Teate, mul üks päev oli juba selline hea tunne, et ilus ja soe ja päikseline ja armas jne kauaoodatud kevad on juba käes, aga säh sulle mitu päeva järjest head ilma. Ei suuda juba ära oodata, millal ka tuulised ilmad on soojad ja mõnusad.

Eile sain üle pika aja jälle normaalselt magada (umbes poole kolmeni), kujutate ette, mitte keegi ei ajanudki mind üles, yayy. No igatahes kuna tervet päeva kodus passida ei olnud just kuigi mõistlik, läksin välja jalutama, et lihtsalt värsket õhku hingata ja liikuda. Väljas paistis päike, oli selline veidi jahe, aga päike oli piisavalt soe, nii et kõik oli ilusti tasakaalus. Linnud laulsid, igal pool, ja neid oli palju. Jalutasin vallimäel, istusin pingile ja lihtsalt olin seal linnulaulu saatel. Edasi tiirutasin järve ääres, kus samamoodi istuma potsatasin, et lihtsalt head ilma nautida. Kuna läheduses inimesi polnud, istusin seal pingil ja lihtsalt omaette laulsin, oleks veel kitarr kaasas olnud..perfektne!

Tegelt millest ma rääkida tahtsin, on see, et ma suutsin oma telefoni ekraani jälle katki teha, nuuks. Küll õnneks ainult ekraani alumisest servast, aga no ikka nii, et näha on. Eks ta ole juba üle kahe aasta vana ka..Mind ajas see muigama, et kui esimese tunni ajal avastasin, et ekraan katki, helistasin emale ja rääkisin ka uudist, et näedsa, juhtus nii ja värki. Vastuseks sain rahuliku, pooleldi muigega öeldud lause: ''Ega sa uut telefoni nagunii ei saa''. Aitäh emme! :D

Arvan et nüüd võib juba rääkida ka ühest kingitusest, mis Kailt ja Joosepilt üle-eelmisel nädalal sain. Tegu on ''The happiness project'' raamatuga, eesti keeles siis ''Õnne projekt''. Raamat on tegelikult justkui päevik (A6 formaadis ja ca 3cm paks), kuid see on veidi teistsugune, kui tavalised päevikud. Selles raamatus on olemas kõik kuupäevad, mis on aastas (1.jaan, 2. jaan......, 8.aug, 9.aug jne) ning iga päeva lehel on olemas 5 kohta, kuhu kirjutada. Ehk siis viis aastat järjest, iga päev ainult täidad ja täidad. Kogu point on selles, et sinna tohib kirjutada ainult häid asju. Iga päev kirjutad vähemalt ühe lause sellest, mis päevas positiivset oli. Kuigi sellega kaasneb see kohustus, et seda peab igale poole (5 aastat järjest) endaga kaasas vedama. Praeguseks hetkeks olen seda 10 päeva järjest täitnud ning juba praegu tunnen, et see on väga hea vahend leidmaks igast, ka kõige s*temast päevast killuke positiivsust. Kui 5-aastane missioon täidetud, on olemas viie aasta jagu positiivseid mälestusi. Ilmselt oligi see raamat just see, mida mul vaja oli ;)

Nagu olete tähele pannud, siis viimastel päevadel on lausa suurepärased ilmad! Noh..siin Paides küll vähemalt. Juba mitu päeva on nii, et peale kooli kodus olles mõtlen, et tahaks nagu välja minna, samas ei viitsi kellegiga rääkida ka, tahaks lihtsalt olla ja puhata.

Ükspäev kargas mulle pähe geniaalne idee, mis selle vastu kindlasti aitaks! Kes mind vähegi tunnevad või lihtsalt mu blogi jälgivad, teavad, et mul on nõrkus koerte vastu...Seega minu geniaalseks ideeks on see, et neil hetkedel, kui ilm on ilus ja kodus ka otseselt passida ei viitsi (või lihtsalt ilm, mis pole vihmane või lögane), läheksin suurima heameelega kellegi sõbraliku ja mitte väga suurt kasvu Pitsu või Muriga õue jalutama, mõnele veidi pikemale ringile. Koeraga jalutades saab mõelda omi mõtteid, kuid samas ei kõnni sihitult ja üksi mööda linnaäärt ringi.

