Tänane hommik oli eriti masendav. Olin sunnitud ärkama kell kümme, et jõuda kell 11:15 välja, Heliga kokku saaama ja kooli õpikute järgi minema. Kooli jõudes me sõna otseses mõttes loivasime kooli teise otsa, et õpikuid kätte saada. Me lihtsalt ei tahtnud seda teha, aga meil jäänud midagi muud üle. Kooli koridorist läbi kõndides märkasime klassides olevaid õpetajaid, kellest üritasime võimalikult kiire sammuga mööda kõndida. Õudneeee, ma ei taha veel kooli. Muidugi mu kallid Kai ja Maria  ja Kai ema ja veel mõned pidid mulle terve tänase päeva nina alla hõõruma, et mul homme kool hakkab. Eriti alatu oli Kai (nagu ikka).  Vestlesime telefonis, nagu tavaliselt. Hakkas siis rääkima: ''Linda tead mis?'' ..noh?? ''Linda, kuuled onju'' ...no räägi nüüd ''Tead mis?''..NOH???? ''SA LÄHED HOMME KOOLI JU!'' Ja sellele järgnes järjekordne Kai kajakas. Oo rilli?! Ma ei teadnudki seda. Teate mis? See Kai ema ka parem ei ole. Õhtul kõndsin koju, Skaipisime Kaiga (kõnes) ja siis tuli Kai ema: ''Linda, Sa lähed homme kooli''. Jah kallikesed, ma lähen homme kooli...on teil nüüd kergem? :D
Täna koolist koju tulles ladusin oma õpikud elutoa põrandale maha ja sinna samasse kõrvale asetasin ka oma kaks kooliasjade sahtlit, et neid korda teha ja õpikud sinna ära mahutada. Sahtlist asju välja tõstes leidsin oma vana päeviku,kuhu ma olen küll väga vähe kirjutanud, kuid põnevaid asju sai sealt lugeda küll. Tol hetkel kui seda tegin, rääkisime Kaiga telefonis (jah, jälle, koguaeg räägime :D). Ma siis hakkasin talle neid asju sealt ette lugema..Seal on kirjas ainult puhas kuld. Eniveis Kai pakkus välja et sellest saaks vägeva postituse. Vaatame siis, mida 11-aastane Linda oma päevikusse kirjutas:

03.11.2011
Täna oli mu elu üks koledamaid päevi üldse. Meil oli Hanna-Greetega jälle tüli. Viimases tunnis aga leppisime kirjateel ära. Natukese aja pärast küsisin  ta käest, et kas oleme BESTID edasi ja ta vastas, et ''Vist mitte'' . Praegu aga on mul eriti paha tunne sellele mõeldes. Mõni minut tagasi hakkasin RATE.EE-s päevikut sellest kirjutama, kuid ma ei suutnud seda teha. Kui üritasin edasi kirjutada hakkasin talle mõeldes nutma ja ma pidingi selle praegu pooleli jätma ja vetsu nutma minema. Ma tahan, et see oleks vaid väga paha uni, sest tunnen nagu oleksin VÄLJA VAHETATUD! Ma teen selleks kõik, et oleksime jälle PARIMAD SÕBRAD IGAVESTI. Sest HANNA, sa oled selle 10 aastaga mulle kõige kallimaks saanud!

Järgmise sissekande oma päevikusse tegin kuu aega hiljem. Mis te arvate mis edasi sai? Loe aga julgelt edasi...

04.12.2011
Täna on küll 2. advent aga rõõmustamiseks pole ikkagi põhjust. Hanna parim sõber on ikka Andriana, aga on ka teine hull asi, mis on jälle juhtunud. Kiku ütles eile Facebookis, et me ei käi enam. Ma ei oska täpselt nüüd öelda kaa miks, aga ma ei saa talle helistada kaa. Ma loodan, et see on nali, sest ta on mulle väga kallis. Mul oli temaga väga lõbus, aga kui juhtub ime ja käime veel edasi, siis kannan selle kindlasti ka päevikusse.

