Täna tuleb minu poolt selline eriti minulik postitus (mitte et ma nüüd tegelikult koguaeg niimoodi mõtleks või räägiks..okei, see polnud praegu loogline). Juttu tuleb seekord Kaist, tegelikult Kai blogist, kui nüüd eriti täpseks minna, siis järgnev postitus on pühendatud rohkem ühele postitusele, kus oli juures (minu poolt) filmitud video sellest, kuidas ta oma rääkivat arvutit kasutab. Tema postitus koos eelmainitud videoga sai päris populaarseks (põhjuseks siis Malluka Facebooki lehel jagatud link). Muidugi sai blogi hullult palju vaatamisi, nagu tohutult palju, sama palju tuli ka sellele postitusele kommentaare, mis kõik kiitsid ja tänasid ja veelkord kiitsid ja kiitsid kui tubli ja tore ja tubli Kai ikka on, et pime ja puha. Kujutate ette, pime inimene saab endaga hakkama ja lausa blogib ning sellest hoolimata, et ta pime on, ta blogib. Much wowww!

Ärge küsige, mis mul hakkas...Ma ise ka ei tea. Mind hämmastas selle kommentaaripuhangu juures just see, et inimesed nagu arvaksid, et see on auasi, et inimene saab endaga nii hästi hakkama ning suudab veel elurõõmus olla. Mina terve selle aja mõtlesin, et no mida veel...Muidugi ma olen Kai üle ülepea uhke, et ta nii tore ja armas ja kallis ja kõik veel nummipummiarmsake on, aga kas selles tegelikult on siis midagi nii erilist, mida kõik peaksid rääkima või jagama. On ju tohutult palju nägijaid, kes on sama elurõõmsad, toredad, lahedad ja tublid, kui nad on ju lihtsalt nägijad. Mind hämmastab see, et inimesed on mingi puude pärast kohe nii teistsugused (pean silmas seda, et inimesed käituvad puudega inimestega teisiti kui n.ö. tavainimestega, kellel on tervis korras).

Kuna ma tean Kaid juba aasta aega, olen ma ta maailmas täiesti sees, ma tean milline ta on, kuidas erinevates olukordades käitub, kui sarkastiline ja tore ja armas ta on. Olen temaga olnud koos nii piisavalt kaua aega, et suudan vabalt aru saada tema rääkivast arvutiprogrammist. Koos olles, kui Kai arvutiga oma fännikirju luges, siis ma lihtsalt kuulasin ja rääkisin terve aja kaasa, et mida veel, lõpuks hakkas endalgi nii naljakas..muidugi Kai naeris minu üle terve selle aja, sest tema jaoks oli minu reaktsioon niivõrd naljakas. Tegelikult natukene oligi.

Inimesed arvavad et pimedad on meist kõigist kuidagi teistsugused. On nii mitu korda olnud juhuseid, kui Kaid tahetakse mingite erinevate asjade tarbeks intervjueerida, et räägiks oma elust jne. Mina näiteks ei saa aru, mis niiväga sellele tähelepanu pööratakse. Okei, oli üks kord mingi asi, oli teine kord, aga miks peab neid niiiiiipalju olema. Ma tunnen ennast praegu nii lollina, sest just mõistsin, kuhu oma jutuga jõudnud olen.

Tegelikult tahtsin pajatada oma emotsioonidest, kui Kai neid kommentaare luges. Olime neid kokku lugenud u 3 või 4, kuni mul lõpuks viskas tegelikult nii kopa ette, kuidas inimesed pimedaid nii kõrgele positsioonile panevad ja niivõrd tähtsaks peavad. Pimedad on samamoodi igapäevanähtus, nagu on nt võõramaalased. See on ju okei, kui kuskil venelane vms mööda kõnnib, teda, kui tavalist inimest ei hakata niimodi kiitma kui tubli ta on, et oma elukesega hakkama saab ja rõõmsa näoga ringi kõnnib. Pime on samamoodi ühiskonnaliige, kes on meie kõigiga samaväärne, see kehtib ka kõigi teiste puuetega inimeste kohta. Ma arvan endiselt, et pole vaja neid kuidagi nii eriliselt tähele panna (näiteks minul on Kaiga tavaliselt päris naljakas tänaval kõndides möödaminejate nägusi vaadata, nad lihtsalt vahivad ja vahivad, samamoodi nagu vahitakse ülekaalulisi, või muude kehaliste erinevustega inimesi). Ma lihtsalt ei pea seda õigeks ,tehke mis tahate, aga ei pea. Mul oleks küll päris nõme, kui tänaval mind terve aja inimeste pilgud saadaksid (mitte et Kai neid tähele paneks, aga siiski ).

Okei, nüüd te peate mind suure tõenäosusega täielikuks jobuks vms, aga tõesti nii ma arvan. Pimedad on meie kõigiga samaväärsed. Muidugi on hea, et inimesed on pimedatest ja nende tegemistest teadlikud, kuid siiski, nad on meiega samasugused (kuigi jah, tõsiasi, nad ei näe, aga muud ju polegi midagi teistsugust). Vabandust kõigi ees, kes arvavad, et ma olen liialt otsekohene, aga mõnikord lasen ennast täiesti vabaks ja ütlen kõik välja.