Seega, paidekad, kas keegi teist tahaks mõnikord oma kutsa umbes tunniks minu kätte usaldada? :) Pärast jõuaks koer muidugi rõõmsalt koju tagasi, ma ärandama kedagi ei hakka, muig. Lihtsalt olen suhteliselt kindel, et keegi ikka oleks selle üle rõõmus, kui keegi teine mina käiks vahel tema Pitsuga õueringil ära, kasvõi kellegi vanaema :P

Kui tead kedagi kes teab kedagi kellel on keegi, kellel on Paides oma rõõmsameelne Muri, Muki, Pitsu või Tupsu, anna mulle julgelt märku (siia, või minu Facebooki). Käiksin päeval meeleldi mõne nupsikuga väljas :)

Üle pika aja leidsin vaba aega minna maale vanaemale külla. Jah, lõpuks ometi tekkis mulle selline vaba nädalavahetus, mil sain minna üle pika aja maale. Pikemat sissejuhatust ei ole vist vajagi, sest mida mul veel sisse juhatada on? Teate, tegelikult mul on uni...eks kell ole ka alles kolmveerand seitse hommikul... Sellest, miks ma nii vara blogin, saate ka sellest samast postitusest lugeda (aga eks iga asi omal ajal).

Minu blogi lugedes ilmselt juba teate, et ma alustan alati algusest, ehk siis iga kord mingi sündmuse või tegevuse alguspäevast, liikudes edasi tegevuse lõppu. Minu arus on nii kõige loogilisem... Eniveis, reedel kohe peale kooli läksin tipptapp koju, jäädes ootama sugulase kõnet, et nad saaksid mind auto peale krabada ja maale sõidutada, As usual polegi ju autosõidust mõtet rääkida või mis? Aga seda ma ütlen, et terve autosõidu ajal ma jälgisin pingsalt teed ja mõttes arvutasin välja, et palju meil veel sõita on...ma tõesti niiiiiväga ootasin maale jõudmist, sest ma käisin seal viimati suhteliselt jaanuari kuu alguses (aga siis oli ka mingisugune eriti kole ilm: lörts ja külm). 

Kohale jõudes oli nii hea tunne jälle üle mitme kuu seal olla. Kõik on seal nii ilus, linnulaul, päike, palju muru mida niita, batuut, mis ootab kannatamatult aidas, et keegi (keegi=mina) selle ilusti kokku paneks ja seda kohe ka kasutama hakkaks..Mis te siis arvate, millest mina alustasin (kui nüüd vahele jätta asjade tuppa viimine ja riietevahetus)? Ikka vana hea batuudi välja tassimisest ja kokku panemisest. Sellega sain seekord hakkama täitsa üksi, mii so proud of myself! See oli ka kõik, mis ma tollel päeval tegin..kuna ma jõudsin maale alles õhtul, siis ma otsustasin, et tööde tegemised jätan homsesse päeva.