Ma ausaltöeldes olen sõnatu, sest kõik see asi oli mul mõningaks ajaks juba unustatud, päris tõsiselt :D Asi veel ei ole läbi..

20.12.2011
Kell on praegu 23.23 aga tahaksin siia ruttu kirja panna, et kõik on jälle väga tore. Ma hakkasin käima Regoriga (PS.nimi muudetud) kes on minu klassivend ja hea sõber. Õues sai täna Brätteni ja Regoria hullult pulli. Homme on JÕULULAAT ja NELJAPÄEVAL hakkab koolivaheaeg. Kikust olen üle saanud ja oleme nüüd kõigest sõbrad.

Noh :D Mis ma ikka selle peale ütlen..olid ajad tõesti :D Täna on üldse nii naljakas päev olnud, pool päeva olen lihtsalt naernud või itsitanud omaette (see on okei minu puhul). Ma väga ootan teie kommentaare siia postituse alla. Kas teil on ka selliseid armutraamasid nii noores eas olnud?

Ma pole seda küll oma blogis maininud (vist), aga möödunud neli päeva (va tänane ja eilne) ei veetnud ma kuskil mujal, kui noorte kotkaste ja kodutütarde Skautlike õpete laagris. Tavapäraselt toimuvad meie laagrid alati oma maakonnas (Järvamaal), kuid seekord toimus meie tagasihoidlik laagrikene hoopiski Pärnumaal, Varbla rannas, Rannakülas. Seal samas kohas toimusid ka aegumatud ''Mehed ei nuta'' filmivõtted. Vabandan juba ette ära, et oma tehtud pilte ma juurde lisada ei saa (va pilt oma patsist), sest laagri vältel korjati telefonid kokku...seega ma pilte teha ei saanud. 

Kodust laagriplatsile sõitsime Kaitseliidu masinatega ligi 3 ja pool tundi. Natuke tüütu oli puupingil istudes loksuda, aga see oli samas ka tore. Laagrisse jõudes jagati meid koheselt gruppideks ja jagudeks (mina olin esimeses grupis ja kolmandas jaos). Peale seda kohe oma kottidega mereäärsele platsile, et kotid maha panna ning seejärel kohe eurotualette ehitama. See siis nägi järjekordselt välja selline, et maas on veidi alla meetri sügavune auk ning selle kohal raam, kus peal istudes oma asju ajada saad. Mina, Heli ja veel mõni poiss töötasime poiste vetsu kallal. Ma ei saa ikka mainimata jätta, et mina kaevasin peaaegu kogu augu üksi. Kaks poissi proovisid ja põhimõtteliselt kohe viskasid labida maha, et nad ei suuda (asi oli selles, et seal oli väga palju juuri), aga vot mina, kui pooleldi maa tüdruk sain sellega hakkama jeii.
Mitte et nüüd üksikasjalikult kogu laagrit ümber kirjutada, siis räägin üldiselt mis me seal kõike tegime, sest ma tegelikult ei viitsi absoluutselt sellest laagrist kirjutada, aga miski nagu käsib seda siiski teha. Eniveis, meie laagri vältel valmis kiviaed (täpsemalt öeldes taastasime kunagise kiviaia), valmis ka üle kraavi minev sild, mille mõttest ma siiani aru ei saa, sest see kraav oli väga kergelt ületatav. Nooremad (ka mõned vanemad)  valmistasid endale roomatid (need kes noortevahetuse ajal minuga ellujäämiskursusel käisid, teavad millest ma räägin). Valmis ka saun. Midagi otseselt vist rohkem ei olnudki, kuid eel-nimetatud asjade tegemiseks kulus kõvasti aega.
Laagri üks paremaid asju oli see, et me saime seal niii palju süüa. Siiamaani mäletan seda seljankat mis esimese päeva lõunal pakuti. Ma pole küll eriline supi armastaja, aga see oli lihtsalt niivõrd hea, tõsiselt hea. Laagrist leidsin ka endale silmailu, üks üliarmas ja tore kutt. Ma teda siin päris otseselt kirjeldama ei hakka, sest terve Eesti ei pea teadma kes ta täpselt on, aga selge see et ma olen temast ikka täiega sisse võetud :D
Kui nüüd laagri lõbupoolest rääkida, siis iga päev me saime ka käia meres ujumas. Njah, sellel olid küll oma kriteeriumid:
1) Veepiir pidi jääma max 20-30cm üle põlve
2) Vette lasti jagu jao haaval
3) Vees olemise aeg oli 5 minutit

