Nautisin eile oma mõnusalt rahulikku õhtut ja mõni tund enne magamaminekut sain Britilt Whatsappi häälsõnumi, kus ta mulle teatas, et andis mulle edasi blogimeemi teatepulga. Teemaks mulle: ''Kui mul enam häält ei ole''. Veel enne seda kui ma filosofeerima hakkan, vabandan ka Maci ja Sesamy ees, kes on pidanud vähemalt miljon aastat ootama minult kahte postitust, küll jõuan! :D

Kohe kui enda teema teada sain, lõi peas pirn särama ja mõtteid tuli nii palju. Milline oleks siis minu elu, kui mul enam häält ei oleks? Ausalt ja kõige otsemalt öeldes ma ei kujuta sellist elu täisväärtuslikuna ette. Ma ausalt, uhh, nii õudne on sellele mõelda, sest..

Kuna mind sellesse juba veeti, siis annan omakorda blogimeemi järje edasi. Lauriita, kui juhtud mingi ime läbi sattuma mu blogisse, siis Sinu teemaks on: ''Mina köögis''. Ma tahaks hirmsasti ka Kaile teema anda (kuigi Mac juba tegi seda), seega Kai, Sinu teemaks on: ''Mis teeksin, kui oleksin...''. And last one....Ats! Sina teed ühe postituse teemal: ''20 head põhjust, miks ma kunagi EI BLOGI''

Täna on selline vähe rahulikum õhtu. Õppida oli vaid paaris aines, mis olid minu jaoks väga lihtsad, jäigi aega veidi niisama kodus chillimiseks. No ma siis ajasin kirjutuslaua taga omi asju, kuulasin muusikat, blogisin ja siis mingi aeg tuli ema mu tuppa ja hakkasime mõneks ajaks jutustama. Rääkisime veidi peaaegu kõigest, kuni hetkeni, mil isa tuli minu tuppa, istus mu voodile ja päris aru, kas me suitsulesta soovime. Mul oli tol hetkel kõht nii täis, et ei tahtnud. Läks siis jutt selle peale, et isa tahaks sellest salatit teha, aga vot, hapukoort ei ole.

Isa küsis, et kas vabatahtlikut poodiminejat on? Ma ei öelnud midagi, ainult muigasin, seejärel vaatasid vanemad mulle mõlemad otsa, endal hullult kavalad näod peas. Ema siis ütles, et võid endale siis jäätist ka osta..või mida Sa tahad. Alatud võtted ma ütlen, alatud võtted...

Muidugi ma läksin, värske õhk ei tee ju ometigi paha ja kuulge, jäätis pealekauba. Why not? Aga laisk nagu ma juba olen, läksin otse koduriietega. 

Ma nägin välja eriti stiilne: Musta värvi jooksupükid (külgedel kolm triipu), sinakas-rohelised kõrge äärega ketsid, paksud sokid (mille kumerused paistsid jooksupükste alt välja), valge T-särk, selle peal beež nööpidega kampsun, tume suusajope ja paks roosa sall, peas oli suvaliselt tehtud krunn, millest olin läbi pannud tavalise hariliku pliiatsi, et see juukseid koos hoiaks. Seega selline ülevalt kubujuss ja alt hilis-suvitaja.

Ma läksin suhteliselt enesekindlalt poe poole hapukoort ja jäätist ostma, kuni ma jõudsin Selveri kõrvale ja nägin taaraautomaadi ukse-peegeldusest enda välimust. Ma soovisin, et keegi mind ei näeks ja ära ei tunneks, aga siis jõudsin poodi ja vastu jalutasid kaks tuttavat, pekki küll!

Eriti stiilne olin veel siis kui oma asjad ostetud sain ja need läbipaistvasse kilekotti asetasin (hapukoore, jäätise ja rahakoti). Oioi, küll ma nägin kaunis välja. Ma olen õnnelik nende üle, kes mind antud olukorras nägema ei pidanud. 

Aga üldiselt ma selline olengi. Kui ma olen juba koduriietes ja mind erakorraliselt saadetakse poodi millegi järele, siis ma lihtsalt ei viitsi riideid ära vahetada. Mõtetu ajaraisk, või mis?