Njah, mõtlesin et olen jube kaval ja magan laupäeval kaua, et jätkuks energiat tööd teha...noh, unega läks nagu ta läks....Nimelt hommikul kaheksa/üheksa paiku läks vanaema kodust ära, poodi ja bensiinijaama..mina sellel ajal veel magasin, sest palusin ennast mitte äratada. Mind jäeti kassiga üksinda koju...Samal ajal kui mina magasin oma mõnusalt sügavat ja kosutavat und, arvas kass, et jube lahe oleks Linda oma kräunumisega üles ajada...Lihtsalt istub voodi kõrval, vaatab minu poole ja kräunub senikaua kuni ma üles tõusen ja talle oma tähelepanu osutan. Nojah, ärkasin üles, küsisin et ''mis Sa tahad??'' kass vastas: ''mjäu''...ahahh.. tahad õue või? Kass kohe jooksis välisukse poole.. oleks see väljalaskmine siis nii lihtne olnud...vanaema oli ju uke lukku pannud. Nüüd te kindlasti mõtlete, et Linda on ikka totu küll...aknad on ju ka olemas, kust oleksid saanud kassi välja lasta..ausalt ka, akende ees on kärbsevõrgud, mida ei saa eest ära võtta...Ütlesin kassile, et ma ei saa Sind välja lasta, pead ootama kuni tagasi tullakse ja läksin tagasi voodisse. Peaaegu jäin magama, kuni kass tuli JÄLLE voodi kõrvale karjuma. Äkki tuli peast läbi mõte, et kodus ju peaks üks võti olema, millega ma saan ukse lukust lahti teha, leidsin esikust mingisuguse võtme ja hakkasin sellega proovima, aga kurinahk..see ei olnud see õige võti (muide kass oli terve selle ''muukimise'' aja minu kõrval ja ta nägi, et ma ei saanud seda ust lahti). Mul ei jäänud midagi muud üle, läksin voodisse tagasi. Ja siis ta tuli jälle, kõigepealt kräunus samas toas olnud teise voodi poole, siis pöördus jälle minu poole. Ürita siis kassile midagi selgeks teha...ütlen talle kolm korda et ma EI SAA Sind kuidagi välja lasta, tõusin uuesti püsti, näitasin talle, et uks on päriselt ka lukus...jooksis teise tuppa....Oooookei, äkki nüüd sai asjale pihta. Läksin tagasi oma armsasse voodisse, et edasi põõnata (kell oli alles pool kümme hommikul). Möödus maksimaalselt 10 minutit, kui kass tagasi oli, ikka kräunudes, siis mul ausalt viskas üle ja helistasin vanaemale, et millal ta tuleb, kass ei lase magada. Tal pidavalt veel umbes pool tundi minema...siis ütles ta, et ''aga miks sa kõrvaltoa aknast teda välja ei lase? Seal on altpoolt võrk niipalju lahti, et kass mahub vabalt läbi.'' Dšiises kraist, sel ajal kass oli jäänud tuimalt seisma..ma võtsin ta lihtsalt kaenla alla ja vedasin teise tuppa, tegin akna lahti ja viskasin ta hellalt aknast välja (esimeselt korruselt). Kass jäi akna alla seisma ja vaatas minu poole sellise pilguga, et WTF mis Sa nüüd tegid??? Igatahes minul oli nüüd jube rahulik ja vaikne olla, aga mida enam ei olnud, und ei olnud..

Samal laupäevasel päeval võtsin kätte ja niitsin muru..ma kusjuures ei oska öeldagi kui palju seda nüüd täpselt oli..Sellega läks lihtsalt, sest see muruniiduk on tehtud nii mugavaks, et see keerutab ise oma tagumisi rattaid, nii et Sa põhimõtteliselt pead seda pedaali või asja kinni hoidma ja muruniidukit juhtima, ülikerge. Edasi läksin vähe füüsilisema töö juurde. Nimelt oli vaja kividega piiratud lõkkease vaja tühjaks tassida kõigest tuhast ja jamast mis seal oli...Teate neid aiakärusid, eks? Kokku tuli kuus sellist täit. Labidaga kogu selle kraami kärusse tõstmine oli veel suhteliselt kukepea (kui välja arvata mu seljavalu), aga kui pidi seda käru hakkama viima läbi tihedama muru ja kraavi ja tee ja see kõik siis veel kärust välja kallata, siis mu käed olid suhteliselt surnud (kuus korda järjest nii teha). Aga ega ma ei virisenud, kui ära väsisin siis jälle puhkasin, aga töö sai ometigi ju tehtud. Järgmisel päeval käed hullult valutasid, tegelikult veel täna ka.

Pühapäeval otsustasin teha üllatuse ka oma teisele vanaemale, kes elab kaks kilomeetrit eemal naaberkülas, et lähen külla nii et midagi ette ei ütle, ongi vähe huvitavam. Vanaema oli küll väga üllatunud ja õnnelik, et olin ikka sinna ka jõudnud. Njah, sellel päeval ma õieti midagi kasulikumat ei teinudki...Kuna nagu te teate, oli eile emadepäev..kuna väljast ma peale võilillede mingit lille ei leidnud kasvamas, siis tegin vanaemale (sellele vanaemale kelle juures ma ööbisin) õhtul üllatuseks tee kõrvale juustu-vorsti võiku, Mille tegin sedamoodi, et panin saia  peale juustu ja omakorda selle peale südame kujulise vorstiviilu, mis nägi päris armas välja :)