Tegelikult Kai blogis ka oma viimases postituses minu reaktsioonist, kui koos neid kommentaare lugesime. Seda postitust saab lugeda SIIT.

Kes vähegi suve jooksul minu blogi lugenud on, see teab, et ma kodus pole praktiliselt suvel olnudki, koguaeg olen kuskil olnud ja midagi teinud. Kodust eemalolemise aeg oli seekord tõesti pikk. Te ei kujuta ettegi kui väga ma lõpuks oma koju tahtsin. Lõpuks- see oli siis Tartus, kui olin seal pool nädalat olnud. Mitte et mulle Tarus ei meeldiks..üliväga meeldib, aga koduigatsus tuli sellegipoolest. Ikkagi see oma voodi, oma kodu, oma tänavad, kus olen kõik need 15 aastat kõndinud (olgu, kohe ma kõndima ei hakanud). Siiamaani mul on nii hea tunne siin olla (praegu on juba laupäeva öö). Eks maailma on tõesti palju avastada saanud, lõpuks peaks ju ikka koju tagasi randuma. Eniveis, nii super tunne oli tagasi oma väikses linnakeses olla. 

Sel nädalal hakkas mul töömalev (see sai täna läbi). Esimene päev möödus mul pooleldi lageda päikese käes. Meie tööks oli puhastada pahtlilabidate ja traatharjadega Vallimäel lava ees olevate treppide (kivide vahesid) murust ja samblast puhtaks. Ühesõnaga..päris väsitav ja palav päev oli. Jep, palav...lageda päikse käes tundus see nagu 32 kraadi (võibolla oli ka midagi sarnast). Selle ilusa ja suurepärase kuuma ilma puhul otsustasime Hannaga minna ratastega Tarbja järve ujuma. Ratastega me läksime tegelikult ainult Tarbjale, ujusime ikka ilma ratasteta.

Peale vees mõnulemist, sealt välja tulles ja riidesse pannes oli väljas järsku kõik nii imeliselt ilus. Taevas oli Kollase-punase ja sinisekirju, teispool järve olevad puud olid muutunud süsimustaks, vesioli peaaegu peegelsile ning see nii kaunilt peegeldas kogu seda ilu, mis muutis selle kõik kahekordselt imelisemaks. Väljas oli mõnus soojapoolne ilm, vaikne tuuleke ja soe õhk.

Järgnevad tööpäevad tegime sama tööd, va see, et kolmapäeval sain enamus ajast riisuda jeii. Kolmapäev ei olnud tegelikult mingi suvaline päev. Peale kahte tundi töötamist hakkasime tähistama ''Heade emotsioonide päeva''. Selle puhul toimus Paides mitmeid erinevaid asju. Kuskil linna otsas jagati jääjooke, kuskil tegutses teadusteater, mingis kohas sai tegeleda stressiga (jagati stressipalle jne). Minu, Sabine ja Samueli töö oli istuda pargis oma nunnul piknikutekil ja muusikat teha. Me olime seal kella 12st neljani ning siiski veel ära minna ei tahtnud, sest seal niimodi jämmida oli niivõrd mõnus. Minul oli kaasas kitarr, Sabinel ukulele ja Samuelile sebisime koolimajast väikse trummi (mis on tegelikult džembe). Helena andis meile kasutada ka oma ukulelet, mida ma kitarri asemel enamus aja mängisin. Kusjuures ma varem ukulelet ei osanud, aga kuna sellel on ainult neli keelt, on erinevaid akorde lihtsam mängida ja see sujus hästi (minuarust vähemalt). Laulsime ja mängisime. Nii supermõnus oli. Mõningad inimesed jäid meid isegi kuulama. Tegelikult sellest publikust kui sellisest ma isegi niiväga ei hoolinud, sest isegi omaette seal kolmekesi jämmides oli nii mõus. Tegelikult meil ilmaga ka lihtsalt vedas. Loodan et varsti saab jälle, sest nagu ma juba ütlesin...see oli ülimõnus!

Nii me seal siis olime

Meie oma pesa

Peale USAsse jõudmist juhatati meid tellitud bussi, mis viis meid kohtumispaika (majutuspered koos oma lastega ootasid meid mingisuguse hoone parklas). Meie Mariaga nägime majutusperetüdrukut (kes eelmisel suvel käis ka Eestis) esimest korda, sest meie, kultuursed inimesed viibisime seeaeg hoopiski tantsupeo proovides (nädala lõpus osalesime tantsupeol ka). Seega meie kahekesi olime ühed nende seast, kes kedagi peale oma koorikaaslaste ei tundnud.

