Startisime Eestist 10. juulil, mil läksime bussiga lennujaama, ning sealt edasi Türki, Istanbuli. Lennukist väljudes oli kohe tunda sellist mõnusat sooja õhku. lennujaamas viivitasime kokku umbes tunni, kuni lõpuks sai asjad korda ja meid võeti bussile ning viidi lennujaama hotelli, kus saime öösel magada ning juba hommikul, peale hommikusööki viidi meid bussiga tagasi lennujaama, et saaksime USA lendu ootama hakata.

Hotellist niipalju et....Seal ööbimine oli meile täiesti tasuta. Kuidas? Lendasime lennufirmaga Turkish Airlains, mis pakub oma klientidele hotellimajusust, kui järgmise lennuni on oodata rohkem kui 10 tundi. Turkish Airlainsil on mitu erinevat hotelli...ma arvan, et meie sattusime sellesse kõige uhkemasse. Tollel oli kokku üle 20 korruse, hotellitoad olid üliilusad suurte vooditega, WC/vannituba oli igati luksuslik ning kõige tipuks oli toas aken, mis oli suuruselt pea maast laeni ning sealt võis näha seda maagiliselt kaunist vaadet öisele suurlinnale. Meie Mariaga olime koguaeg koos, ka hotellitoas. Kuna me mõlemad nautisime seda vaadet, läksime oma massiivsete tekkidega põrandale akna ette istuma ja vaadet nautima. Me olime seal pea tund aega, kui mitte rohkemgi. Lihtsalt nautisime ja rääkisime, niimõnus.

Hommikul läksime hotellis sööma, kus sai võtta mida tahtsid..nagu rootsilaud. Läksime bussi ja meid kärutati sellega lennujaama. Lennujaamas läks meil tükk aega, kuni lõpuks oma väravasse minna saime. Kontrolle oli tohutult palju (mõned pidid ka oma käsipagasi lahti pakkima ja ette näitama, mina ei pidanud hihihi). Kuna meil oli lendu oodates maruigav, siis otsustasime, et laulame. Kolm-neli laulu jõudsime laulda, siis olime mingi aja omaette seletades, kuni lõpuks saime lennukisse, mis oli järgmiseks kolmeteiseks tunniks meie koduks.
Seekordsel lennureisil osutuks suureks miinuseks see, et kõik kooriliikmed olid lennukis laiali. Ainult mõnel üksikul õnnestus istuda sõbraga kõrvuti. Minu ja Maria distants oli niivõrd suur, et Maria oli lennuki eespoolsemas otsas ja mina tagaotsas. Seekordne lennuk oli suur, pea neli korda suurem kui see, millega Eestist Türki sõitsime. Sellel oli kaks vahekäiku, istmed kolmekaupa (seega ühes reas oli kokku üheksa istet). Mina istusin blokis, kus aken jäi vasakut kätt, olin õnneks kõige vahekäigupoolsem istuja, sain vabalt liikuda kui vähegi tahtsin, ei pidanud üle teiste ronima. Minu kõrval kaks kohta olid hõivatud kahe võõra sakslase poolt, kes inglise keelt eriti ei osanud (õnneks keskmises blokis, minust üks rida tagapool istus üks tore 50'ndates USA tädi, kes minuga aeg-ajalt juttu rääkis). Sama seis (nagu ka minul) oli täpselt minu ees istuval Eliisel, kelle kõrval olid samuti kaks võõrast sakslast. Eliisega saime küll juttu rääkida, aga me seda koguaeg ei teinud, sest päris ebamugav oli koguaeg ennast liigutada, et midagi öelda.
Sel lennureisil sain kokku magada maksimaalselt üks tund....üks tund kogu selle kolmeteist tunni jooksul....masendav. Asi on selles, et mu keha ei lubanud mul magama jääda, sest see kartis, et vajun magades selle saksa tädi õla peale ja siis on kole piinlik. Uni oli mul küll, täitsa palju oli uni, aga vot, magama ma ei jäänud. Hea on see, et mõlemas lennukis sai nii head süüa, tõsiselt head. Tavaliselt olen lennukitest mingit jama saanud, kuid seekord olid tõesti niii maitsvad toidud, sööks praegugi.
Need tunnid möödusid venides, küll ma käisin Mariat tüütamas, siis stjuardessi, et juua saada, siis jälle Eliise juurde...lõpuks mingi aeg, kui maandumiseni oli umbes neli tundi, saime Maria, Eliise ja veel mõne koorikaaslasega kokku, läksime lennuki tagaotsa ja hakkasime juttu rääkima. Aga aeg ikka venis. Siis järsku tuli mul uni. Magasin pool tunnikest ja siis vaatasin ühe filmi (igaühel oli oma personaalne puutetundlik ekraan, kust sai erinevaid filme vaadata ja mänge mängida) ning peale seda jälle tüütasin teisi, kuni lõpuks mingi aeg kästi turvavööd sulgeda, sest hakkasime maanduma.
Maandudes suundusime kohe lennujaama, kus kogunesime ja üheskoos passikontrolli läksime. Turvatöötajad, kes kontrollisid passe olid ülisõbralikud. Küsiti hästi sõbraliku häälega, et mis ma siin USAs tegema hakkan ja et kas olen siin esimest korda, pärast soovis veel parimat siinviibimist, et ma naudiks seda siin. Nii tore oli. Lõpuks saime kohvrid ka kätte, kõik asjad olid olemas ja kellegi kohver kadunud ei olnud.

