...täiega viriseda. Ma isegi täpselt ei tea miks, viimase aja asjad on kopa nii ette visanud, et tuju midagi teha on suhteliselt kadunud. Kusjuures midagi otseselt polegi olnud ega midagi pole juhtunud..Ahh ma ei teagi. Ma ei saa aru, kõigiga läbi saan, koolis olen suhteliselt edukas, muud asjad on korras, aga midagi nagu kripeldab sees. Ma ei tea, kas asi on minu sõbrannas, kellele ma täiest jõust kaasa elan ja üritan tal aidata mõnel kindlal teemal arutleda või on üldse asi teadmatuses, mida arst esmaspäeval minu tervisliku seisundi kohta räägib või on üldse mingi kolmas. neljas või seitsmes asi. See kõik on nii segane, sest ma isegi ei tea mis mul viga on. Tegelt on veits naljakas ka ennast jälgida, mingiaeg on kõik hea ja siis järsku miski ei meeldi, typical me! 

Aga teate mis, mul on selline tunne nagu mu mõistus täiega mõnitaks mind. Viimasel ajal näen pideval unes, et chillin või laulan mõne oma iidoliga koos. Mõni postitus tagasi kirjutasin ka ühest oma unenäost, kus esinesin koos mitme tuntud lauljaga suurel laval (seda saab lugeda SIIT). 

Mõni päev peale seda unenägu nägin unes uuesti Liisi Koiksonit, ma isegi ei mäleta mis seal unenäos juhtus, aga selline tore uni oli. Täna öösel nägin siis ülihead unenägu, kus olime Heliga mingis ehituspoes ja mingi hetk nägime Eeva Talsit, juba varsti oli ta minu juures, võttis mult ümbert kinni, jalutasime niisama ja rääkisime kõiksugu asjadest. Eeva tegi veel huumorit ja meil oli mega lõbus. Lõpuks läksime ka minu vanaema juurde õhtusööki sööma, sellega see siis lõppes.

Tegelikult on muidugi ülimalt tore näha selliseid unenägusid, aga mille krdima pärast peavad need olema nii ilusad ja toredad, mis mitte mingi valemiga ei saa päriselus juhtuda, jah juhul kui ma üleöö ülihead lauluhäält endale ei saa..No igatahes on mul siis praegu järjekordne ''mõõnaperiood'', kust loodetavasti juba lähipäevil välja saan..

Mäletate, kui ma üleeelmises postituses virisesin enda üle, kuidas ma ei suuda normaalselt toituda ja miumiumiu. Seoses sellega on veidi humoorikas lugu rääkida mis sellest asjast siis õieti edasi sai..

Süvenenumad blogilugejad ja sõbrad-tuttavad teavad väga hästi et nüüdseks juba veidi üle kahe aasta on mind piinanud kõhuvalud ja siiani pole sellest midagi saanud. Nüüd kolmapäeval läksin siis üle pika aja uuesti arsti juurde ja rääkisin oma mured ära, et kõhuvalud ülakõhus on siiani väga aktiivsed, viimastel kuudel on need tihedamaks läinud kui varasemalt ning praegused kõhuvalurohud ka ei toimi enam. Rääkisin ka sellest, et sel aastal ma ei suuda kehalise kasvatuse tunnis enam korralikult kaasa teha, juba tunni alguses ringide jooksmine ajab pildi uduseks ja enesetunde kehvaks. Selle peale katsus siis mu kõhu üle, mõõtis vererõhku ja tegi mulle kokkuvõtte.

Seda, miks ma kehalises enam normaalselt kaasa teha ei suuda, ei saa olla mu madala vererõhu pärast, sest sportides vererõhk tõuseb (seda arvasin ma isegi), selle põhjustajaks on midagi muud mida otsima hakkame. Kõhu kohta siis nii palju, et kirjutati välja uued rohud, mida esialgu võtan nädal aega, kui need mulle sobivad siis need ka jäävad. Järgmisel päeval pidin kohe hommikul tühja kõhuga verd andma minema, järgmisel teisipäeval lähen ultrahelisse ja saab novembri alguseks ehk kuidagi targemaks.

Ja nüüd minu lemmikosa..Perearst luges mulle ette kõik, mida nüüd edasi tegema pean. Alustades söömisest lõpetades mitte-söömisega.