Meid Mariaga pandi kokku Liina ja Helinaga (nemad on ka meie koorist). Sattusime elama Grace'i perre, kuhu kuulus Grace- peretütar, Karen- pereema, Reed- pereisa, Charlie ja Joe (Joseph)- perepojad ja Keity-perekutsa. Hästi armas ja tore perekond. Nende peres olid kõik väga lähedased, st. sellist poputamist ja suvalisel ajal kallistamist ja ninnunännutamist oli kordades rohkem kui Eestis (nii armas oli vaadata). 

Pere elas sellises keskpärases USA majas. Aed oli väike (aga meil oli batuut) samas maja oli seest suhteliselt suur, ütleme nii, et maja oli seest suurem kui väljast. Maja oli kahekordne. Esimesel korrusel oli suur söögituba, köök (kus oli palju süüa), kaminaga elutuba, WC ja esik, kust viis trepp teisele korrusele. Teisel korrusel kohe trepist üles jõudes vasakut kätt lugedes oli(töö)ruum, kus oli palju arvuteid, otse oli kohe meie tuba, meie toa kõrval kohe peretütre tuba, seejärel WC/vannituba ning vanemate tuba (suure voodi ja WC-ga). 

Kuigi maja iseenesest oli suhteliselt tagasihoidlik, oli seal nii kodune olla. Õhtusel ajal söögilauas arutasime järgmise päeva minekuid. Mina ütlesin kohe, et tahaksin vägaväga minna Golden Gate'i juurde ja kui võimalik, siis ''Full house'' majade juurde. Mis te arvate kuhu me järgmine päev läksime? Mõlemasse nendesse kohtadesse, kas polnud mitte aimatav? Minu arust ka mitte :P Linda unistused täitusid, nende täitumise hetkel ma ei suutnud oma silmi uskuda, uskumatud tunded! See ei tundunud üldse reaalne, et unistused, mis olid mul olnud mitmeid mitmeid aastaid, olid nüüd lõpuks tätunud. Käisime tegelikult veel vingetes kohtades, sh ka Hiinalinnas, kus ka õhtustasime (sõime hiina pulkadega hiina toitu). Sõitsime autoga pööraselt hulludel San Francisco tänavatel ja nautisime öötuledes suurlinna.

Rutates siit kohe edasi nädala lõppu, viimasesse täispikka päeva, laupäeva, mil meie äratuskellad helisesid juba kell viis hommikul (Eestis oli siis kell 19:00). Tõusime põhjusega nii vara, kell kuus oli autoga start. Ei kuskile mujale, kui Santa Cruz'ile. Põhjus, miks nii vara läksime, oli selles, et läksime surfikooli, mis algas kell 8:00. Surfikool kujutab endast seda, et kogud oma pundi kokku (meid oli neli- mina, Maria, Charlie ja Grace), saad enda pundile surfiõpetaja ning let's go to surf! Okei, tegelt asi nii lihtne ka ei olnud. Alustuseks tuli muidugi anda lapsevanema nõusolekulehed, siis tutvuma reeglitega, lõpuks jagati kätte lauad ja kalipsod (mida me Mariaga tükk aega selga panna üritasime) ning siis mere äärde. Kuid mitte kohe vette. Enne vetteminekut saime u 10 minutilise koolituse, kuidas lainetes liikuda, kuidas ümber kukkuda, kuidas püsti saada ja õigesti sõita. Lõpuks lasti meid vette ka. Võin uhkusega öelda, et sain juba esimesel korral püsti ja sõitsin ilusa pika sõidu. Marial läks vist sama hästi, ega me seal üksteist niiväga ei jälginud. Eniveis, see oli ülisuper kogemus! Tol päeval avastasin enda jaoks surfamise, tõesti, see on nii megalahe!

Santa Cruz'ist me siiski veel ei lahkunud. Sealsamas on ka kuulus lõbustuspark, kus on kõiksugu atraktsioone, sealhulgas ka Ameerika mäed. Jah, kuna kõik sinna niiväga tahtsid, olin ma läbi suure hirmu siiski nõus nendega ühinema. Ma enda arust küll kõrgust ei karda, aga üles-alla-kõrvale-üles asju ma siiski pelgan (huvitav küll miks). Ma ausalt ei julgenud absoluutselt sinna minna, ma nii tohutult kartsin. Mind rahustas veidi maha see, et infotabelil oli näha, kui kiiresti rong sõidab ja kui pikk on sõiduaeg. Kiiruseks oli märgitud 55mPh ja sõidu ajaks veidi alla 2 minuti. Sellest sõidust ma ei taha eriti rääkida, aga ma teen seda siiski teie lõbustamiseks...ainukesed asjad mida ma sõidu ajal ütlesin: ''Mariiiiiaaaaaa, see on niiiiii õudneeee!!'' ''Mariiiiaaaa, ma tahan siit äraaaa!!!'' ''Mariiiaaa, ma lendan välja siit!!!'' ''Mariiiiiaaaaa, millal see läbi saaaab????'' jne.. Nüüd asjad mis ma vaikimise ajal mõtlesin: ''PRSSSEE KÜLL, MIKS MA SIIA TULIN?????'' ''OOOOMAIGAAAAAAAAD!!'' ''TÄIESTI PRSEEEES, KUI MA SIIT VÄLJA KUKUN SIIS TEIE ÜTLETE MU VANEMATELE ET MA SURNUD OLEN!!'' ''OOOMAIGAAAD ME SÕIDAME NII KIIRESTI!!!'' ''APPPPPIIII!!'' ''EMMMMEEEE, KUS SA OLED??'' ''MA EI TULE SIIA KUNAGI TAGASI!!'' jne..