Lennupilet Istanbul-San Francisco

Alates tänasest, selle postitusega hakkan jagama muljeid USA reisi kohta (lõpuks). Selle kurjajuure pärast ma ka kuu aega bloginud ei ole (mitte et ma nüüd selles reisis midagi negatiivset leiaks). Alustaksingi ehk sellest, et miks ma sinna üldse läksin.
Kogu reis sai võimalikuks tänu JTK'le (Järvamaa Tütarlastekoorile). Kogu reisi tuum, ehk see, kust USA reisi mõte üldse tuli, sai alguse juba kaks aastat tagasi, mil käisime oma kooriga Slovakkias rahvusvahelisel kooride festivalil. Seal jäime silma mitmetele teistele dirigentidele, kes meid oma riikidesse festivalidele kutsusid. Minu mälu järgi kutsuti meid Itaaliasse, Aafrikasse, USAsse ja vist kuskile veel. Eniveis, meie muidugi kõik jube rõõmsad ja panime pead kokku, ühisel hääletusel otsustasime, et kui üldse kuskile läheme siis USAsse (ikkagi San Francisco ju). Muidugi oleks samas tore olnud ka minna Aafrikasse, aga seda arvasid ainult nii vähesed...seega USA jäi.
Peale festivali lõppu ja Slovakkias lihtsalt veedetud aega läksime rõõmsate ja väsinud nägudega tagasi Eestisse, jagama reisielamusi ning muidugi ka suurt uudist, et kutsuti USAsse ja puha. Ütleme ausalt, minu ema sellest juba kohe alguses väga vaimustuses polnud. Mõelge nüüd ise, lennupiletid juba nii kallid ja kõik selline asi kokku. Huhh. *Möödus aasta* Hakati mingi aeg rääkima kooriproovis USAs toimuvast festivalist. Nendele, kes Slovakkias ei olnud, oli see uus uudis. Räägiti, et selleks on suurt ettevalmistust vaja ja kindlat nõusolekut, kes ikka kindlalt tulla saavad jnejne. Mina olin üks nende seast, kes algul nõusolekut anda ei saanud, sest tegemist oli suurte rahadega (algselt pidime arvestama 1500€ + taskuraha) Jep, meie pere jaoks ikka väga suur raha, seega, jäin lootma ilusale päevale, kui ema ütleb, et näe Linda, raha olemas, mine Ameerikasse. Jep, see päev tuli, ma olin nii maruõnnelik, te ei kujuta ettegi (USAsse reisimine on väiksest saadik mu unistus olnud).
Kuigi meil oli kokku aega konkursilauludega tegeleda umbes aasta (konkursikavaga oleks saanud juba varem alustada), alustasime meie (millegipärast) alles 3-4 kuud enne konkursit. Ma võin olla sajandi vinguja, aga mind see häiris väga, sest mina, kui inimene kellel on koguaeg midagi teha, ei sobi selline asi, et järsku viimasel hetkel hakkame nii hullult hagu andma. Näiteks suuuuuur probleem tekkis siis, kui dirigentidele meelde tuletasin, et mul on juuni lõpus noortevahetus ja ei saa paari proovi seetõttu tulla. Mul sõimati sõna otseses mõttes nägu täis, öeldi, et nemad kuulevad sellest esimest korda jnejnejne...*märkus- Ma rääkisin neile noortevahetusest juba aasta alguses, mõne kuu pärast veel tuletasin meelde, aga ei, keegi midagi kuulnud ei ole. Ühes proovis (toimus noortevahetuse ajal), kui pidin ühe tüdrukuga ettelaulmisele minema, läks asi nii pahasti, et mind aeti nii endast välja, et koolimajast lahkudes ja tagasi noortevahetuses osalenud noorte juurde jõudes olin ma (kuigi konflikte minu ja dirigentide vahel oli veel ka USAs päris mitmeid).
nii endast väljas, et hakkasin lõpuks nutma. Vot, ma kauem ei kavatse negatiivsetest asjadest rääkida
Selleks, et Golden Gate Festivalil osaleda, oli vaja saata korraldajatele heliklipp sellest, kuidas me laulame. Iga suvaline koor sinna minna ei saa. Üheks prooviks kutsutigi helimees, kes salvestas meid kui laulsime. Lauldud, korraldajatele saadetud, jäime vastust ootama. See oli positiivne, jeii. kindel minek (mitte et me kahelnud oleks). Kuni lahkumise päevani olid väga tihti proovid, pikad ja sisukad, päris kurnav.