Praeguseks keelatud toidud:

Ja minu põhimenüü:

See menüü sellisel kujul ehmatas mind alguses ikka päris korralikult ära, aga tegelikult pole hullu midagi. Paar nädalat peaksin ilusti toime tulema ja kui aus olla siis selle mõne päevaga ma ei igatsegi mingit rasvas praetud kartuleid või rasvaseid vorste. Kuigi praeliha ja jäätist tahaks küll, niuks. Tegelt ülisuper, äkki saan oma alakõhtu vähemaks selle toitumisega. Alati mõelda optimistliklt! :P

Ma näen hästi tihti erinevaid unenägusid. Tavaliselt on need sellised igapäevased ja tavalised unenäod, mis ei ole absoluutselt märkimisväärsed. Mõnikord on need aga nii lahedad või hirmsad, et kohe peab kellegagi jagama.

Üks öö nägin siis nii megavingelt lahedat ja ülisuperpuper unenägu, et kohe pean pean sellest blogima. Unenägu ise tegelikult ei olnud väga pikk. Oli tegemist mingisuguse kontserttuuriga, kus olin mina, mingi minuvanune tüdruk, Tanja Mihhailova, Eeva Talsi, Tanel Padar ja Liisi Koikson. Taustalauljateks olid Kaire Vilgats ja Dagmar Oja. Kujutate ette, ma laulsin nende kõigiga koos suurel laval, suurele publikule. Selles esimeses laulus mis me laulsime, oli mul oma soolo osa. Uhhhhhissand see laul oli nii hea! Tegelikult ma ei tea kas selline laul päriselt olemaski on. Kahjuks ma ei mäleta seda viisi ega ühtegi sõna, nuuks. See oli liiiga hea. Äkki on nii, et ma nägin unes seda lugu ette, mille ma päriselt mingi aeg valmis kirjutan ja suurel laval esitan. Oi kui perfektne see oleks! Küll ma sinna ka jõuan, lihtsalt pean.
Tegelt me laulsime teise laulu ka, mis oli meie lõpulauluks. Kõik olime koos ühes reas, hoidsime kõik üksteiselt ümbert kinni ja laulsime. Tanja laulis soolot ja meie kõik teised üliilusat tausta, kusjuures mina ja Liisi Koikson laulsime kõige kõrgemat viisi (rivis olin peaaegu kõige keskel, Tanja ja Liisi vahel). Igatahes see oli nii megailus ja tore ja ülisuurepärane unenägu!
PS! Kõik lauljad, kes olid minu unenäos esindatud, on ühtlasi ka minu lemmiklauljad (taustalauljate kohta ei oska ma midagi öelda)

Tõesti no ei saa enam nii! Aina luban ja luban, millal ma lõpuks suudan selle ka teoks teha? Jah, ma olen lubanud nii umbes miljoneid kordi, et sellest nädalast, sellest kuust või sellest päevast hakkan normaalselt toituma. Kuhu ma jõudnud olen? Üleeile Tartu Mcdonalds, täna Pärnu Mcdonalds, muu aeg mõnes teises suuremas linnas..Mcdonalds, viimasel ajal kodus mis?- rämpstoit...Ma ei taha enda tuju nüüd halvaks teha ja kõiki olukordi siin kõigile ette näidata. Igatahes jube piinlik!

Ei, ma ei ütle et ma paks oleks, ma pole sinna poolegi, aga kui ma niimoodi edasi jätkan, siis ma ei saa mitte kunagi oma alakõhust lahti, millega nüüdseks olen võidelnud juba aasta aega. Õudne! Kuidas ennast inspireerida? Ma (vist) ei oska seda hästi. Ma nii imetlen inimesi, kes suudavad kõigest rämpsust loobuda ja seeläbi ikka normaalselt elus püsida. Palunpalun jagage mulle inspiratsiooni, nippe või mingisugust imelist toitumiskava, mille järgi ma ei pea ainult liha ja vett sööma/jooma. Kindlasti on võimalik toituda inimlikult, kuid samas ka n.ö. salendavat. Seega, kellel teist vähegi on mingisugust aimu sellise asja kohta rääkida siis kindlasti anna endast kommentaarides märku. Ma nii väga palun.