Täna nüüd esmaspäeval, oli minul ja vanaemal äratus juba hommikul kell 5. Põhjus selles, et vanaema jõuaks autoga sõita Pärnusse, et mind bussi peale panna ja ise tööle minna. Mina uhkesti eelneval päeval olin vaadanud, et buss sõidab välja kell 6:30, arvestasime oma sõiduaega ja kõike seda selle kellaaja järgi. Tallinn-Pärnu maanteele jõudes läks kõik justkui planeeritult. Ühtegi autot meil ees ei sõitnud ja saime suhteliselt rahulikult sõita, kuni sinnamaani, kui üks rekkajuht arvas, et nii tore oleks meie ees uimama hakata. Kusjuures ta sõitis nii, et ta ei andnud meile võimalustki möödasõitu teha (tõsidust lisas asjale veel see, et meie ja rekka vahel oli üks väikeauto veel). Vähe sellest, et see rekka meie sõitu blokeeris, avastasin oma nutifonist üle vaadates, et buss läheb hoopis kell 6:20...niigi oli aega väga vähe jäänud ja siis veel avastad, et vaatasid ennist bussiaega valesti ja suure tõenäosusega jääd maha...asi läks nii, et ma jäingi sellest maha. Nüüd ma siis lebotan siin vanaema töö juures, töötaja magamistoas ja blogin...Natuke naljakas on ka.

Täna koju jõudes ja kalendrit kiigates panin tähele, et see näitab juba maikuu kolmandat kuupäeva. Minu kalendris on selle kuu vältel nunnutsemas pilt, kus on kolm labradori: Vasakult lugedes....tumepruun labrakas, keskmine veidi heledam kui vasakpoolne, ja paremal üleni must. Kutsad istuvad pargipingil, tagaplaanil on näha rohelist muru ja kahte puud (mul on koerakalender....iga kuu on erinev pilt mingist koerast/koertest..natuke koerahull. Muide, Macil on sama kalender mis mul, jepii). 

Nagu ilmselt teate (juhul kui jälgite minu blogi või facebooki seina), siis suure tõenäosusega olete ka näinud mind jagamas infot Juhtkoerte päeva kohta nii oma facebookis kui ka eelmises blogipostituses. Nimelt 29. aprillil oli Rahvusvaheline juhtkoerte päev, mida meie, EJKÜ (Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing) korraldasime ja pidasime 2. mail Tartus. 

Juhtkoerte päeva pidamiseks oli vaja vääääga palju asju teha, tõsiselt palju. Kuna Kai oli ürituse põhikorraldaja, oli tema selle kõigega kõige rohkem hõivatud. Ma julgen suhteliselt kindlalt väita, et ma aitasin päris suure osa tööst ära teha...kui juba mõelda sellele õhtule, kui õhtul kella kaheksast - öösel kella kaheni selle üritusega tegelesime. Rõhutan rangelt, et ma tegin seda omal soovil (Kai ei ole NII kuri, et käsib ''nii kaua'' orjata, muig). Kuna kõige selle peale kulus kõigil väga palju aega ja aega ja veel aega, siis olin ma natukene mures, et kas kõik ikka läheb nii nagu loodame, sest selle alla oli tõesti kõvasti aega kulunud, võiks ju kõik plaanipäraselt ka minna, et pingutustel oleks ka mingi reaalne tulemus, millega võib rahule jääda.

Laupäev algas eriti ''kauni'' ilmaga...sadas mõnusalt tihedat uduvihma, oli veidi jahe. See väga ei heidutanud meid...meil oli ju siht silme ees. Saime mõningate inimestega kokku ja püstitasime oma valge telgi (katusealuse), kuhu alla asetasime lauad ja toolid ja kogu müüdava kraami (juhtkoerte piltidega tassid, hiirematid, kotid, magnetid). 

Juhtkoerte päevast nüüd natuke läbi tegija silmade..Mina olin suurepäraselt üllatunud ja õnnelik, et huvilisi oli niivõrd palju, mitmed-mitmed-mitmed inimesed olid üritusest väga vaimustunud. Uut infot juhtkoertest saadi väga palju (külastajad olid aktiivsed küsima juhtkoertekasutajatelt erinevaid küsimusi). Ilmselt tänu laupäevasele Juhtkoerte päevale on paljud inimesed rohkem teadlikud, et mida/miks/kuidas käituda juhtkoera läheduses, mida kindlasti teha ei tohiks ja kuidas täpselt peaks käituma. Lühidalt öeldes...päev läks korda, nii korda, et isegi päike tuli välja. Väääga super minuarust! (ainult et kohe peale ürituse lõppu ja koju jõudmist jäime Kaiga kohe magama, me olime omadega nii läbi kui läbi).