Ööd telgis olid päris head ja soojad. Esimesel ööl oli isegi palav. Teine öö seevastu oli aga ekstreemsem, sest ööläbi sadas paduvihma ja meie telgi katus lasi läbi nii, et mõned  meie telgist olid läbimärjad, mina seevastu pääsesin ainult sellega, et vasak jalg oli natukene märg. Eriti ränk oli viimane päev, terve öö ja hommik ja päev sadas. Kuigi öö möödus kenasti ja toredalt, olime terve oma telkkonnaga üleval ja rääkisime igasugu jutte. Mingi aeg sättisime kõik ennast siiski magama. Hommikul tõustes oli sadu läinud hullemaks ja see jätkus terveks päevaks. Päris masendav oli mitu tundi selle vihma käes liguneda. Mingi aeg saime sealt lõpuks minema, oma koju. Niiiii hea tunne oli kodus olla. Tegelikult ma pole siiani kodus välja läinud, homme pean seda tegema nuuks.

Minu kuulus pats

Kai käskis mul praegu blogida, ükskõik millest. Meil on Skype kõne käimas. Kai käskis panna silmad kinni ja kirjutada sellest, kuidas ta käib mulle koguaeg pinda, et ma pean blogima ja blogima ja blogima. Kurat, laliseb kõrva samal ajal kui ma kirjutan :D Samal ajal kui ma üritasin oma paari esimest lauset kirja panna mulises Kai mulle midagi taustaks..ma isegi ei kuulnud mida ta rääkis, aga mulle tundus see küll nii, nagu: ''Mullmullmulll, mullmull..pead...mullmullmullmull''...Õudneeeeee. Tegelikult ma pidin täna blogima oma skautlike õpete laagrist, kus ma viimased neli päeva aega viitsin, aga ma lihtsalt ei saa, pole sellist õiget tunnet sees, et sellest kirjutada praegu. Praegu ma ka tegelikult lihtsalt vuristan siin postituses midagi kokku, sest KAI KÄSKIS. Seega, süüdistage selles arusaamatus blogipostituses ainult Kaid, mina pole üldse süüdi.

Mul on selline karvane tunne, et mõistlik ja sisukas postitus tuleb alles homse päeva jooksul millalgi, võibolla isegi kaks, sest ühes ma räägin sellest hullult väsitavast Skautlike õpete laagrist ja teises postituses sellest, kuidas ja millega ma täna oma tuba kaunistama hakkasin (täpsemalt ühte seina). Mul oli selle seina kaunistamise mõte juba sest saadik, kui minu toas remont lõpetati (pandi uus tapeet, viidi vana voodi välja ja tõsteti asju ümber, värviti lagi..) remont tehti üle-eelmise aasta detsembris. Ütlen ausalt, täna sellele ''kaunistamisele'' on minu toas olev kirjutuslaud nagu pabersodi hoidik.

Dubidubiduu, aga ma olen päris kindel et sellest mõttest tuleb kokku ilus ja armas ja nunnu reaalsus. Asi on alles poolik, aga ilmselt järgmise nädala sees saab see lõplikult valmis jeii. Mulle just tuli meelde, et ma pean ka Lipi-Lapist minema ostma maasikapunast paksemat lõnga, et Kaile talveks mütsi-salli-käpikute komplekti kuduma hakata.