Vabandan tagantjärgi nende ees, kes ootasid siit lugeda ainult roosamanna juttu. Ka negatiivsetest asjadest tuleb rääkida :)

Kui noortevahetus juulikuu esimesel pühapäeval lõppes, siis juba teisipäeval lahkusin oma kallist kodust ja suundusin bussiga Tallinna poole, et kohtuda seal tosina juhtkoerakasutaja- ning mõninga nägijaga, et minna kõik koos veetma kolme päeva Prangli saarele. Tegemist oli sellesuvise juhtkoertekasutajate laagriga. Sounds awesome hah?
Prangli saar on selline armas kohake, kus kõik teavad üksteist, kõik külakoerad chillivad mööda saart ringi, sest küll nad ikka millalgi koju tulevad..kuhu neil ikka kaduda on. Selline tore paigake, kus oleks niisama tore suviti ringi käia ja naabreid tülitada.
Minu sõbrad (kes kuulsid, kuhu laagrisse lähen) küsisid minult mitmeid kordi imelike nägudega, et miks ma sellisesse laagrisse lähen, Sul pole ju juhtkoera ja miumiumiu. Seega vastan ka juba siinsamas postituses sellele küsimusele ära...
Kuna eelmise aasta augustis sattusin abistama juhtkoerakasutajaid (Paides), siis mind kutsuti ka konverentsidele või koosolekutele või mis iganes need asjad ka poleks kus tähtsaid jutte räägitakse, mis toimusid kolme päeva vältel sealsamas, minu kodulinnas, kus ma ka meelsasti kaasa lõin, sest uute tutvuste loomisega mul probleeme ei teki. Alates sellest päevast hakkasin vähehaaval tutvuma Paides olnud juhtkoertekasutajatega. Sain jube palju targemaks ja sain ka uusi tuttavaid juurde. Sealsamas kohtusin ma ka Kaiga, kes kogu seda üritust korraldas. Kusjuures Kai paistis mulle ka kohe esimesel päeval silma, sest ta tundus olevat selline minusugune, kes toimetab kõigega ja korraldab kõike. Vot selle koha pealt ma isegi ei eksinud. Nendel päevadel õppisin tundma juhtkoerakasutajaid, nende elukäiku, hakkamasaamist ja kõikekõike veel. Peale kolme päeva, mil nad Paidest lahkusid, hakkasin ma interneti teel Kaiga aina enam suhtlema ja suhtlema, kuni lõpuks hakkasin neil (Kail ja Joosepil) Tartus külas käima ja kõiki enda kordasaatmisi, muresid ja rõõme jagama ja veel rohkem jagama, kuni lõpuks ma taipasin, et Kai ongi täpselt see ''minu inimene'', kellega kõiki enda emotsioone jagada. Uhh, kui kallis Ta mulle ikka on!
Seega juba pikka (kuigi mitte just väga pikka) aega olen Kai aidanud tegeleda igasugu asjadega, mis jäävad arvuti avarustesse (kõige tüüpilisem tegeleda Kai blogiga, kui tal on postitusse vaja pilt vms lisada), igasugu linkide otsimised ja ülevaatamised, juhtkoertepäeva korraldamine. Kuni lõpuks millalgi varakevadel hakkasime ka tegelema Juhtkoertekasutajate suvelaagri korraldamisega. Mina aitasin otsida ja üle vaadata erinevaid kohti, kus mõned päevad kogu oma seltskonnaga ööbida, süüa, trallida. Igasugused puhkekeskused ja asjad otsisime läbi, kuni mingi aeg leidsimegi Prangli saare puhkekeskuse, mis muide oli nii mõnus koht. Lõpuks hakkas Kai selle kohta rohkem uurima ning jõudiski otsusele, et just see jääbki. Mina olin õnnelik, et sain ka abiks olla ja koht sai leitud ja kõik selline trall. Samas olin ka päris nukker. Nukker sellepärast, et suvelaager oli planeeritud juulikuu keskele, mil mina otsapidi üldse USAs olen. Minu kurva tuju pööras peapeale üksainus telefonikõne (bioloogia tunni ajal), mil Kai ütles, et plaanid muutusid, laager toimub hoopiski juuli alguses. Jeiiii, see tähendas seda, et olin kindel mineja, mul oli terve päev tuju superhea!
Seega jah, ma sain sinna, ja veetsin seal megavinged kolm päeva (kuigi enamus aeg oli pisut liiga vihmane), aga see suurepärane seltskond (eriti mu toakaaslased: Kai, Joosep, Maria, Mac), tegid selle väljasõidu nii eriliselt toredaks! Esimesel päeval, jõudes Pranglile, olime meie Kaiga esimesed, kes jõudsid majutuspaika (meie ei viitsinud kõndida, vaid läksime autoga). Sinna jõudes võttis meid perenaine kohe nii lahkesti vasu ja küsis millisesse tuppa me minna soovime (seal oli mitu erinevat hoonet, kus oli teatud arv voodeid). Me algul kohe ei teadnudki mida öelda, kuid siis tuli Kail kohe meelde, et loetelus oli ka ''saunamaja'', kus on 4 voodikohta, seega me lasksime end sinna juhatada. Juhuse tahtel osutus see ka kõige ilusamaks toaks, ilmsalgelt me jäime sinna. Pisikeseks mureks osutus see, et kuna meil oli ainult 4 voodikohta, siis tuli ka viies kuskile mahutada, selle lahendasime nii, et Kai ja Joosep jagasid samas voodis. Kõik oli super! Õhtul saime süüa ka, mulle nii hullult maitses..nomnomnom! Õhtul olime nii väsinud et jäime peaaegu kohe magama, noh mina jäin, ma ei tea kaua teised üleval olid.