Lugu sellest, kuidas me Kaiga taarat viisime...

Tänasel pühapäevasel hommikul, kui olin Joosepi juba bussi peale saatnud, läksin kohe tagasi sinna kust ma tulin. Koju jõudes ja ümbritsevat silmitsedes otsustasime Kaiga, et peaksime toad ära koristama, sest: Toa nurgas oli suur kast eilse läbuga, magamistuba oli sassis, natuke oli sealt ja sealt ja veel  sealt ja sealt midagi ära korjata või pühkida. Ära koristatud ja prügi välja viidud (ja see prügikasti kehamassiga surutud..prügikast oli täis ja meil oli neli prügikotti) võtsime kapist välja hiiglasliku sõjaväekoti, mis oli otsast lõpuni taarat täis, pudeleid oli veel ka kapi põrandal (need panime eraldi kotti, sest seljakotti rohkem ei mahtunud...kukkus välja). Mõtlesime, et kuhu me sellise koormaga veel läheme? Kott oli tõsiselt suur, ikka päris suur...Mis sääl ikka, käisime välja mõtte, et täiesti vahet ju tegelikult pole, lähme teeme siis veits komöödiat seal tänaval, ongi möödakõndijatel huvitavam liigelda. Põnev oleks ju endalgi jälgida, kui vastu tulevad kaks lühikest inimest, ühel käes suur pudeleid täis kilekott ja teisel veel lühemal seljas hiiglaslik kott, millest paistavad välja erinevad pudelid pluss veel käe otsas on väsinud ilmega juhtkoer. Minu meelest tore karneval ju. 

Meil oli küll marunaljakas, kujutage nüüd seda ette....kaks tola tulevad teile nii vastu....me püüdsime küll palju pilke, ausalt ka. Kogusime Tartu tänavatel kuulsust...ELAGU TAARAUSK!

Taaraautomaadi me suutsime ka umbe ajada...sorri....juhtub. Pudeleid oli lihtsalt nii palju. PS.Janet küll meist väga vaimustuses polnud, ei tea küll miks....äkki tal oli piinlik või oli ta sellest löödud, et ta ise neid kotte tassida ei saanud? igatahes Janet ei olnud just väga reibas liikuma..rohkem vedasime meie Kaiga Janetit järgi, mitte vastupidi.

Kas panite tähele, kui ilus ilm valitses laupäeval tervet Eestit? Uskumatult ilus ja mõnus....päike, piisavalt soe, tuult ei olnud (kui oli siis väga-väga vähe ja seegi oli suhteliselt soe). 

Väga mõnus oli ärgata hommikul, teha aken lahti, vaadata seda ilusat sinist taevast, säravat päikest...Nii hea oli aknal istuses tunda värsket õhku ja kõige selle juures kuulata seda imelist linnulaulu... Ärkasin juba veidi peale üheksat, et kallikesele vastu minna, tegelikult pidi Maria jõudma alles üheteist paiku, aga nagu ma kord juba olen...mul on sättimisaega vaja.

Kogemata (ausalt) ma hilinesin, mu võtmed olid JÄLLE kadunud (need kaovad mul koguaeg ära, tavaliselt leian need kuskilt valest kohast...nt teise jope taskust või kotist, kuhu ma tavaliselt neid kunagi ei pane). Njah, tegelt läks veel aega...Mariakene hakkas uhkesti kesklinna bussipeatusest Selveri poole vantsima, samal ajal kui mina suundusin bussipeatuse poole üldse teist (lühemat) teedpidi. Tegelikult ooli see minu apsakas, et ma ei öelnud kust kaudu ma tulen pluss ma ise hakkasin veel mõni minut hiljem liikuma ka. Kuidagi me saime lõpuks kokku ka, teda oli juba kaugelt näha...väike inimene suure kotiga hihiiihi. Kodu poole jalutama hakates panime tähele, et kultuurimaja parklas oli laat (mul pole õrna ainugi mis laadaga oli tegemist). Kõndides pool laata läbi, otsustasime oma vanad kondid asetada kultuurimaja trepile istuma, et nautida ilma ja muusikat, mis ei olnud nii hea. Jah, me lihtsalt istusime ja rääkisime juttu. 