Nagu mu eelnevast postitusest saite lugeda, siis terve Arvamusfestivali vältel+veel poolteist päeva veetis Kai minuga siin minu kodus, Paides. Õhtul mõnusalt oma toas olles tegime ka mõned videod. Mingi hetk palus Kai, et paneksin uuesti kaamera tööle, sest ta tahab mulle midagi tähtsalt öelda..paljastusid mõned üksikud ja huvitavad ''mõtted'', noh. Pikemat juttu vaja ei ole, kõik saab teile videoga selgeks. Oh Kai, Sind küll, oled ikka tore mul küll :D (1.video)

Siit, teisest videost saate näha teisi videoid, mis me tegime. Palju me neil päevil kahjuks filmida ei saanud, sest telefonid ei tahtnud meiega koostööd teha (Kai aiföön lihtsalt feilis ja minu telefoni mälu on praktiliselt täis). Seega lubage esitleda kolme (kokkupandud) videot meie ühest päevast. See video on ka Kai enda blogipostituses, SIIN.

''''Mis homseks õppida on?''....''Homme on 4 kontrolltööd: keemias, matemaatikas, füüsikas ja vene keeles..'' Pluss veel matemaatika töövihikust 2 lehekülge ja inglise keeles sõnade õppimine.'' Kas tuleb tuttav ette?? Minule igatahes tuleb. Kõik see, mis eelnevalt kirjutatud on, peaks olema seadusevastane. Võimatu? EI, see on reaalsus.''

Just nii alustas oma teksti üks Delfi Noortehääle artikkel. Üks murelik noor uuris Eesti haridussüsteemi seadusi, ning leidis sealt, et (pea kõik) Eesti koolid eiravad/ignoreerivad Eesti Haridusministeeriumi seadused ning määruseid. Teksti autor jõudis neid lugedes järeldusele, et meie koolide õpetajad suure tõenäosusega ei ole nendega tutvunudki või lihtsalt külmavereliselt ignoreerivad neid. Miks? Kohe põhjendan teile kõike.

1) Alustame seadusest, mis käsitleb koolikoti raskust (koolikoti raskus koos sisuga).

1.-3. klassi õpilastel kuni 3,0 kg

4.-6. klassi õpilastel kuni 3,5 kg

7.-9. klassi õpilastel kuni 4,5 kg

Mitte et see seadus mind niiväga puudutaks, aga tõesti, seadus on seadus. Mäletan selgelt, kui käisin 3. klassis, siis kaalusime huvi pärast mu koolikotti...kaalu number näitas 5 kg. See on ilmselgelt väikesele lühikesele tüdrukule liiga palju. Kui võtta praegust aega (eelmine õppeaasta, mil käisin 8. klassis), seadus ütlen, et kaalu ei tohiks olla rohkem kui 4,5 kg..no kuulge, ma võin julgelt väita et mõningal päeval kaalub minu kott pea 10 kg. Selle konkreetse vea pärast ma tegelikult niiväga ei virisekski, kui mul oleks õlad korras. Mõni aasta tagasi hakkasin tundma tugevat õlavalu peale koolipäevi (see pole siiani kadunud).

2) Õppetunnid jäetakse ära õpperuumis, kus õhutemperatuur on vähem kui 19ºC ja võimla õhutemperatuur on vähem kui 18C

Talvisel ajal meie kooli klassiruumide keskmine õhutemperatuur on u 17-18C. Tundub küll nii, et ah, mis see kaks kraadi ära ei ole. On ikka küll. Tahest tahtmata hakkab külm. Kui julged vahetunni ajal garderoobist endale jope tuua, et sellega olla, siis enamasti pistavad pooled õpetajad karjuma: ''Minu tunnis Sa jopega ei istu''. Võimlaga pole minu mäletamistmööda probleeme olnud (vähemalt mitte minu koolis).

3) Õppenädalas võib läbi viia kuni kolm kontrolltööd.

Õpilased naeravad kõva häälega selle üle. Selline asi, et nädalas ainult 3 kontrolltööd läbi viiakse, on ainult meie unistustes. Pidevalt on nädalaid, mil Nädalas kokku teeme keskmiselt 5-6...See seletabki nii mõndagi. Norm on ületatud

4) Õppepäevas võib läbi viia ühe kontrolltöö. Kontrolltöö toimumise ajast teatatakse õpilastele VÄHEMALT viis õppepäeva enne kontrolltöö toimumist.