Jah, mõni päev on ikka nii jama kui jama. Muidugi võib selleks olla miljon erinevat põhjust, aga tõesti, viimasel ajal on minu puhul need enamjaolt seotud kooli ja tervisega. Võibolla on teil minust selline mulje jäänud, et seoses nendega olen igati negatiivne ja virisev. Tegelt ei ole nii. Muidugi  võiks ju headest asjadest rääkida, aga mõnikord (kuigi viimasel ajal päris sageli) on selliseid hetki mil on nii jama, kõik tundub nii jama ja enda välja elamiseks kasutangi tavaliselt oma blogi, kus mul on vabad käed, mida teha ja kuidas kirjutada (kuna see on siiski minu blogi ja kellegil ei ole kohustus seda lugeda, eksole). 

PS. kõik kes ''negatiivsust'' ei talu, siis jäta see postitus siinkohal pooleli ja külasta minu blogi veidi hiljem, kui uus postitus ilmavalgust  on näinud. 

Lugu siis selline (alustades eelmisest kolmapäevast). Kolmapäeval oli meil kehalises maagiline cooperi test, mis kujutab endast 12 minutit järjest staadioni ringide jooksmist ja pärast olenevalt sellest mitu ringi jooksid, saad vastava hinde. Selleks et nelja saada, peab minu mäletamist mööda jooksma vähemalt 8,5 ringi (üks ring on 250m). Ega mul midagi keerutada polegi, päris surm oli. Mitte et mulle hirmsasti meeldiks oma tervise üle avalikult viriseda, aga ma sõna otseses mõttes jooksin ennast peaaegu pildituks. Ma fucking ei kujuta ette ka, miks ma kehalises enam midagi korralikult teha ei suuda. Tavaliselt kehalise tunni alguses jookseme 3-4 ringi, mille vältel mul juba silme eest pooleldi uduseks, pooleldi mustaks kisub. Pea käib alati hullult ringi ja ma ei oska ka mitte midagi teha. Cooperi testi ajal oli asi nii hull, et kokku umbes kaks ringi ma pidingi kõndima, sest ma lihtsalt ei suutnud joosta, muidu oleksin vist täiesti pildi kotti visanud. Kui lõpuks see maagiline vile kostus, siis ma lihtsalt olingi külili maas ja üritasin õhku saada, siis liigutasin ennat selili ja üritasin kuidagi oma jalgu veidi kõrgemal hoida et mul pilt eest ära ei läheks, eesti keeles öeldes oli mul nii krdima s*tt olla. 

Ega see neljapäeva õhtugi väga parem polnud. Sel toredal ajal mõtles mu kõht, et ou, oleks lahe jälle Lindat piinama hakata. Siis ma seal lugesin oma Kõrboja peremeest, valutasin kõhtu, talusin keskmist iiveldust ja jõin (Kai soovitusel) vastu tahtmist kummeli teed, et iiveldust ära saada. Raamatu sain läbi ühe ajal öösel, kohe tõmbasin ennast ka kerra ja jäin magama. Kui hommik koitis, oli aeg ärgata ja kooli sättida. Jälle see nõme kõhuvalu ja iiveldus olid tagasi tulnud, mille pärast ma ka kodusele ühepäeva-puhkusele pidin jääma, nõmenõmenõme. 

Veetsin siis nädalavahetuse maal, kus kõik need õhtud mu kõht jälle valutas. Reede õhtul jäin veel hüpriski vara magama (kell 23). Njah, umbes kaks tundi sain magada, mil piinava kõhuvalu peale üles ärkasin, natuke ootasin ja siis läbi kottpimeda maja teise otsa WC'sse kõmpisin, nii igaks juhuks. Seejärel tegin endale köögis suure tassi kummeliteed (kogemused näitavad, et see pisut aitab) ja sõin sisse 3 NO-SPA tabletti. Köögis kössitasin seal oma pool tundi mil lõpuks tagasi voodisse minna söandasin. Järgmisel päeval samamoodi edasi, jeii (küll mitte enam nii hullult). 