Geopeituse aarde logiraamat (Maci facebookist näpatud pilt)

Teisel päeval saime (üllatus-üllatus) jälle süüa, milline pidu! Peale seda oli selline saare peal chillimise aeg. Kõik teised peale minu, Maci ja Maria läksid saart uudistama, meie kolmekesi läksime otsima Geopeituse aardeid, millest kaks ka leidsime (mina leidsin teise hihiii). Päeval mingiks ajaks pidid kõik laagriplatsil tagasi olema, et perenaine meid veelkord toita saaks. Kõht täis, tuju hea, suundusime me kõik koos ühe rikka ja toreda mehe juurde, kes meiega praami peal olles juttu tegi ja külla kutsus. Kui kutsutakse, siis tuleb ju ikka minna. Läsimegi. Tal oli nii ilus punane maja ja nii ilus suur aed ja kõik puha suur terrass. Seal olles hakkas vihma sadama, see polnud eriti tore. Seal umbes tund-poolteist olles hakkasime tagasi oma majakeste juurde minema. Kogu grupist eemaldusime ainult mina ja Mac, meil oli suur valu veel üks aare üles leida (olgugi et ma algul vihma pärast vastu punnisin), aga me läksime. Aarde leidmiseks oli meil vaja jalutada metsas kuskil kilomeeter või kaks. Vaatetorni juurde, kus ka turnimas käisime. Otsisime ja otsisime ja otsisime, aga see paganama aare oli nii ära peidetud et koguaeg jalutasime sellest mööda. Üle poole tunni (kui isegi mitte tund) otsisime seda, kuni lõpuks andsin juba alla ja lihtsalt kükitasin maha, samal ajal jälgides Maci. Järsku vaatan kohta, mida olime juba mitmeid kordi kontrollinud ja voilaa, seal see aare oligi. Tüütu tüütu tüütu. Me olime päris õnnelikud et me selle ikkagi leidsime. Saime lõpuks oma pesapaika tagasi minna, kus meid ootas juba soe saun.
Natuke naljaks oli see, et kui me Kaiga lõpuks sauna jõudsime, siis oli see juba peaaegu täielikult maha jahtunud, aga me ikka üritasime täie rauaga leili visates veidi sooja saada. Natuke isegi õnnestus. Puid ka ahju tule üles saamiseks panna ei saanud, sest mis kuivi puid sa veel ahju kõrvalt leida loodad, kui enne sind on saunas käinud pimedad, kes on üritanud ''leili visata''. Seega jep, kõik puud olid läbi vettinud. Polnud vist meie päev.