Mis muud..Ega ma pragusel ajal väga nüüd nii aktiivselt siia ei kriba. Lühidalt öeldes olen maal, töötan usinalt ja olen niisama lahe, jeii. Tegelikult päris siiralt ma jääks heameelega lihtsalt siia, nii hea ja mõnus. Paides on kuidagi, kuidas ma nüüd ütlen, igav. Siin teed kõike millal tahad ja mida tahad. Tahan lebotada, siis lebotan, kui tahan lugeda, siis loen, kui tahan riisuda, siis riisun. Nii lihtne see ongi. Eriti nummi on see, et mu õed on ka siin :)

Täna käisime Pärnus väiksel shopingu tuuril, sain endale ka paar asjakest, mis mulle hullulthullult meeldivad. Üheks nendeks on nunnu ja pehme pleed. Üks pool on valge, mis on selline megapehme ja armas (nagu need lambavilla vaibad) teine pool on beešikas, sellised mummud on peal, mida on käega katsudes ja silmadega vaadates selgelt näha, ülimõnus.

Ma siiralt loodan, et täna päeval te väga ära ei ehmatanud, et WTF, mida see Linda oma blogis veel postitab, mingi igavana pildi ja selle ette üheainsa lause. Tegelikult jah, selle postituse taga olid siiski minu kaks õde, mitte mina. See tegelikult oli mulle sama suureks üllatuseks nagu ka teistele (lugejatele). 

Täna oli siis selline ''vahva'' koolipäev, kus aeg aina venis ja venis....Tegin tunnis ilusti kaasa ja puha. Mingi aeg siis vaatasin kella (tundus nagu oleks pool tundi möödas) aga ei, kus Sa sellega? Ainult viis minutit oli möödunud.. see oli nii terve selle tunni ajal. Kusjuures see ei olnud ainult matemaatika ajal, see oli terve päeva nii. Kõik need kuus tundi. Vägaväga julm! Täna olid kõik koolis ka eriti uimased ja unised (mina ka). Koolist on juba nii julm väsimus, et keha ei suutnud vaheaega ära oodata. 

Peale kooli lippasin tegelikult kohe koju, et riided vahetada ja seejärel ootama hakata, kuni mulle autoga järgi tullakse ja Tartusse Helpific'i üritusele viiakse. Muidugi see aeg läks megakiiresti ja ma hilinesin kokkulepitud ajale kokku umbes 20 minutit!! Õnneks midagi hullu polnud, sest Carola käis veel Selveris ja Kristo ei ole ka kuri :D

Tartusse sõidu ajal ma pidin peaaegu südari saama. Ma lihtsalt nii tohutult kardan möödasõite ja kõike sellist, aga Kristo kohe feelib neid! Öelge mulle, kes saab sellist asja nautida? Õhhh, nii õudne-õudne-õudne! 

Kohale jõudes hakkas siis mingi aeg selline tähtis jutuajamise ring, kus räägiti vabatahtlikest ja enamjaolt kõigest sellega seonduvast. Muidugi meie Carolaga oleks ääre pealt kõva häälega naerma hakanud, mis sest, et mina istusin üldse temast tunduvalt kaugemal. Laske veel kaks hullu kokku..Ülejäänud aeg oli lihtsalt selline mõnus istumine mõne juhtkoerakasutaja ja Mariaga (Carola ja Kristo ka, aga nad viiplesid kurtidega veidi eemal...mina veel viibelda ju ei oska, nuuks). 

Kuna sellest üritusest ma niivõrd põnevat juttu kokku kirjutada ei oska, siis lähen (sujuvalt) üle teisele teemale. Nimelt peale üritust läksime siis kolmekesi Mcdonaldsisse einestama. Saime oma eined ja joogid ja jäätised kätte, hakkasime sööma. Okei, kui söömiseks seda just nimetada saab..me sõna otseses mõttes iga ampsu järel purskasime Carolaga naerma, lihtsalt sellepärast, et see oli naljakas kuidas Carola sõi oma wrappi (wrapi ostmisele eelnes autos väike lugu, mis igakord mulle meelde tuli kui ta seda wrappi hammustas). Lihtsalt nii naljakas, kõik oli naljakas!