Mõni üksik õpetaja jälgib seda. Väga-väga sageli on juhte, kus kontrolltööst teatatakse ette AINULT 1 või 2 päeva.

5) Kontrolltöid ei planeerita esmaspäevale ja reedele, samuti õppepäeva esimesele ning viimasele õppetunnile, välja arvatud juhulm kui õppeaine on tunniplaanis esmaspäeval ja reedel või ainult ühel neist päevadest või esimese või viimase tunnina.

Aina paremaks läheb. Sellisest asjast pole ka meie õpetajad kindlasti kuulnud. Mitte kunagi, mul on küll isiklikult selline tunne.

6) Pühadejärgseks päevaks ja õppeveerand esimeseks päevaks koduseid ülesandeid ei anta.

See on jällegi asi, millest pole pooltel meie kooli õpetajatel sooja ega külma. Või mis teie arvate? Enamjaolt igaks vaheajaks on midagi õppida. Küll on hea ''puhata''!

NB. Tahaksin tuua välja sagedase juhtumi meie koolis, mil kontrolltöö on pandud samale päevale, kuhu on juba planeeritud 2-3 kontrolltööd (tuletan meelde punkti nr. 4, mis ütleb, et õppepäevas võib läbi viia ühe kontrolltöö). Tuletame õpetajale meelde, et meil juba on mitu kontrolltööd samal päeval, nähvatakse meile selle peale vastu, et kust mina pidin teadma (praegusel ajal on ekoolis kõik kirjas). Töö siiski toimub. Peaaegu et iga kord on meil ka nii, et õpetaja on planeerinud suure kontrolltöö reedesele või esmaspäevasele tunnile (kuigi nädala sees on veel seda tundi). Jällegi, kui õpetajale mainida, et ehk teeme selle mingi teine päev (sest tegelikult isegi seadus keelab selle ära), saame vastuseks kuulda: ''No teeme selle töö siis tunnikontrolli nime all, aga siis te halba hinnet parandada ei saa''. Kas see tundub teie jaoks kuidagi õige, et õpetajad antud olukordades oma piiramatut võimu õpilaste ees ära kasutavad, et ise lihtsamini hakkama saaks. Ka õpetajad peavad aru saama, et reeglid on täitmiseks, mitte selleks et neid üle lasta.

Ootan huviga ka teie mõtteid ja kogemusi sellel teemal siia samasse postituse alla. Ehk olete ka nii kenad ja aitate mul seda infot levitada, et see jõuaks kellegini, kes saaks asja parandamiseks midagi teha.

Ilmselt enamus Eesti rahvast teab, et eelmisel nädalal toimus Paides Arvamusfestival, kus osales ligikaudu 10 000 inimest. Kuna see toimus minu kodulinnakeses, siis tuli ka Kai mulle selleks ajaks külla, et osaleda mõlemal päeval Arvamusfestivalil. Kuigi Arvamusfestival toimus reedel-laupäeval, jäi Kai minu juurde esmaspäevani, mil me mõlemad Paidest minema sõitsime. 