Jep, see oli tõesti nii õudne. Muidugi peale sõitu tulin maha ja mõtlesin, et kui haigelt loll ma ikka olin...Kirjas oli ju 55 miili tunnis, mitte kilomeetrit tunnis...seega 55 km/h asemel sõitsime u 95 km/h. No mis seal ikka vahet.....ainult 40 km/h..see pole midagi. Okei, ma ei kahetse, et seal käisin, aga tagasi sinna ma küll minna ei kavatse, mitte lähimate aastate jooksul.

Ma olen piisavalt laisk, et mitte rohkem USA reisist kirjutada (ja postitusest kirjavigu ära parandada), aga kui mingil põhjusel soovid veel reisi kohta inffi, siis küsi julgelt kommenteerides seda postitust ja ma lahkelt vastan kõigile teie küsimustele, sest tegelikult me käisime veel kruiisil ja mujalgi ringi trippimas. PS. kes ei taha oma indentiteeti avaldada, saab enne kommentaari ära saatmist valida ''anonüümne''.

Startisime Eestist 10. juulil, mil läksime bussiga lennujaama, ning sealt edasi Türki, Istanbuli. Lennukist väljudes oli kohe tunda sellist mõnusat sooja õhku. lennujaamas viivitasime kokku umbes tunni, kuni lõpuks sai asjad korda ja meid võeti bussile ning viidi lennujaama hotelli, kus saime öösel magada ning juba hommikul, peale hommikusööki viidi meid bussiga tagasi lennujaama, et saaksime USA lendu ootama hakata.

Hotellist niipalju et....Seal ööbimine oli meile täiesti tasuta. Kuidas? Lendasime lennufirmaga Turkish Airlains, mis pakub oma klientidele hotellimajusust, kui järgmise lennuni on oodata rohkem kui 10 tundi. Turkish Airlainsil on mitu erinevat hotelli...ma arvan, et meie sattusime sellesse kõige uhkemasse. Tollel oli kokku üle 20 korruse, hotellitoad olid üliilusad suurte vooditega, WC/vannituba oli igati luksuslik ning kõige tipuks oli toas aken, mis oli suuruselt pea maast laeni ning sealt võis näha seda maagiliselt kaunist vaadet öisele suurlinnale. Meie Mariaga olime koguaeg koos, ka hotellitoas. Kuna me mõlemad nautisime seda vaadet, läksime oma massiivsete tekkidega põrandale akna ette istuma ja vaadet nautima. Me olime seal pea tund aega, kui mitte rohkemgi. Lihtsalt nautisime ja rääkisime, niimõnus.