Mingil ajal tulid meie lähedusse istuma mingi kamp noori (kuskil vanuses 13-14). Muidugi meie Carolaga samal ajal lõkerdasime seal, täiest kõrist. Meist möödudes kommenteerisid noored: ''Issnand, istume siia vä? Need on mingid imelikud ju!'' Natuke aega hiljem, kui nad olid juba mõnda aga meie taga istunud ja meid haaras Carolaga järjekordne naerupahvakas, siis kuulsin järjekordseid kommentaare: ''See naer, tra'', ''Nad on ikka täiega veidrad!'' Aga minule pakkus see veel rohkem nalja, seega oli jälle põhjust naerda. Noh, nüüd ma olen igatahes kodus tagasi ja surmani väsinud..mjäu.

Eelmine nädalavahetus oli siis sedamoodi tore, et sain üle pika aja maal olla (mainisin ka seda selles postituses). Kunas tol nädalavahetusel mul õieti midagi teha ei olnud (peale kiisupojaga mängimise), siis mõtlesin oma peaga välja, et meisterdada korjanduskast. Selline, mis pilku püüab ja lugema (natukenegi) kutsub.

Noh, kuna mul on tegelikult juba ammu mõte liikunud uue kitarri ostu peale ja ma ise olen nii rott, et mul selleks raha pole, siis mõtlesin igasuguseid variante välja, kuidas selle jaoks raha kokku saada. Mõtlesin ja mõtlesin. Lõpuks tulin sellise geniaalse idee peale, et meisterdada käepärastest vahenditest maale korjanduskast, kus seisaks peal erinevad hüüdlaused, mis kutsuksid väiksemal või suuremal määral annetusi tegema. Maale just sellepärast, et meil käib seal koguaeg megapalju sugulasi, tuttavaid ja sõpru. Paar üleliigset eurtsi ikka leiab :P

Minu kasutatavateks vahenditeks olid siis keskmise suurusega (väiksema-poolne) plastkarp, pastellsed värvipaberid, maalriteip, käärid ja harilik pliiats. Ega mul rohkem polnudki vaja. Alustasin siis sellega, et tegin karbi igaltpoolt maalriteibiga üle, seejärel lõikasin värvipaberist seinad ja kleepisin külge. Lõikasin välja eri-suuruses pilvekesi, kuhu ühtlasi kirjutasin ka peale oma hüüdlaused. Pilvekesed kleepisin karbi külgedele ja voilaa, valmis ta saigi! Nüüd ta siis kükitab seal suure köögilaua peal ja võtab usinasti sugulaste annetusi vastu. Millal ma piisavalt raha kokku saan, ma ei tea. Eks ma tegelikult üritan ise ka mingi raha kokku korjata, et see annetustele juurde lisada. Jõuludeks ehk saab piisava summa kokku, jeii :D Päris rotiks te mind küll nüüd pidama ei pea, sest raha läheb mul lihtsalt muude vajalike asjade tarbeks.

Uskumatu, aga ma polegi veel jõudnud sellest kribada, et meil maal uus kiisu on. Ta on lihtsalt niiiiiiiiiiii nunnu. Välimuselt hallika triibuline, esikäpa otsad, tagajalalabad ja rind on valged. Väike beebi. Tema on siis selline, kellega miilustamiseks peab kõige-enne võitma kiišu usalduse, mis on ka igati normaalne. Aga noh, ega siis temast enam lahti ka eriti ei saa, tatsab ikka igale poole kaasa, mis on ühtlasi niii nunnu, sest ta on nii pisike ja armas. 

Üks hommik oli selline armas ärkamine. Magasin rahulikult, kuni tõusin mingi krabistamise peale. Tegin silmad lahti ja nägin kiisupoega enda voodi ees. Kuna ma veel päriselt üles tõusta ei viitsinud, siis kutsusin ta voodisse. Otsejoones tuli ta mulle rinna/kaela peale tuttu ja nurruma (praegu on see koht, kus tuleb öelda awwww). Lihtsalt niiiii nunnu väike numminummi kiisupoeg. 

Õhtul üritasin siis Kai teist kinnast edasi kududa. Istusin samal ajal voodis ja telkust vaatasin Frozenit. Vaevalt jõudsin ma ühe varda ära kududa, kui Tripsu juba tuli ja arvas, et jube lahe oleks nüüd Linda varraste ja lõngaga mängima hakata. Sinnapaika see kinnas siis jäigi..

Ma kohe ei oskagi midagi rohkem öelda, kui seda et ta on ikka nii hullult nunnu ja pisike ja armas ja tupijupi. Kellel vähegi silm seletab, vaata oma silmaga seda nunnukat, mjäu :)