Njah, kauaks seda eriti ei olnud (u 40 minutit)... Pidime koolimajja minema....kooriproovi.....jälle... Tegelikult oli ju selleks põhjus ka, me valmistusime põrastlõunaseks konkursiks Tallinnas. Seekord olid kõik uskumatult aktiivsed lauljad, keegi ei olnud väsinud näoga, mina vähemalt ei pannud tähele (tavaliselt on kooriproovis enamus inimesi täiesti tüdinenud ja väsinud näoga, ka mina...kuigi mulle tegelikult meeldib koorilaul). 

Kooriga Tallinnasse jõudes ootas meid samasugune ilus ilm nagu Paideski. Päike siras ja taevas oli sinine (ainult linnulaulu ei olnud, aga ohtralt tuvisid küll), jäädavalt suurepärane ilm...Kuid Tallinnas me ilma väga nautida ei saanud..me vahetasime riided, mõned hääleharjutused, laulsime laulud läbi- neid me ka korrigeerisime. Sealt edasi kohe võistlema. Laval ennast paika seadnud, hakkasime mõistagi laulma....ma hetke pilkasin laulu ajal ka kohtunike laua poole, kus žürii esinaine pilkas meie koori sellise näoga, nagu meil oleksid kõik noodid aia taha läinud...endal mul oli küll kindel tunne sees, esinemise ajal käisid nii mõnelgi korral külmavärinad üle selja, nii hästi kõlas lihtsalt. Oma neli laulu ära laulnud, lahkusime me aplausi saatel saalist, mõeldes, et huvitav mida meie esitusest küll arvati...Kusjuures, hetkel mil laulsime ''Viire takka'' laulu, üks naine hakkas laulu keskel pisardama (nagu mina tavaliselt, muig).

Autasustamine algas alles umbes kolmveerand tunni pärast, seega näljased nagu me mitmed seal olime, läksime Hesburgerisse (mina ja Hess...haruldane nähtus...ju siis oli kõht tõesti nii tühi). Kuigi sinna minemine, seal olemine ja siis veel tagasitulemine võttis aega, me ei hilinenud autasustamisele...yes, we were so fast. 

Nüüd siis ka meie tulemustest.......Me võitsime B-kategooria neidudekoori kategoorias 2.koha! Me olime kõik väga rõõmsad (ilmselt siiamaani) ja veidi ka üllatunud, sest arvasime (ka meie koori dirigendid), et jääme viimaseks, aga näedsa, pürgisime hoopis teisele kohale...kas annab rohkem rahul olla..Mina olen küll väga rahul oma kooriga ja üleüldse sellega millega me juba hakkama oleme saanud...Järgmine kooridevaheline võistlus on juba juulikuus, San Fransiscos (see ei ole kuidagi eilsega seotud)! Kui on soovi, saab sellelt lehelt lugeda San Fransiscos aset leidva festivali kohta (tegin kaks sõna lingiks). Ega seegi enam kaugel pole....

Mis te arvate, mis me bussiga koju sõites tegime? Õige! Laulsime, raske oli arvata eks? Käiku läksid kõik Eesti klassika laulud..alustades lauluga ''Ämblikmees'', lõpetades Curly Stringsiga. Terve bussi tagaots laulis (loe:6 inimest), njaa, bussijuhist hakkas natuke kahju, aga ma usun, et Ta on harjunud selliste sõitudega...vist, loodetavasti.

Üks asi veel, ma tahan reklaamida ühte megavinget äppi, mis Windowsitel on (üleeile leidsin). Äpi nimi on ''Talk to someone''...See äpp võimaldab Sul suhelda anonüümselt anonüümsena, tutvud seal erinevate inimestega, saate omavahel rääkida, pilte saata, helisalvestusi saata (kahte viimast ma hetkel veel kasutanud pole)..Kui vajutad kohta, mis annab äpile teada, et tahad kedagi veel leida, kellega rääkida, siis telefon teeb seda nii, et otsib esimese ettejuhtuva võõra, kellega saad kohe vestlema asuda..Inimesi seal on üle maailma, see on ausalt üks ülivinge asi! Selle kasutamiseks on vaja ainult inglise keele oskust, muud ei midagi.