Hommikul läksime hotellis sööma, kus sai võtta mida tahtsid..nagu rootsilaud. Läksime bussi ja meid kärutati sellega lennujaama. Lennujaamas läks meil tükk aega, kuni lõpuks oma väravasse minna saime. Kontrolle oli tohutult palju (mõned pidid ka oma käsipagasi lahti pakkima ja ette näitama, mina ei pidanud hihihi). Kuna meil oli lendu oodates maruigav, siis otsustasime, et laulame. Kolm-neli laulu jõudsime laulda, siis olime mingi aja omaette seletades, kuni lõpuks saime lennukisse, mis oli järgmiseks kolmeteiseks tunniks meie koduks.
Seekordsel lennureisil osutuks suureks miinuseks see, et kõik kooriliikmed olid lennukis laiali. Ainult mõnel üksikul õnnestus istuda sõbraga kõrvuti. Minu ja Maria distants oli niivõrd suur, et Maria oli lennuki eespoolsemas otsas ja mina tagaotsas. Seekordne lennuk oli suur, pea neli korda suurem kui see, millega Eestist Türki sõitsime. Sellel oli kaks vahekäiku, istmed kolmekaupa (seega ühes reas oli kokku üheksa istet). Mina istusin blokis, kus aken jäi vasakut kätt, olin õnneks kõige vahekäigupoolsem istuja, sain vabalt liikuda kui vähegi tahtsin, ei pidanud üle teiste ronima. Minu kõrval kaks kohta olid hõivatud kahe võõra sakslase poolt, kes inglise keelt eriti ei osanud (õnneks keskmises blokis, minust üks rida tagapool istus üks tore 50'ndates USA tädi, kes minuga aeg-ajalt juttu rääkis). Sama seis (nagu ka minul) oli täpselt minu ees istuval Eliisel, kelle kõrval olid samuti kaks võõrast sakslast. Eliisega saime küll juttu rääkida, aga me seda koguaeg ei teinud, sest päris ebamugav oli koguaeg ennast liigutada, et midagi öelda.
Sel lennureisil sain kokku magada maksimaalselt üks tund....üks tund kogu selle kolmeteist tunni jooksul....masendav. Asi on selles, et mu keha ei lubanud mul magama jääda, sest see kartis, et vajun magades selle saksa tädi õla peale ja siis on kole piinlik. Uni oli mul küll, täitsa palju oli uni, aga vot, magama ma ei jäänud. Hea on see, et mõlemas lennukis sai nii head süüa, tõsiselt head. Tavaliselt olen lennukitest mingit jama saanud, kuid seekord olid tõesti niii maitsvad toidud, sööks praegugi.
Need tunnid möödusid venides, küll ma käisin Mariat tüütamas, siis stjuardessi, et juua saada, siis jälle Eliise juurde...lõpuks mingi aeg, kui maandumiseni oli umbes neli tundi, saime Maria, Eliise ja veel mõne koorikaaslasega kokku, läksime lennuki tagaotsa ja hakkasime juttu rääkima. Aga aeg ikka venis. Siis järsku tuli mul uni. Magasin pool tunnikest ja siis vaatasin ühe filmi (igaühel oli oma personaalne puutetundlik ekraan, kust sai erinevaid filme vaadata ja mänge mängida) ning peale seda jälle tüütasin teisi, kuni lõpuks mingi aeg kästi turvavööd sulgeda, sest hakkasime maanduma.
Maandudes suundusime kohe lennujaama, kus kogunesime ja üheskoos passikontrolli läksime. Turvatöötajad, kes kontrollisid passe olid ülisõbralikud. Küsiti hästi sõbraliku häälega, et mis ma siin USAs tegema hakkan ja et kas olen siin esimest korda, pärast soovis veel parimat siinviibimist, et ma naudiks seda siin. Nii tore oli. Lõpuks saime kohvrid ka kätte, kõik asjad olid olemas ja kellegi kohver kadunud ei olnud.

Lennupilet Istanbul-San Francisco

Alates tänasest, selle postitusega hakkan jagama muljeid USA reisi kohta (lõpuks). Selle kurjajuure pärast ma ka kuu aega bloginud ei ole (mitte et ma nüüd selles reisis midagi negatiivset leiaks). Alustaksingi ehk sellest, et miks ma sinna üldse läksin.
Kogu reis sai võimalikuks tänu JTK'le (Järvamaa Tütarlastekoorile). Kogu reisi tuum, ehk see, kust USA reisi mõte üldse tuli, sai alguse juba kaks aastat tagasi, mil käisime oma kooriga Slovakkias rahvusvahelisel kooride festivalil. Seal jäime silma mitmetele teistele dirigentidele, kes meid oma riikidesse festivalidele kutsusid. Minu mälu järgi kutsuti meid Itaaliasse, Aafrikasse, USAsse ja vist kuskile veel. Eniveis, meie muidugi kõik jube rõõmsad ja panime pead kokku, ühisel hääletusel otsustasime, et kui üldse kuskile läheme siis USAsse (ikkagi San Francisco ju). Muidugi oleks samas tore olnud ka minna Aafrikasse, aga seda arvasid ainult nii vähesed...seega USA jäi.
Peale festivali lõppu ja Slovakkias lihtsalt veedetud aega läksime rõõmsate ja väsinud nägudega tagasi Eestisse, jagama reisielamusi ning muidugi ka suurt uudist, et kutsuti USAsse ja puha. Ütleme ausalt, minu ema sellest juba kohe alguses väga vaimustuses polnud. Mõelge nüüd ise, lennupiletid juba nii kallid ja kõik selline asi kokku. Huhh. *Möödus aasta* Hakati mingi aeg rääkima kooriproovis USAs toimuvast festivalist. Nendele, kes Slovakkias ei olnud, oli see uus uudis. Räägiti, et selleks on suurt ettevalmistust vaja ja kindlat nõusolekut, kes ikka kindlalt tulla saavad jnejne. Mina olin üks nende seast, kes algul nõusolekut anda ei saanud, sest tegemist oli suurte rahadega (algselt pidime arvestama 1500€ + taskuraha) Jep, meie pere jaoks ikka väga suur raha, seega, jäin lootma ilusale päevale, kui ema ütleb, et näe Linda, raha olemas, mine Ameerikasse. Jep, see päev tuli, ma olin nii maruõnnelik, te ei kujuta ettegi (USAsse reisimine on väiksest saadik mu unistus olnud).
Kuigi meil oli kokku aega konkursilauludega tegeleda umbes aasta (konkursikavaga oleks saanud juba varem alustada), alustasime meie (millegipärast) alles 3-4 kuud enne konkursit. Ma võin olla sajandi vinguja, aga mind see häiris väga, sest mina, kui inimene kellel on koguaeg midagi teha, ei sobi selline asi, et järsku viimasel hetkel hakkame nii hullult hagu andma. Näiteks suuuuuur probleem tekkis siis, kui dirigentidele meelde tuletasin, et mul on juuni lõpus noortevahetus ja ei saa paari proovi seetõttu tulla. Mul sõimati sõna otseses mõttes nägu täis, öeldi, et nemad kuulevad sellest esimest korda jnejnejne...*märkus- Ma rääkisin neile noortevahetusest juba aasta alguses, mõne kuu pärast veel tuletasin meelde, aga ei, keegi midagi kuulnud ei ole. Ühes proovis (toimus noortevahetuse ajal), kui pidin ühe tüdrukuga ettelaulmisele minema, läks asi nii pahasti, et mind aeti nii endast välja, et koolimajast lahkudes ja tagasi noortevahetuses osalenud noorte juurde jõudes olin ma (kuigi konflikte minu ja dirigentide vahel oli veel ka USAs päris mitmeid).
nii endast väljas, et hakkasin lõpuks nutma. Vot, ma kauem ei kavatse negatiivsetest asjadest rääkida
Selleks, et Golden Gate Festivalil osaleda, oli vaja saata korraldajatele heliklipp sellest, kuidas me laulame. Iga suvaline koor sinna minna ei saa. Üheks prooviks kutsutigi helimees, kes salvestas meid kui laulsime. Lauldud, korraldajatele saadetud, jäime vastust ootama. See oli positiivne, jeii. kindel minek (mitte et me kahelnud oleks). Kuni lahkumise päevani olid väga tihti proovid, pikad ja sisukad, päris kurnav.