Teeviited metsas (Maci facebookist näpatud pilt)

Õhtul enne magamaminemist voodites olles hakati millegipärast jälle minust (kui kõige nooremast) seletama. Jutu käigus mõeldi mulle välja ka uus hüüdnimi, Vääks (Vääksu, pisike Vääksu jne). Pisike nunnusunnu väikseke ja nii edasi ja veel edasi. Mõne aja pärast hakkasid nad veel rääkima, et Vääksu peaks juba tuttu jääma, kell on juba päris palju ning siis hakkas Kai mulle unelaulu laulma. Uskuge või mitte, aga juba mõni minut pärast laulu lõppu ma magasin nagu väike laps.
Kolmandal päeval me saime uuesti süüa (eelneval õhtul ka tegelikult). Peale söömist pakkisime oma asjad ja siis jälle chillisime mingi aeg, kuni lõpuks hakkasime kõndima sadama poole, kus meid juba ootas postipaat, mis meid Tallinnasse tagasi viis.
Seega, see laager oli megahüpersuper lahe, ülivinge seltskonnaga. Oojaa, see oli kõige algus...mis sai edasi juba järgmisel päeval? USAAAA (PS. Nüüd on see koht, kus te hakkate ootama mu järgmisi postitusi USA reisi kohta)

Kuigi kell on praegu viis öösel ning üleeilsel ja tänasel ööl ma minutitki ei maganud, ei luba minu südametunnistus enam kauem käsi klaviatuurist eemal hoida. Tegelikult on päris piinav, kui vaatad oma blogi ja avastad, et viimati kirjutasid midagi eelmise kuu lõpus. Kes vähegi mind teab, ilmselt mõistab mind, sest sel kuul olen ma kodus olnud kokku kõigest 3 päeva. Nii miljon triljon asja on selle aja jooksul toimunud ja olnud. Seega mul on miljon asja millest järgi kirjutada, enne kui saan oma eluga jälle edasi minna...alustades noortevahetusest lõpetades USA reisiga.

Nagu ka eelmise kuu lõpus oma blogipostituses kirjutasin, siis toimus mul nädala-ajaline noortevahetus, mis toimus siinsamas Eestis, koos eesti, prantsuse ja itaalia noortega. Pikemalt noortevahetusest saategi lugeda sellest samast, minu eelmisest postitusest. Praegu tahaksin selle teksti ajal pühenduda hoopiski ühele väheke spetsiifilisemale tegevusele, mis ühtlasi toimus ka noortevahetuse ajal.

Selleks suurepäraseks (kuigi tegelikult mitte nii suurepäraseks) sündmuseks oli ellujäämiskursus, mida viis läbi teadatuntud poliitikute ellujäämiskursuse (mingi tobe saade oli) läbiviija Erki (kelle perekonnanime ma paraku ei mäleta). Mäletan, et me pidime hommikul jube vara tõusma, et minna oma tellitud bussile, mis meid kuskile kaugele kohta viib. Oli see siis kell seitse või kell kaheksa, igatahes oli see väga vara. Kui veel lisada juurde tõsiasi, et korralikult magada saime alles ülejärgmisel ööl.
Bussis olles olid pooled meie seltskonnast väga põnevil ja teised pool olid suhteliselt ärevil, et issand kuhu mind nüüd viiakse....kuskile metsa...omg, seal pole vetsu...apppiii, ma kardan tegelt... Mina olin üks nende seast kes oli põnevil, sest kuna olen kodutütar ja olen n.ö metsa-eluga kursis, siis on ju vinge, et saan oma oskusi jälle üle pika aja praktiseerida jeiii.
Buss peatus kuskil eikusagil (Maria kodu lähedal), kus kohtusime Erki ja mingisuguse tema sõbraga, kes meie ellujäämiskursust läbi viisid. Meile räägiti mingit hiiglama tähtsat juttu (mida ma enam ei mäleta), seejärel jagati kõigile pussnoad ja pikad toikad, mida olime sunnitud kasutama jalutuskeppidena (kui kellegile- näiteks Kaile arusaamatuks jäi, siis jalutuskeppidena kaustasime ikka neid toikaid, mitte nuge). Alustasime kotid seljas oma pikka matka laagriplatsini. Läbi pika rohu, kõrvenõgeste, puude ja põõsaste, märgade jalgade ja soode ja rabade, kuni lõpuks jõudsime paika, kus ilutses puulaudadest tehtud hoone (ait), millest ilmselgelt ei saanud meie ööbimispaik, sest me olime ju ikkagist ellujäämiskursusel. Njah, kõik peale juhendajate ja ellujäämiskursuse läbiviijate, nemad ööbisid selles majas, ja neil oli koguaeg süüa.......
Laagriplatsile saabudes suunati meid kohe sellest majast heaga umbes 50m kaugusele olevasse metsatukka, kus seisid puude vahel okstest ehitatud onnid, mille katused olid kaldenurga all ja üks suurem külg oli ilma seinata ning selle vastas oli kohe lõke, mis pidi meile terve selle aja jooksul sooja andma.