No pühapäevani kestis siis trall maal. Jõudsin koju ja mis mind ootas? Vene keele väljendid, inglise keele väljendid, ajaloo kodutöö, matemaatika kodutöö..That's so awesome! Oioi, te poleks tahtnud mulle tol õhtul jalgu jääda, ma olin ikka nii kuri kui kuri, ikka täitsa kuri. Kuna mul on selline tore sõbranna nagu Kai, siis vahutasin talle kokku oma pool tundi kui kuri ma olen, et õpetajad tahavad, et me nädalavahetusel ennast välja puhkaks ja et me koolis ei magaks ja kõik nii edasi, aga ise annavad nädalavahetuseks miljon asja õppida, mille peale esmaspäeval muidugi ka töö tuleb. Päriselt ka, palun vabandust õpetajad, kes te mu blogi loete (ma tean, teid on päris mitu), mul on lihtsalt nii kopp ees sellest ''vabast ajast'' õppimisest.

See nädal on iga päev mingi töö olnud, et pole blogima jõudnud. Seega palun vabandust, selline on see lõpuklassi õpilase koolielu. Mis ma siin ikka heietan, nii hea päev oli täna.

Täna oli siis selline hästi tore päev, mil kirjutasime kirjandit ja keemias tegime oksiidide peale kontrolltööd. Nagu päriselt, nii mõnna. Kirjandi kirjutamine meeldib mulle sellepärast et mulle hullult meeldib kirjutada ja enda mõtete üle kirjalikult arutleda (sellepärast ma blogin ka), eriti hea, et koolis veel hinnatakse ka seda. Vot see oleks lahe, kui koolis laulmist hinnataks, muidugi see ainult minu seisukohalt, sest igaüks muidugi ei suuda ju laulda. Põhimõte on selles, et see on niiiii tore, et hinnatakse koolis sellist asja, mis mulle tõsiselt meeldib. Ja keemia, see on sellepärast tore, sest oksiidide teema on mul selge ja mulle meeldib keemia. 

Täna pidi peale tunde toimuma ka segakoor ja draamaring. Mõlemad ringid jäid täna ära. Kuna ka Helil oli täna peale kooli vaba, siis otsustasime oma vanadele lasteaia-kasvatajatele külla minna, viisime šokolaadi ka. Seal olime kokku u kaks ja pool tundi. Issakene, need lapsed nende rühmas on niii armsad! Me olime Heliga seal päris popid, saime palju kallisid ja aina taheti meil käest kinni hoida ja koos olla. Nii armas. Peale söömist läksime rühmaga välja, kus jooksime nendega ringi, mängisime liivakastis ja käisime karussellil. Nii lahe on selliste jõmmidega mängida, päriselt ka. 

Üks sõit karusselliga, kui Heli ka peal oli, läks hetkeks jutt poistele, kuna karussellis olid ainult tüdrukud. Uurisime siis nendelt 6-aastastelt, et kas neil peikad ka juba on. Vastused ajasid meid tiba itsitama: ''Jaa on küll!'', ''Minul on ainult kolm peikat (nimetas kolm nime ka)'', ''Minul on kaks poissi'', ''Minul ei olegi'', ''Aga minul on kaks peikat....hihihihiii üks on tegelikult minu venna..ta on seal''. 

Kas me olime ka sellised??? :D:D:D Naljakas oli kuulata, aga nad olid jube toredad, nii nunnupunnud väiksed nummid jne. 

Viie ajal tegime minekut, kuna enamik lapsi olid vanemate poolt juba ära viidud. Hakkasime siis kodu poole minema, aga pargi keskel olles otsustasime veidi pikema ringi teha. See siis nägi välja selline et lõpuks olime otsapidi teiselpool linna otsa, sealpool kus meie kodud ei ole. 

