ja tuleva esinemise ning laagriga, mida väga-väga ootan. Juulikuu möödus minu jaoks kui linnutiivul, liigagi kiiresti (paraku nagu ka ülejäänud aasta). Juba varsti saan uhkelt ka öelda, et olen lõpuks uhke gümnasist (siiamaani ootan kooli, jee ma see imelik).

Kes juulikuu sees minu blogi facebooki lehte juhtus jälgima, on veidikenegi kursis minu tegemistega Soomes (kes ei tea asjast midagi, võib alati julgelt tagantjärgi minu facebooki lehte uudistama minna).

Alustades tööga võin julgelt öelda, et see oli iseenesest minu jaoks päris kurnav ja raske (sest ma sain seal aru, kui nõrk ma tegelikult koriluses olen), kuid samas mul on väga hea meel, et seal ära käisin. Esiteks juba sellepärast, et sain pikalt veeta aega Lauraga. Hommikuti oli meil alati äratus hiljemalt kell viis hommikul, et kella kuueks kuidagi põllule jõuaks. Esimene nädal möödus küllaltki tiheda vihma saatel. Hommikud olid külmad ja märjad, nii mõnelgi päeval saime korjata paduvihmaga, mis tegelikult polnudki nii ebameeldiv, kui alguses arvasin.

Aga kui nüüd rääkida korjamisrõõmudest, siis see oli küllalti üürike. Juba kolmandal päeval olid liigesed kõik nii kanged ja valusad, et liigutada ennast õieti ei jõudnudki, neljal-viiel ööl oli õlavalu tõttu isegi 100%  probleeme magamisega, see oli kurb :D Ühel päeval oli ka selline huvitav asi, et töölt tulles ja riideid vahetades märkasin, et parem käsi oli päeva jooksul kuidagi imelikult suureks paisunud. Ma täpselt ei oska öelda mis selle paistetama ajas, aga väga creepy oli oma kätt vaadata. Õnneks paistetuse sain järgmiseks hommikuks teelehtede kompressiga peaaegu täiesti alla.

Mõned õhtud möödusid toredate võrkpallimängude saatel koos teiste seal töötavate inimestega. Kuna enamik korjajatest olid ukrainlased, sai nende keelt kuulda maa ja ilm. Tänu sellele tundsin iga päev aina rohkem, kuidas hakkasin vene keelest (mis tegelt oli ukraina keel) järjest rohkem aru saama, mis on igaai positiivne ja motiveeris mind veelgi innukamalt edaspidi vene keelt õppima.

Lauraga hoolitsesime Soomes oldud aja jooksul ka selle eest, et oleks korralikult pildimaterjali, mida hiljem oleks tore vaadata ja veelgi rohkem, mida meenutada. Praegu on juba naljakas meenutada kõiki neid õhtuid, kuidas me alati vahetult enne magamajäämist ühte või maksimaalselt kahte pinisevat sääske närviliselt mööda tuba taga ajasime või kuidas me maasikapõllul püüdsime igal võimalikul viisil üksteist korjama motiveerida. Tegelikult oli kõik väga chill, aga päris oma kodus olla on ikka täiesti teine asi ;)

..kooli minna. Jep, ma olen see imelik inimene, kes ülimegahüüberpalju tahaks juba kooliaasta algust. Kindlasti on antud hetkel üheks mõjutajaks õppimise uues koolis, kuid suuremas osas on põhjuseks siiski need kolm komponenti: 

1. Esiteks mulle meeldib saada juurde igasuguseid teadmisi, mida mul on nii või teisiti tulevikus vaja.

2. Mida kiiremini saab gümnaasium lõpetatud, seda kiiremini saan ülikooli arstiteadust õppima minna.

3. Kooliaasta ajal on mul tegevust. Mul on võimalus organiseerida üritusi, väljasõite ja kõike muud. Praegu, vabadel päevadel tunnen ennast täiesti aheldatuna, et mul midagi otseselt kasulikku teha pole.

Ma juba nii elavalt kujutan ette, kuidas õppeaasta alguses tutvun uute klassikaaslaste ja õpetajatega. Leian uusi põnevaid väljakutseid ning asun nii enda kui ka teiste heaks tegutsema. Luban endale, et nendest kolmest gümnaasiumi aastast võtan kõike, mis võtta annab, eelkõige pühendun meditsiinile.