Kuna mul tekkis hetk vaba aega, siis otsustasin sisustada selle blogimisele. Kuna täies hoos on käimas noortevahetus, siis pole siiani seda vaba hetke tekkinud. Alles hiljuti ma ka selgitasin seda oma postituses, mis see noortevahetus endast õige kujutab:

Kuigi noortevahetuse esimesed päevad on olnud täis tgemisi, on mu mõte praeguseks täiesti kokku jooksnud. Jah, üle pika aja, totaalselt. Võibolla on asi Sabines või Sohas, et nad otse minu läheduses istuvad. Uskuge või ärge uskuge (see on teie enda otsustada), aga kuna ma vajan kirjutamise ajal vaikust või leebet muusikat ning meie rääkimise ja naermise ajal on seda täiesti võimatu teha, lahendasime asja sedamoodi, et Sabinega teipisime endal sõna otseses mõttes suud kinni, sest muudmoodi me vait olla ei suuda. Sohaga oli asi kergem, tema hakkas oma raamatut lugema. Kuni praeguse hetkeni oli meie olukord kontrolli all, kuid lõpuks vaatasime Sabinega üksteisele otsa ja purskasime naerma...niipalju siis sellest.

Noortevahetus algas meil möödunud laupäeval, mil prantslased ja itaallased jõudsid oma bussidega meie tagasihoidlikusse linnakesse Eesti keskel. Kusjuures selle aasta noortevahetuses osalejad on võrreldes eelmistega kõige vingemad. Eelnevatel aastatel on alati olnud alguspäevadel probleeme kohanemisega, suhtlemisega. Samuti on olnud suured probleemid sellega, et enamus ''välismaallased'' ei saa hakkama inglise keele kasutamisega, kuid aja jooksul saab juba ka pelgalt kehakeelega hakkama.

Sellel aastal on asjad teisiti. Jah, meil on küll mõned, kes ei oska inglise keelt küllaltki hästi, kuid kõik on pidevalt koos ja suhtlus käib. Kes vähegi jälgib minu instagrami, siis on sealt suure tõenäosusega näinud pilti söökla uksest, kuhu oli peale kleebitud paber, millel seisis värviliselt kirjas: ''Have a great day Linda'' ning juurde oli ka lisaatud palju pisikesi südameid. Instagramis kirjutasin ka juurde: ''Canteen door in the morning... I like my secret friend''. Kes vähegi inglise keelt mõistavad, siis tekkis ilmselt küsimus, et kes on ''secret friend ehk salasõber''? Vastus sellele on veidi lohisev, kuid lühidalt ma seda lahti seletada ei oska. 

Salasõber on inimene, kes saadakse endale loosi teel. Kõik noortevahetuses osalejad peavad valima loosiga endale inimese, kelle eest nad noortevahetuse lõpuni hoolitsevad, mõnikord väikse kingituse teevad ning armsaid kirjakesi postkasti jätab. Jep, meil on igaühel ka postkastid, kuhu igaüks saab kirjakese jätta. Pildil on näide minu enda armsast postkastist (Kai, kui tahad pildikirjeldusi, siis kohe helista või kirjuta või joonista, do what ever you want to do).

Kuna me veedame siin nii mõnusasti oma nädalat, siis jagan meie suurepärasest eestlaste-itaallaste-prantslaste grupist pildi (keskmine valgeke on meie linnapea, tema meie grupis tegelikult ei ole) hihi 

Nagu lubatud, kriban oma toredast ja vahvast ja vingest seiklusest Laura wahmiiliga. Pühapäevasel päeval pidime suunduma oma miljoni koti ja kahe autoga Kilingi-Nõmme, et otsida sealt üles endale broneeritud metsamajake ja seal ennast mõnusasti sisse seada.

Enne seda, kui hakkan muljeid seoses reisiga jagama, räägin oma kadunud soki müsteeriumist. Jah, soki, tumehalli soki. Kui käisin viimati Tartus, ostsin endale 5 paari uusi sokke, nagunii oligi vaja, sest alailma kaovad need ära. Just pühapäevale eelneval päeval hakkasin usinasti oma asju pakkima, mil lõpuks jõudsin sokkideni. Kõik korras, asjad olemas, kuid panin tähele, et ainult tumesinine sokk on ilma paariliseta. Siis hakkas Sherlock tööle, käies sammhaaval läbi kõikvõimalikud kohad. Möödus 5 minutit, möödus 10 minutit, siis 20 minutit, aga sokki ma ikka üles ei leidnud. Kui oli täitunud 30 minutit, siis ma olin endas väheke pettunud ja loobusin. Kes veel viitsiks pool tundi ühte sokki taga otsida? Seejärel võtsin kätte ja tegelesin teiste asjade kotti toppimisega, kui järsku, üllatus üllatus, kätt korra voodi taha pistes leidsin oma kadunukese, oma tumesinise soki. Enda arust otsisin küll kõik kohad läbi. Äkki ta lõpuks lihtsalt tekkis sinna? Uhhh, ma vihkan kui asjad kadunud on!