Reedel, päeva alguses oli mul viimane tööpäev, millest kaks esimest tundi töötasin ning siis sättisin ennast minema, et minna koju, vahetada riided ja Kaile vastu minna. Plaan oli selline, et ta jõuab pool kaksteist Paidesse, kuid ajal, mil buss pidi väljuma, helistas Kai mulle ja ütles, et buss oli täis ja ta jäi sellest maha. Awesome! Õnneks juba varsti helistas ta mulle tagasi ja ütles, et teda tuuakse ikkagi autoga ära. Milline kergendus..
Peaaegu kohe peale seda, kui Kai lõpuks Paidesse jõudis, suundusime me Vallimäe poole, et minna Arvamusfestivali uudistama. Veidi aega ringi chillides, jäime ühe arutelu juurde istuma ja kuulama. Teemaks oli ''Puudega naine - Kerge ignoreerida?''. Arutelus rääkisid enda eludest puudega naised, kes kõik olid ratastoolides. Lugusi kuulsime erinevaid (kuulsime ainult mõnda viimast, tulime poole arutelu pealt). Üks naine, kelle kõnest oli päris keeruline aru saada, rääkis kuidas ta oli mehega abielus, kellega tal on ka kolm last. Mingi aeg aga viskas mehel naise abistamine üle ning algas koduvägivald naise suhtes. Naine elas seda kõike väga kohutavalt üle. Sellest täielikult üle saamiseks kulus 10-12 aastat. Praegu on ta õnnelik. Tal on lapsed ja töö.
Teema lõppedes oli jäänud tund aega järgmise aruteluni (mis toimus seal samas punktis) kuhu tahtsime kuulama minna. Uurisin kava ning sealt lugesin, et praegu just alustas veidi eemal arutelu pagulaste teemal. Mõtlesime, et läheme siis ajaviiteks sinna..Kahjuks selles arutelus me osaleda ei saanud, sest see oli inimesi servast servani täis. Okei..uurisin siis uuesti kava, ehk on veel midagi põnevat käimas. Leidsin arutelu, kus räägiti meditsiini arengust. Kai oli lahkesti nõus minuga sinna kaasa tulema. Aga. Me pidime ka sellest mõttest loobuma, sest ka see arutelu oli inimesi täiesti täis. Nujah, chillisime siis veits ringi ja läksime tagasi sinna punkti, kus pidime kella kolmeks tagasi olema. Pool tundi ootamist läks hüpriski kiirelt. Teema rääkis lähisuhtevägivallast. Väga huvitav oli seda kuulata, aga pool arutelu ajast ma lihtsalt värisesin, sest mul oli nii külm, Kai lihtsalt hõõrus mind vahepeal, et mul soojem oleks...ma tarkpea midagi pikemat ka ju kaasa ei võtnud.
Meil oli aeg suunduda Helpific'i telgi juurde, kus pidime kasulikud olema ja inimestele juhtkoera tutvustama ning laskma minu juhendamisel koeraga kõndida. Vaene Janet, õues oli nii palav, aga inimesed aina tulid ja tahtsid juhtkoeraga kõndida ja teda paitada ja silitada...pole vist lihtne olla nii armas labradoorlane. Inimesi juhendades (nendel kahel päeval) oli nii naljakas jälgida, kui saamatult nad juhtkoeraga kõndisid (vabandust kui keegi kõndijatest juhuslikult mu blogisse sattus). Tegelikult üks erand oli. Selleks oli imeline C, kes oli ka meiega selles kollases Helpific'i telgis. Ta kuulas algusest lõpuni täpselt mida ma rääkisin ja tänu sellele tuli ta pimesi kõndimisega superhästi toime.
Kujutate ette, ma leidsin sellel päeval oma hingesugulase. Ta on küll minust tunduvalt vanem, aga ta on nii minu moodi, käitumiselt ja mõtlemiselt. Niiiilaheeeee!! P.S see õnnelik jobu  tore ja armsakene käis täna Vembutembumaal, kuhu ma pole siiamaani saanud...nõmenõmenõme! Jah, te saite minust õigesti aru, ma tahan sinna minna (uskuge mind, ma pole ainus 15-aastame, kes sinna minna tahab :D). Mul on ikka nii hea meel, et ma temaga kohtusin!
Samal õhtul tegime Kaiga ka paar videot, mis umbes nädala aja pärast avalikkuse ette jõuavad (ilmselt pühapäeval või esmaspäeval). Sealt saate kuulda, mida Kai minust arvas, kui ta mind esimest korda nägi. Te veel üllatute, ma olen selles suhteliselt kindel. Mina olin küll päris üllatunud selle peale, naljakas hakkas kohe :D Saate ka näha videot sellest, kuidas Kai midagi kuskilt otsis ja sellest kuidas ma Kaid natuke kuisasin (nagu ikka)....Ehk ülejäänud Kaiga Paides oldud ajast kirjutangi siis, kui videod juurde lisada saan, ongi põnevam :P