Kui nüüd ajutisest aja puudusest rääkida, siis tegelikult juba mõne päeva pärast saab see probleem kuuks ajaks lahendatud. Nimelt lähme sõbranna ja tema tädiga Soome maasikaid korjama, suurt raha teenima, yay. Seega on ka selle-aastane juulikuu täiesti sisustatud, nagu ka eelmisel aastal, kui oli noortevahetus ja USA reis. Seekordsel juulikuul püüan rohkem õhtuti aega leida, et veidikenegi blogida, aga samas ei tea täpselt kuidas seal asjad on, üks asi on juba internetis, teine asi on selles, et mul on elektroonikavidinatest kaasas ainult mu truu aiföön, kuna läpaka olemasolu hetkel veel puudub ja telefoniga on päris nadi blogida. Aga kui muudmoodi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

PS. Ja nüüd järjekordne küsimus suuremale ringile. Tegin mõni päev tagasi kapikoristuse ja praakisin umbes pooled riided kapist välja. Kas keegi tahab riideid endale (kõik on umbes S suuruses)?

Mõned päevad tagasi kirjutasin oma murest, kui väga ma kardan lumbaalpunktsiooni ehk seljaaju proovi võtmist. Kuna too päev venis tohutult pikaks, pidin blogimise paraku kõrvale jätma. Kõik protseduurid olid mul samal päeval ning kui kõik lõpuks tehtud, olin ma surmväsinud, hiljem ka tohutult masenduses.

Alustadest minu hirmust- lumbaalpunktsioonist. Hommikul ärgates olin nii väsinud, et mul oli mõneks tunniks juba suhteliselt ükskõik, ei kartnud ma midagi. Mõne tunni möödudes, kui arstid ja õed minu juures ükshaaval voorima hakkasid, oli selge, et piinlemiseni pole enam kuigi kaua jäänud. Mind viidi protseduuride tuppa, võeti veeniverd ning öeldi, et teevad punktsiooni mulle kohe ära. Minu ooteaega pikendas paraku aga asjaolu, et mulle oli unustatud eelnevalt seljale panna peale tuimestav plaaster, mis peaks seal umbes pool tundi peal olema (teeb naha tuimaks). Minult veel küsiti: ''Linda, kas oled nii vapper, et teeme selle sulle ilma tuimestuseta ära?'', mille peale vastasin, et ma niigi kardan seda tohutult, seega olin sunnitud keelduma. Võitsin sellega endale pool tundi kõrbemisaega. tegelikult oma voodis lamades, tundes, kuidas selg tuimemaks muutub ja mõtteid selles suunas mõlgutades tuli mu hirm tagasi. Ma isegi nutsin, sest nii hirmus oli.

Poole tunni möödudes pidin protseduuride tuppa tagasi minema. Kohal oli minu arst dr Noormets, kes on muide tohutult tore ja armas inimene, kolm õde ja veel üks naine, pakun, et ta oli assistent. Kõik kohalolnud olid ülitoredad, vaba suhtlemise ja musta huumoriga, mis mulle inimestes kõige rohkem meeldibki. Seega koos oli väga mõnus ja meeldiv seltskond.

Kui olin ennast õigesse asendisse seadnud, oli veel paar minutit kohmitsemist. Sel hetkel ma enam niiväga ei katnudki, kuna sealne seltskond tekitas hea ja turvalise tunde. Proovi võtmisel olin meeldivalt üllatunud, et see ei olnud üldsegi valus. Tunda oli ainult kerget survet. Samal ajal, kui imepeenike süstlanõel minu seljas oli, rääkisime juttu ja tegime nalja. Kahjuks ma otseselt naerda ei saanud, sest ma ei tohtinud ennast liigutada. Aga nii chill oli. Tõsiselt suurepärased inimesed. Ja neile, kes peavad kunagi punktsiooni minema, ärge kartke seda, päris tõsiselt ei tunnegi midagi.

Pärastlõunaks olid kõik protseduurid tehtud. Kuigi ma olin megaväsinud, ei jäänud ma päris magama, vaid tuiasin lihtsalt teki sisse rullituna mööda koridori ringi ja rääkisin inimestega juttu. 

Õhtul, kui kohtasin arsti, oli tal mulle uudiseid, paraku need mulle absoluutselt ei meeldinud. Nimelt analüüsid ei näidnud midagi. Terve õhtu ja öö olin endast tohutult väljas, ma ei tahtnud midagi teha, midagi vaadata, kuulata. Peale telefonikõnet õega lihtsalt olin oma voodis, teki sees. Ma olin ajutiselt reaalses masenduses, sest arstide juures käimisi, erinevad protseduure ja muud sellist on olnud mustmiljon korda, kuid ei ole siiani välja tulnud, mis mul täpselt viga on. 