Eniveis, kuidagi poole öö ajal sain oma asjad pakitud ja läksin magama, et pühapäev kiiremini tuleks. Tuligi. Keskpäeva ajal vedasin ennast oma kolme suure kotiga Laura ukse taha, mille peatselt ka kenasti autosse pressisime. Auto oli täiesti täis, auto tagaots oli minu mäletamistmööda ka tunduvamalt maadligi kui peaks.

Viljandist läbi sõites jõudsime lõpuks oma sihtpunkti, kus sättisime ennast sisse, natuke näksisime ning siis sättisime ennast kanuumatkaks valmis. Valituks osutusid mustad lühikesed püksid, must topp ja tulehall dressikas. Muidugi enne minekut panime endale peale ohtralt sääsetõrjet, et meid täiesti ära ei söödaks, sest vee läheduses on neid põrgulisi just kõige rohkem.
Kanuumatk algas suurepäraselt (kui välja arvata meie esimene kilomeeter, mil me juhtimisega hakkama ei saanud). Mina olin taga (tüürimees) ning Laura sõudis eesotsas. Ühe korra ka vahetasime kohti, kuid see oli ka ainult natukeseks. Kui saime tehnikale pihta, olime teistest kõige ees. Energiat oli kuidagi nii palju. Muidugi, me ei arvestanud sellega, et matk oli suhteliselt pikk (10 km) ning lisaks sellele ei olnud jões üldse voolu, ainult alguses. Kindlasti mõtlete, et ah, mis see ära ei ole..Ma võin kinnitada, et kui ma oleks veel pidanud paar kilomeetrit sõudma, siis lõppu ma oleks jõudnud mitu tundi hiljem. Käed olid lihtsalt nii väsinud, seega jõudu enam õieti ei olnud. Oh seda õnne kui me lõppu jõudsime. Njah, meil Lauraga olid püksid ja varukad täiesti märjad, pidime ennast ju matka ajal lõbustama, pritsimisega. See oli nii värskendav ja mõnus (kanuus olles), jõe pealt ära tulles oli järsku megakülm. Kuigi matk oli väga väsitav, nautisin ma seda väga! Hästi vinge oli! Siin ka pisike videolõik hetkest, mil me veel sõitmisest väsinud ei olnud.

Edasi suundusime tagasi oma tagasihoidlikusse majakesse, kus kibekiiresti ennast ära kuivatasime ja mõnusalt kuivad riided selga panime. Oh see tunne oli super! Kuna olime Kilingi-Nõmmes ja juhuslikult ka Kai oli sel hetkel oma ema juures külas, helistasin talle, seletasin kohta kus oleme ja saimegi kokku, noh, me Lauraga läksime ise kohale, sest Kai ei tahtnud oma suhkrust tehtud konte katuse alt välja, paduvihma kätte vedada. Sisse jõudes tervitasid meid kõik kolm numpsikut (Lucky, Aksel ja Dšännu). Kuna Janet ongi sellise rahuliku loomuga, siis mind tervitades oli Janet ka natuke äksi täis ja selline ''ouu jouu Linda'', aga kui läksime Kai tuppa, siis juba ta lamas rahulikult oma pesakeses. Lucky see-eest oma ülevast meeleolust lahti ei saanud, tema oli Laura süles ja kõrval ja musitas teda terve aja, awww.
Oma metsamajakeses Laura sugulaste ja perega terve ülejäänud aja sõime, rääkisime juttu, mängisime võrkpalli ja lauamänge, that's all. Ühel päeval käisime isegi metsamatkal. Mul oli küll väga tore! Teistel ilmselt ka. Selline mõnus chill olemine. Super!
Kolmapäevasel päeval läksime kõik laiali, ainult mina jäin Nõmme, et kunagi sealt Pärnu bussile minna ja sealt edasi maale Jaanipäeva pidama. Kuigi pika kauplemise ja palumise peale Kai siiski teisipäevaks enam Nõmme ei jäänud, ei jäänud mul muud üle kui üksinda Kai ema juurde minna. Jap, ütlen ausalt, ma ei julgenud alguses minna, kuid siis võtsin ennast kokku ja ikkagi läksin, Kai ema peab ometigi tore olema, ega Kai niisama selline rõõmupall ei ole. Koduaiale järjest lähemale jõudes nägin Kai ema aias seismas ja mulle lehvitamas. Läksin siis aeda, kus mind võeti väga rõõmuga vastu. Kuna Kai emal oli ka sõbranna külas, kellega nad aias rohisid, ütlesin, et las ma tulen ka appi, mis ma ikka seal toas passin. Selle peale, et öelda, okei, näe võta töökindad, sain kuulda hoopis mulle suunatud küsimust: ''Linda, kas Sa üldse söönud oled täna???''. ''Eeei, ole veel.''  Selle lause peale viidi mind kohe tuppa ja tehti söök valmis. See oli nii hea! Lõpuks ma siiski sain aega ka minna ja maasikad ära rohida. Kaju et maasikad veel valmis polnud :D Paar tundi hiljem, kui oli aeg lahkuda ja bussile minna, andis Kai ema mulle kaasa peaaegu paki minu lemmikkomme, aitäääh!