Aegamisi ma ikka kipun mõtlema miljonist erinevast asjast. Tihti on suureks mõtteaineks minu tulevik, mõnikord armastan mõelda asjadest, kuidas muuta maailma paremaks, kuidas olla parem inimene, et ma ei oleks mitmete inimeste jaoks nii ebameeldiv jne. Mõtteainet on tohutult palju. Kindlasti on siin veel inimesi, kelle hobiks on mõelda, kuigi tegelikult me teeme seda igapäevaselt, me lihtsalt ei mõtle sellele et me mõtleme. Tegelikult on asi nii segane, sest tegelikult sa ju mõtled :D Mul on tiba naljakas kirjutada asjadest, mis ajavad mu pea sassi, sest need on sellised asjad, millest saab aru ainult siis, kui seda enda peas mõtled.

Okei, mõtlemine on igapäevane..kuid mina pole siiani eriti aru saanud, et kuidas me ikkagi mõelda saame. Mõtlemise ajal me ju füüsiliselt ei räägi. Täiesti müstika, kuidas me seda teha suudame??? Kui praegu avasin mõneks minutiks Wikipeedia ja uurisin sealt mõtlemise kohta, siis ajas see mu peas kõik veel rohkem segasemaks, sest see tekst seal on minu jaoks täiesti seosetu. Mul hakkas selle peale praegu õlg valutama...

Koidula Gümnaasium (kui selle ehitus lõpuks valmis saab)

Tegelikult viimasel ajal olen ma hästi palju mõelnud ikkagi oma tuleviku peale. Õigemini sellele, mis saab selle õppeaasta lõpus, kas ma ikka saan Koidula Gümnaasiumi sisse, kas saan gümnaasiumis hakkama ja kui saan, siis mis hinnete peale. Kuna suvi on olnud teguderohke, siis sellest hoolimata ma juba ootan kooli. Ei, ma ei oota neid nõmedaid üllatus-tunnikontrolle, mida meie matemaatika õpetaja aeg-ajalt armastab teha, ma ei oota neid varaseid hommikuid, mil pean kell 7:00 ärkama, et kaheksaks kooli jõuda. Uskugi või mitte, aga ma ootan kooli sellepärast et aina targemaks saada. See teadmine ergutabki mind koolis käima. Nagu teate, tahan ma saada tulevikus kirurgiks. Selleks, et kirurgiks saada, peab pingutama, pingutama selleks, et saada kätte kõikvõimalikud teadmised, mida meie haridussüsteemil on meile pakkuda. Selle-aastaseks eesmärgiks on lõpetada 9. klass puhaste neljade-viitega. Eelmine aasta see peaaegu et õnnestus, kuid veidike põrusin ja sain ühes aines 3e. See-aasta ma üritan seda viga vältida ja pingutada veelgi enam.
Olen mõelnud tegelikult juba ka lõpetamisele (kaugel see enamgi on). Minu mõtted on toppama jäänud ühele ja samale asjale: Kuidas ma suudan kõik selle siin maha jätta ja teise linna, võõraste inimeste keskele elama asuda. Kindlasti pole kohanemine niivõrd raske, kuid ma olen oma kodukohas elanud terve oma elu, 15 aastat. Minu jaoks on see ilmatu pikk aeg. Lisada juurde tõsiasi, et siin on ka inimesed, kellega ma olen kogu elu koos olnud (lasteaiast saadik). Lõpetamine saab minu jaoks ilmselt raske olema, kuid samas on see ka n.ö. üks edasiliikumise punkt, mille on kõik vanemad läbi teinud :)
Huvitav, kui kiiresti see kooliaasta kavatseb läbi saada? Asi selles, et mingi etk tuleks põhjalikumalt hakata mõtlema lõpetamisele, et mis kleit ja mis soend ja jalanõud ja muud aksessuaarid jnejnejne. Ma tahan et kõik oleks korralikult läbi mõeldud, seega hakkan juba mõne kuu pärast põhjalikumaid otsinguid netist tegema jeii.