Vabandan tagantjärgi nende ees, kes ootasid siit lugeda ainult roosamanna juttu. Ka negatiivsetest asjadest tuleb rääkida :)

Kui noortevahetus juulikuu esimesel pühapäeval lõppes, siis juba teisipäeval lahkusin oma kallist kodust ja suundusin bussiga Tallinna poole, et kohtuda seal tosina juhtkoerakasutaja- ning mõninga nägijaga, et minna kõik koos veetma kolme päeva Prangli saarele. Tegemist oli sellesuvise juhtkoertekasutajate laagriga. Sounds awesome hah?
Prangli saar on selline armas kohake, kus kõik teavad üksteist, kõik külakoerad chillivad mööda saart ringi, sest küll nad ikka millalgi koju tulevad..kuhu neil ikka kaduda on. Selline tore paigake, kus oleks niisama tore suviti ringi käia ja naabreid tülitada.
Minu sõbrad (kes kuulsid, kuhu laagrisse lähen) küsisid minult mitmeid kordi imelike nägudega, et miks ma sellisesse laagrisse lähen, Sul pole ju juhtkoera ja miumiumiu. Seega vastan ka juba siinsamas postituses sellele küsimusele ära...
Kuna eelmise aasta augustis sattusin abistama juhtkoerakasutajaid (Paides), siis mind kutsuti ka konverentsidele või koosolekutele või mis iganes need asjad ka poleks kus tähtsaid jutte räägitakse, mis toimusid kolme päeva vältel sealsamas, minu kodulinnas, kus ma ka meelsasti kaasa lõin, sest uute tutvuste loomisega mul probleeme ei teki. Alates sellest päevast hakkasin vähehaaval tutvuma Paides olnud juhtkoertekasutajatega. Sain jube palju targemaks ja sain ka uusi tuttavaid juurde. Sealsamas kohtusin ma ka Kaiga, kes kogu seda üritust korraldas. Kusjuures Kai paistis mulle ka kohe esimesel päeval silma, sest ta tundus olevat selline minusugune, kes toimetab kõigega ja korraldab kõike. Vot selle koha pealt ma isegi ei eksinud. Nendel päevadel õppisin tundma juhtkoerakasutajaid, nende elukäiku, hakkamasaamist ja kõikekõike veel. Peale kolme päeva, mil nad Paidest lahkusid, hakkasin ma interneti teel Kaiga aina enam suhtlema ja suhtlema, kuni lõpuks hakkasin neil (Kail ja Joosepil) Tartus külas käima ja kõiki enda kordasaatmisi, muresid ja rõõme jagama ja veel rohkem jagama, kuni lõpuks ma taipasin, et Kai ongi täpselt see ''minu inimene'', kellega kõiki enda emotsioone jagada. Uhh, kui kallis Ta mulle ikka on!
Seega juba pikka (kuigi mitte just väga pikka) aega olen Kai aidanud tegeleda igasugu asjadega, mis jäävad arvuti avarustesse (kõige tüüpilisem tegeleda Kai blogiga, kui tal on postitusse vaja pilt vms lisada), igasugu linkide otsimised ja ülevaatamised, juhtkoertepäeva korraldamine. Kuni lõpuks millalgi varakevadel hakkasime ka tegelema Juhtkoertekasutajate suvelaagri korraldamisega. Mina aitasin otsida ja üle vaadata erinevaid kohti, kus mõned päevad kogu oma seltskonnaga ööbida, süüa, trallida. Igasugused puhkekeskused ja asjad otsisime läbi, kuni mingi aeg leidsimegi Prangli saare puhkekeskuse, mis muide oli nii mõnus koht. Lõpuks hakkas Kai selle kohta rohkem uurima ning jõudiski otsusele, et just see jääbki. Mina olin õnnelik, et sain ka abiks olla ja koht sai leitud ja kõik selline trall. Samas olin ka päris nukker. Nukker sellepärast, et suvelaager oli planeeritud juulikuu keskele, mil mina otsapidi üldse USAs olen. Minu kurva tuju pööras peapeale üksainus telefonikõne (bioloogia tunni ajal), mil Kai ütles, et plaanid muutusid, laager toimub hoopiski juuli alguses. Jeiiii, see tähendas seda, et olin kindel mineja, mul oli terve päev tuju superhea!
Seega jah, ma sain sinna, ja veetsin seal megavinged kolm päeva (kuigi enamus aeg oli pisut liiga vihmane), aga see suurepärane seltskond (eriti mu toakaaslased: Kai, Joosep, Maria, Mac), tegid selle väljasõidu nii eriliselt toredaks! Esimesel päeval, jõudes Pranglile, olime meie Kaiga esimesed, kes jõudsid majutuspaika (meie ei viitsinud kõndida, vaid läksime autoga). Sinna jõudes võttis meid perenaine kohe nii lahkesti vasu ja küsis millisesse tuppa me minna soovime (seal oli mitu erinevat hoonet, kus oli teatud arv voodeid). Me algul kohe ei teadnudki mida öelda, kuid siis tuli Kail kohe meelde, et loetelus oli ka ''saunamaja'', kus on 4 voodikohta, seega me lasksime end sinna juhatada. Juhuse tahtel osutus see ka kõige ilusamaks toaks, ilmsalgelt me jäime sinna. Pisikeseks mureks osutus see, et kuna meil oli ainult 4 voodikohta, siis tuli ka viies kuskile mahutada, selle lahendasime nii, et Kai ja Joosep jagasid samas voodis. Kõik oli super! Õhtul saime süüa ka, mulle nii hullult maitses..nomnomnom! Õhtul olime nii väsinud et jäime peaaegu kohe magama, noh mina jäin, ma ei tea kaua teised üleval olid.