Ilmselt on minu pearingluste taga kasvamine, täpsemalt see, et närvisüsteem ei ole kasvule järgi jõudnud ja kindlasti on ka üheks komponendiks see, et mul on hüpotoonia ehk madalvererõhktõbi. Positiivne kõige selle juures on muidugi see, et minu süda ja aju on nüüdseks igat pidi läbi uuritud ning nad mõlemad on täiesti korras, ka see et minu pearingluste taga ei ole mingi suurem haigus. Mul on võimalus veel üks protseduur teha, kuhu ma kindlasti kavatsen ka minna. 

Liigeste koha peal ma hetkel targem ei ole. Ehk sügisene mandliopp teeb selle probleemi aja jooksul korda :)

Nagu eile juba teatasin, olen tänasest mõneks päevaks Tartus haiglas. Päeva algus oli eriti veniv, mis algas juba kell kuus hommikul, not very awesome. Jõudes poole kümne ajal haiglasse, pidime empsiga arsti ootama veidi üle kahe ja poole tunni. Algul jäi mulje, nagu kõikidel arstidel ja õdedel siin oleks täiesti suva, et me siin ootame, kuid kui mu arst lõpuks minuni jõudis, sain aru, et tegu on siiski väga meeldiva ja toreda inimesega.

Kuna tänasel päeval minuga midagi ei tehtud, siis mulle anti luba minna linna peale, mida ma ka paar tundi kasutasin. Tagasi tulles ootasin Mac'i, kes oma teraapia-Elliega haiglasse tuli, mul oli muidugi tohutult hea meel neid näha. Veel enne tema tulekut tutvustati mulle minu homset päevaplaani, mille üle ma pole üldse fucking õnnelik.

Kuna ma oma haiguslugu ja muud sellist siin päris lahkama ei hakka, siis valgustan teid esialgu kõigest ühest protseduurist, kuhu olen homme sunnitud minema (seda sama asja ma tegelikult nii rängalt kardangi). Nimelt homme tehakse mulle lumbaalpunktsioon. See tähendab süstalt ja minu selgroogu. 

Süstlaga sisenetakse selgroolülide vahelt seljaajju, kust võetakse proov. Kogu aja vältel tuleb olla täiesti liikumatult. Arstid ütlesid mulle, et protseduur kestab umbes 5 minutit, aga see asi kõlab juba nii tohutult õudsalt, et ma tõsimeeli kardan seda, väga rängalt kardan. Too protseduur on ka esimene, mis mulle homse päeva jooksul tehakse.

Päriselt, ma ei mäleta praegu, millal ma viimati midagi nii hullult kartsin. Selline suremise tunne on. Kirsiks tordil on see, et hommikul ma süüa ei tohi ja alates öösel kella kahest ei tohi ma magada, kuna mind ootab ees ka uneuuring, mille käigus pannakse pea külge mingid jubinad ja seejärel pean tund-kaks magama, vaadatakse magades minu ajutegevust.

Tahaks kõvasti ropendada ja lihtsalt minema joosta, fakk küll!

Kuna kell on juba peaaegu keskööd näitamas, siis pean piirduma lühi-lühikese eelteate postitusega. Nimelt annan teada, et kõikide eelnevate päevade tegemised ja juhtumised jõuavad kõik ilusti homse ja ülehomse ja üle-ülehomse, ja üle-üle-ülehomse jooksul siia blogisse, midagi ei jäta vahele! Samuti hoian teid mõneti kursis ka oma eriti suurepärase haiglatripiga. Homsest olen mõneks päevaks haigla elanik, seega mul on aega maa ja ilm kõigest kirjutada ja muljetada. Parem hoidke pöidlad ja varbad kõveralt, et viie päeva asemel piirdutakse minu nelja seina vahel aheldamisega maksimaalselt kolm päeva. Ma juba kujutan ette, kuidas ma seal igavusse, nälga ja palavusse suren. Loodetavasti pole seal kurjad arstid ja liigselt tittede kisa. Thanks summer, that you finally came! :P

PS. Mulle võib alati süüa, naeru (ja koeri) ohtralt tuua, just sayin'