Mis ma siis selle puhkusereisi jooksul õppisin? Kindlasti seda, et Kilingi-Nõmmet võib ikkagi linnaks nimetada. Kanuutades tuleb alustada rahulikult ja mitte kiirustada (eriti kui jões puudub veevool). Kui tahad Kai ema aias aidata, siis enne ta pead laskma ennast kolm korda suuremaks söötma, enne ei pääse midagi tegema.

Kuna facebookis andis endast märku uus blogger, kes mõtles teha midagi teistsugust, nimelt intervjueerida blogijaid, nõustusin ka mina tema küsimustele vastama ning kuna ma juba sellega umbes tund aega tegelesin, siis jagan neid küsimusi ja vastuseid ka siin. 

1. Räägi endast veidi - kes sa oled? millega tegeled?

2. Kelle/mille jaoks sa blogid?

Enamjaolt blogin ikka iseenda jaoks, et väljendada oma mõtteid ja kirjutada üles põnevaid käimisi ja tegemisi (kuna mul on neid nagunii nii palju). Blogimise plussiks on muidugi see, et saad omi mõtteid teistega viruaalselt jagada. Mulle ka väga meeldib, kui olen maksimaalselt paar päeva jätnud blogimata ning juba võin näha oma facebooki postkastis (vihaseid) kirju, et millal see Linda lõpuks blogida kavatseb!? Sellest saab järeldada, et nii mõnelegi meeldib see mida ma teen ja kõigiga jagan. :)

Sellele küsimusele on alati väga lihtne vastata- muusika ja sport. Muusikaga, täpsemalt soololauluga olen tegelenud nüüdseks kokku juba kuskil 13 aastat, jah, alustasingi umbes siis kui rääkima hakkasin. Oma lauluhäälelt olen nende aastatega väga palju arenenud, kuid siiani pole kätte saanud seda tulemust, mida ma juba nii pikkisilmi ootan. Hiljuti sain ka endale kitarri, mida kodus olen harjutanud ja tuleb juba päris kenakesti välja. Spordiga on teema natuke teine. Kuna olen ainuke enda peres, kes jumaldab sporti ja treenimist, tuli spordiarmastus mulle peale alles kooliajal, kuskil paar aastat tagasi mil avastasin enda jaoks kergejõustiku trenni, kust ma enne üheksanda klassi lõpetamist ei kavatsegi ära minna. Inimene peab ometigi liikuda saama.

4. Mida arvad inimestest, kes teevad blogisi tasuta asjade eesmärgil?

Et saada tasuta asju? Kui inimesel on midagi vaja, mida ei suuda endale ise soetada, siis miks mitte? Kusjuures mina isegi väga pooldan seda, sest abi lihtsalt ei anta, seda tuleb küsida. Muidugi on sellel ka omad eeldused, et kuidas küsida. Küsides peaks jääma viisakas ja siiraks, mitte pealetükkivaks ja omakasupüüdlikuks. 

5. Kui vana oled ning millal on su sünnipäev? 

Noh, kui vana ma ikka olen. Sel kevadel, 21. märtsil sain 15-aastaseks. 

6. Mis oleks see üks omadus, mis peaks igal inimesel olema?

7. Millised blogijad on sinu lemmikud? Miks?

8. Mis on su absoluutne lemmik 'pick up line' lause?

Kusjuures nii absoluutset lemmikut ei olegi. Kuid praegu oma telefonist otsides leidsin ühe päris tabava: ''Is your face from Mcdonalds? Cause i'm loving it''