Geopeituse aarde logiraamat (Maci facebookist näpatud pilt)

Teisel päeval saime (üllatus-üllatus) jälle süüa, milline pidu! Peale seda oli selline saare peal chillimise aeg. Kõik teised peale minu, Maci ja Maria läksid saart uudistama, meie kolmekesi läksime otsima Geopeituse aardeid, millest kaks ka leidsime (mina leidsin teise hihiii). Päeval mingiks ajaks pidid kõik laagriplatsil tagasi olema, et perenaine meid veelkord toita saaks. Kõht täis, tuju hea, suundusime me kõik koos ühe rikka ja toreda mehe juurde, kes meiega praami peal olles juttu tegi ja külla kutsus. Kui kutsutakse, siis tuleb ju ikka minna. Läsimegi. Tal oli nii ilus punane maja ja nii ilus suur aed ja kõik puha suur terrass. Seal olles hakkas vihma sadama, see polnud eriti tore. Seal umbes tund-poolteist olles hakkasime tagasi oma majakeste juurde minema. Kogu grupist eemaldusime ainult mina ja Mac, meil oli suur valu veel üks aare üles leida (olgugi et ma algul vihma pärast vastu punnisin), aga me läksime. Aarde leidmiseks oli meil vaja jalutada metsas kuskil kilomeeter või kaks. Vaatetorni juurde, kus ka turnimas käisime. Otsisime ja otsisime ja otsisime, aga see paganama aare oli nii ära peidetud et koguaeg jalutasime sellest mööda. Üle poole tunni (kui isegi mitte tund) otsisime seda, kuni lõpuks andsin juba alla ja lihtsalt kükitasin maha, samal ajal jälgides Maci. Järsku vaatan kohta, mida olime juba mitmeid kordi kontrollinud ja voilaa, seal see aare oligi. Tüütu tüütu tüütu. Me olime päris õnnelikud et me selle ikkagi leidsime. Saime lõpuks oma pesapaika tagasi minna, kus meid ootas juba soe saun.
Natuke naljaks oli see, et kui me Kaiga lõpuks sauna jõudsime, siis oli see juba peaaegu täielikult maha jahtunud, aga me ikka üritasime täie rauaga leili visates veidi sooja saada. Natuke isegi õnnestus. Puid ka ahju tule üles saamiseks panna ei saanud, sest mis kuivi puid sa veel ahju kõrvalt leida loodad, kui enne sind on saunas käinud pimedad, kes on üritanud ''leili visata''. Seega jep, kõik puud olid läbi vettinud. Polnud vist meie päev.