Lihtsalt jalutasime ja rääkisime igasuguseid jutte. Enamike jaoks täielikke deep (sügavamõttelisi) teemasid. Üheks peateemaks oli tulevik. Arutasime pikalt selle üle, millist kodu me endale kunagi tahame, millist peret, mitu last, mis töö jnejne. Minu seisukoht oli siis selline: Mina unistan luksuslikust ja ülihubasest kodust, mis on avar ja armas, samas hästi kodukootud ja ülinunnu. maja taga oleks suur muruplats, kus on piisavalt ruumi, et mahuks ära mõnus lõkkeplats ja pingikesed. Armas lilleaed kus toimetada. Seal oleks nii mõnus näiteks sõprade või sugulastega lõkkeõhtut teha, mängida muusikat ja laulda. Mina oleksin arst või kirurg ja mul oleks oma ansambel ning mu mees mingi asjalik äriajaja. Meil võiks olla 3-4 armast last, kellega elame selles imearmsas majas kuskil äärelinnas või linnast väljas. Silme ees on täielik pilt olemas aga liiga ilus et kirjeldada. Tupijupi, läheks see kõik nii, ma oleks vist üks õnnelikemaid inimesi üldseüldse nagu. Uhh niiiipalju mõtteid, et saaks sellest lausa uue suure postituse kirjutada mingikord.

Kelle jaoks oli teisipäev koolipäev, kelle jaoks tööpäev..minu jaoks oli see tudengivarju päev. Mis see siis endast kujutab? 

a) Täidad Tartu Ülikooli lehel ankeedi, ootad vastust

b) Sulle saadetakse Sinu valitud teaduskonna tudengi kontaktandmed 

c) Võtad tudengiga ühendust 

d) Lepite kokku päeva, mil teda varjutad

Nii lihtne see kõik ongi! Pead lihtsalt asja vastu piisavalt huvi tundma, et selliste asjade ja võimaluste kohta uurida. Tudengivarju päev on siis selline tore asi, kus reaalselt oledki tudengiga päev läbi koos, käid temaga loengutes ja tundides. Alati võib temalt kõike seoses ülikooli ja õppimise kohta küsida. 

Minu tudengiks oli siis teist aastat arstiteaduskonnas õppiv Mariliis, kellest saab tulevikus arst (kusjuures ma ei taibanudki küsida, mis arst). Minu sinna-minek oli ka teab mis matemaatiline võrrand...Eelneval päeval olin sinna minemise tee vaid autoga läbi sõitnud, et ma hommikul teaks kuhu minna (kuna minu jaoks oli see võõras koht). No ma siis läksin..ja jõudsin 20 minutit varem kohale. No tore! Midagi teha ei oska, kuskile minna ei oska..lihtsalt seisin seal Biomeedikumi ees ja kurtsin Facebookis paarile sõbrale, kuidas ma nii kaua aega varem kohale jõudsin ja nüüd midagi teha ei oska.

Pool tundi hiljem sain lõpuks Mariliisiga kokku ning läksime kaks-tundi-kestvasse loengusse, kus ma oleks peaaegu magama jäänud, sest olin tõusnud juba kell pool seitse ja loengu teema oli minu jaoks niivõrd keeruline, et ma väga ei saanud seal midagi aru. Need kaks tundi õnneks väga kaua ei kestnud. Peale loengut viidi mind allakorrusele, et midagi näidata. Ma ei osanud midagi arvatagi..anti ainult valge kittel kätte ja enne ruumi sisenemist pidin selle selga panema. Sel hetkel nägin ukse kõrval silti ''Lahanguruum''. Ma läksin sisimas kohe nii elevile, sest ma olen alati tahtnud lahatavat inimest näha. Sisenedes oli seal ka teisi tudengeid, kes tegelesid seal oma asjadega. Tunda oli sellist veidi ebameeldivat ''lõhna''. Üks tüdruk väitis, et see ''lõhn'' on tema jaoks nii kodune, ahahh. Läksime siis laua poole, kus oli lukuga kinni tõmmatud suur kott, kus sees oli inimene. Kahjuks pooleldi-kärbunud-kujul. Peale koti avamist oli õhus tunda, kust kohast selline hais oli tulnud. Kuna sedasama inimest oli ka eelneval mitmeid kordi lahatud ja töid tehtud, siis üks tudengitest näitas mulle ka naise sisu. Ohissand, see oli ülivinge, AGA ma pole elusees nii jälki lehka tundnud, seda ei anna isegi kirjeldada. Tohutult jälk lehk. Just, see polnud isegi hais, see oleks nagu hais-haisu-hais-hais ehk lehk. Õhh. Aga tõesti, seda oli ülivinge näha. By the way, tal polnud nahka peal ja ta silmamunad olid kokku kuivanud, jeii :D

Sealt siis edasi laboriruumi, kus toimus meie järgmine tund. Tunnis tegeleti mikroskoopidega, tehti katseid ja pandi baktereid kasvama. Ausaltöeldes oleks ma seal hakkama saanud, kuna õpetaja seletas kõike niivõrd täpselt ning neil olid ka õpikud ees. 

Peale seda siis järjekordne kahe-tunnine loeng, kus ma päriselt sekundiks magama jäin, oih. Tõesti päris raske on väsinuna istuda kaks tundi ühel kohal ja üritada aru saada, mis keerulist juttu see mees seal ees räägib. 

Edasi oli veel hingamise füsioloogia, kus ma vapsee põhimõtteliselt mitte millesti aru ei saanud. See konkreetne tund oleks olnud nagu raske matemaatika+raske keemia. Tehti mingisugust hingamise katset ühe poisi peal, kirjutati hulgaliselt andmeid üles ning analüüsiti tulemuste muutu. Selline tore (samas ka veidi keeruline) päev oli. Kusjuures päeva jooksul ma õppisin ka mõningaid asju juurde. Näiteks seda, et koolis ma pean keemiat, matemaatikat ja bioloogiat täie rauaga õppima, kui tahan arstiks saada, sest kallikesed, te ei kujuta ettegi mis teadmisi seal vaja läheb.

Sain reedel koolis juba veidi pahaseid kommentaare, et mu blogi on liiga negatiivne. Enda kaitseks ütlen vaid seda, et kuna ma kirjutan kõigest mis parasjagu toimub ja millise nurga alt mina erinevaid asju näen, siis süüdistan kõiges lihtsalt seda igati nõmedat nädalat (v.a. esmaspäeva-teisipäeva). Ma nüüd enam ei jätka tumedates toonides, sest sel nädalal on tegelikult head ka olnud.

Esmaspäeval oli siis selline tore päev, mil peale kooli kohe Tartu bussile tormasin. Terve päeva vältel oli mul koguaeg külm: hommikul oli külm, koolis oli külm, bussis oli külm, Tartus oli külm. Siis selline ''füüsiliselt külm'' päev. Jep, just füüsiline, sest emotsionaalselt oli igati tore päev. Kai tuli bussijaama vastu, mingiaeg jõudsime koju ja õhtupoole läksime kõik kolmekesi Da Vinci'sse sööma. See toit oli oivaline ja teenindus samuti. Igaljuhul kui satute Tartus olles Tasku keskusesse, siis sõitke eskalaatoriga teisele korrusele ja sisenege Da Vincisse, te ausalt ei kahetse, nii mõnus koht.

Õhtul kerisin siis juba varakult magama, et hommikul väga-vara ärgata. Oli siis kell umbes 23 kui magama jäin. Rahulikult magasin. Ärkasin selle peale, kui tundsin, et keegi (ilmselt Kai) on mulle jälle vett krae vahele visanud ning külma asja palja kõhu peale pannud. Kui olin oma silma veidi lahti teinud, siis nad Joosepiga seal kahekesi seisid rõõmsalt, soovides: ''Tere hommikust!''. Pakuti veel, et kas kohvi tahad ka enne minemist. Ma ei tahtnud midagi, ma tahtsin ainult magada. Lõpuks kui vaevusin ennast juba veidike liigutama, siis selgus, et üllatus-üllatus, polegi veel hommik! Pekki küll, ajavad magava inimese öösel ülesse. Ma sain ainult 5-10 minutit magada...Sellised mu parimad sõbrad ongi! :D

Ja see vee-asi...mu pluus oli korralikult märg. See oligi Kai idee. Kai lihtsalt teab mind selle koha pealt kõige paremini, kuidas mind ülesse saada. Kusjuures Kai kasutab alati selliseid meetodeid, mida isegi mu vanemad mu peal ei kasuta. Näiteks viskab klaasitäie vett näkku või hüppab sõna otseses mõttes magavale-mulle peale või laseb koertel mind niikaua näost lakkuda, kuni ma ärkan ja ''KAIIIIIIIIII!!!!!!!'' hüüan. 