Teeviited metsas (Maci facebookist näpatud pilt)

Õhtul enne magamaminemist voodites olles hakati millegipärast jälle minust (kui kõige nooremast) seletama. Jutu käigus mõeldi mulle välja ka uus hüüdnimi, Vääks (Vääksu, pisike Vääksu jne). Pisike nunnusunnu väikseke ja nii edasi ja veel edasi. Mõne aja pärast hakkasid nad veel rääkima, et Vääksu peaks juba tuttu jääma, kell on juba päris palju ning siis hakkas Kai mulle unelaulu laulma. Uskuge või mitte, aga juba mõni minut pärast laulu lõppu ma magasin nagu väike laps.
Kolmandal päeval me saime uuesti süüa (eelneval õhtul ka tegelikult). Peale söömist pakkisime oma asjad ja siis jälle chillisime mingi aeg, kuni lõpuks hakkasime kõndima sadama poole, kus meid juba ootas postipaat, mis meid Tallinnasse tagasi viis.
Seega, see laager oli megahüpersuper lahe, ülivinge seltskonnaga. Oojaa, see oli kõige algus...mis sai edasi juba järgmisel päeval? USAAAA (PS. Nüüd on see koht, kus te hakkate ootama mu järgmisi postitusi USA reisi kohta)

Kuigi kell on praegu viis öösel ning üleeilsel ja tänasel ööl ma minutitki ei maganud, ei luba minu südametunnistus enam kauem käsi klaviatuurist eemal hoida. Tegelikult on päris piinav, kui vaatad oma blogi ja avastad, et viimati kirjutasid midagi eelmise kuu lõpus. Kes vähegi mind teab, ilmselt mõistab mind, sest sel kuul olen ma kodus olnud kokku kõigest 3 päeva. Nii miljon triljon asja on selle aja jooksul toimunud ja olnud. Seega mul on miljon asja millest järgi kirjutada, enne kui saan oma eluga jälle edasi minna...alustades noortevahetusest lõpetades USA reisiga.

Nagu ka eelmise kuu lõpus oma blogipostituses kirjutasin, siis toimus mul nädala-ajaline noortevahetus, mis toimus siinsamas Eestis, koos eesti, prantsuse ja itaalia noortega. Pikemalt noortevahetusest saategi lugeda sellest samast, minu eelmisest postitusest. Praegu tahaksin selle teksti ajal pühenduda hoopiski ühele väheke spetsiifilisemale tegevusele, mis ühtlasi toimus ka noortevahetuse ajal.

Selleks suurepäraseks (kuigi tegelikult mitte nii suurepäraseks) sündmuseks oli ellujäämiskursus, mida viis läbi teadatuntud poliitikute ellujäämiskursuse (mingi tobe saade oli) läbiviija Erki (kelle perekonnanime ma paraku ei mäleta). Mäletan, et me pidime hommikul jube vara tõusma, et minna oma tellitud bussile, mis meid kuskile kaugele kohta viib. Oli see siis kell seitse või kell kaheksa, igatahes oli see väga vara. Kui veel lisada juurde tõsiasi, et korralikult magada saime alles ülejärgmisel ööl.
Bussis olles olid pooled meie seltskonnast väga põnevil ja teised pool olid suhteliselt ärevil, et issand kuhu mind nüüd viiakse....kuskile metsa...omg, seal pole vetsu...apppiii, ma kardan tegelt... Mina olin üks nende seast kes oli põnevil, sest kuna olen kodutütar ja olen n.ö metsa-eluga kursis, siis on ju vinge, et saan oma oskusi jälle üle pika aja praktiseerida jeiii.
Buss peatus kuskil eikusagil (Maria kodu lähedal), kus kohtusime Erki ja mingisuguse tema sõbraga, kes meie ellujäämiskursust läbi viisid. Meile räägiti mingit hiiglama tähtsat juttu (mida ma enam ei mäleta), seejärel jagati kõigile pussnoad ja pikad toikad, mida olime sunnitud kasutama jalutuskeppidena (kui kellegile- näiteks Kaile arusaamatuks jäi, siis jalutuskeppidena kaustasime ikka neid toikaid, mitte nuge). Alustasime kotid seljas oma pikka matka laagriplatsini. Läbi pika rohu, kõrvenõgeste, puude ja põõsaste, märgade jalgade ja soode ja rabade, kuni lõpuks jõudsime paika, kus ilutses puulaudadest tehtud hoone (ait), millest ilmselgelt ei saanud meie ööbimispaik, sest me olime ju ikkagist ellujäämiskursusel. Njah, kõik peale juhendajate ja ellujäämiskursuse läbiviijate, nemad ööbisid selles majas, ja neil oli koguaeg süüa.......
Laagriplatsile saabudes suunati meid kohe sellest majast heaga umbes 50m kaugusele olevasse metsatukka, kus seisid puude vahel okstest ehitatud onnid, mille katused olid kaldenurga all ja üks suurem külg oli ilma seinata ning selle vastas oli kohe lõke, mis pidi meile terve selle aja jooksul sooja andma.