Kuna tol hetkel oli mu pluus eestpoolt täiesti märg, siis Kai oli sunnitud mulle ööseks mingi teise pluusi andma. Selline üliilus punakas-lillakas pikavarukaga pluus, mida ma ülivägaväga fännan, aga Kai ei anna seda mulle, mjäu.

Peale mitme tunnist magamist ärkasin, sõin, panin riidesse ja startisin kodust Biomeedikumi poole, et saada kokku oma tudengiga ning tema seltsis veeta üks päev Tartu Ülikooli arstiteaduskonnas...(Tudengivarjupäevast selles postituses).

Tänase hommikuga algas 1. oktoober. Oh seda pidu ja lusti! Päeva ootused olid kõrged, sest tulemas oli matemaatika tunnikontroll, mida tõsiselt ootasin, kuna teema oli nii lihtne ja minu jaoks täiesti selge. Siinkohal siis mainides, et tegu oli ruutjuurega. 

Jõudsin ilusti kooli, läbisin esimese tunni ning seejärel suundusime oma klassiga matemaatikasse. Tunni esimesel poolel võtsime edasi uut teemat (millest ma mitte ühtegi asja aru ei saanud), noh ja siis mingi aeg jagati meile kätte meie tunnikontrollid (see näeb välja selline, et A4 paber on lõigatud pikkupidi pooleks ning ülevalt alla jooksevad ülesanded). Võtsin siis töö ette ja sel samal hetkel õpetaja teatas, et kalkulaatori kasutamine on keelatud. Me muidugi tõstsime hääli, et miks me kalkulaatorit kasutada ei või, kui ometigi tunnis oleme sellega alati tööd saanud teha? Selle peale õpetaja kordas ennast uuesti, et ei või kasutada. No selge saime aru, aga mille krdi pärast me tunnis seda siis kasutame? Oleks ju elementaarne meile siis vähemalt teatada, et töö tuleb ilma kalkulaatorita. Aga kus sa sellega. Kalkulaatori-mitte-kasutamine tähendas minu jaoks ka veidi teistsuguste lahendusmeetodite kasutamist, millele ma polnud eelnevalt kuigi palju isegi mõelnud.

No sorri, ma tõesti ei ole nagu paljud teised, kellel peastarvutamine absoluutselt probleeme ei valmista, või siis ruutjuure leidmine peast? Uhh, see töö läks eesti keeles öeldes ikka konkreetselt p**se! Eriti ''hea'' on mõelda veel sellele, et sellest tuleb mu esimene negatiivne hinne sel aastal. JEI! Jah ma olen piripill ja õrna hingega jne asjad, ma lihtsalt terve töö aja oleks tahtnud nutta, peale tundi olin endast nii väljas et hakkasingi nutma (õnneks mitte palju).

Edasi oli siis kaks eesti keele tundi, mis mu tuju veidi paremaks tegid. Kuigi tõesti, ma olin nende mõlema tunni vältel morn, sest miks ma poleks pidanud olema? Kahe eesti keele vahelisel 20-minutilisel vahetunnil võtsin oma ruubikukuubiku ja panin selle kokku, ajasin laiali, panin kokku, ajasin laiali, panin kokku, ajasin laiali (et mõtted eemale saada), aga kuna need liigutused on mul nii sees, siis ikka kippusin selle matemaatika tunnile mõtlema.
Edasi siis muusika tundi, mille alguses läksime klassiõdedega ekooli, et vaadata, mis hinded me 100-meetri jooksus saime (kehaline oli eile)......3! Kõik peale ühe tüdruku said kolme (tema sai imekombel nelja), üks sai koguni kahe. No ma tõesti ei saa aru missugune see hindamisskaala on? Tippsportlaste järgi arvutatud?
No ja siis muusika tund, mis toimus aulas, kuna seal oli näitus. Pidime ennast gruppidesse jagama, et näituse põhjal tööleht ära täita ja pärast teistele esitada. Noh see läks nagu läks...nelja saime, kuigi muusika on aine mis võiks olla puhas viis. 
Igatahes see päev ikka täiega sakkis. Lihtsalt peale tunde olin nii kurnatud ja pahas tujus, et olin kodus ja lihtsalt olin, mõeldes peas tervet päeva läbi. Uhhhhh, õudne. Loodetavasti homne tuleb palju parem.