Seekord midagi teistsugust, väike videopostitus. Selle hullu mõtte peale tuli tegelikult Kai (nagu ka videos mainisin), seega süüdistage ainult teda :D Asi oli siis täpsemalt ühes kommentaaris, Kai viimases postituses SIIN. Ja kuna postitusele lisati kommentaar, mis Kaid väga naerma ajas, tahtis ta väga, et filmiksin oma reaktsiooni, kui seda loen. Siin see on!

..pimesi Kaid joonistasin. Kuna selleks nädalavahetuseks Kai täidus lõpuks mulle külla tulema, siis mõtlesime, et oleme ikka asjalikud ja tegeleme oma blogidega ka. Meenutades Kai igivana postitust, kus ta küsis oma lugejatelt, mida järgnevates videotes teha, siis kommentaariumist leidsime ettepaneku, kus pakuti välja, et Kai võiks proovida joonistada mind või Joosepit. Valisime siis selle, kuid muutsime seda enda jaoks tsipake ümber. Nimelt peale seda kui Kai oli oma suurepärase kunstiteose minust ära teinud, siis hakkasin mina ka Kaid pimesi joonistama.
Pildi sündimislugu saate hõlpsasti näha järgnevas videos. Vabandan juba ette oma saamatuses olla normaalne, sest ma tegelikult ei olegi normaalne ja ma ei suuda selliseid asju tõsiselt teha. Igaühel oma kiiks ja omad veidrused, kuigi mulle mõnikord tundub, et ma ei suudagi Kaiga koos olles täiesti adekvaatne olla :P Kai postitust näed SIIT!
PS. Me ei suuda Kaiga vaikides seda algust enam kuulata kuna see on nii naljakas kui koguaeg seda väikest lõiku otsast ja otsast kuulata :D

Tänane hommik oli eriti masendav. Olin sunnitud ärkama kell kümme, et jõuda kell 11:15 välja, Heliga kokku saaama ja kooli õpikute järgi minema. Kooli jõudes me sõna otseses mõttes loivasime kooli teise otsa, et õpikuid kätte saada. Me lihtsalt ei tahtnud seda teha, aga meil jäänud midagi muud üle. Kooli koridorist läbi kõndides märkasime klassides olevaid õpetajaid, kellest üritasime võimalikult kiire sammuga mööda kõndida. Õudneeee, ma ei taha veel kooli. Muidugi mu kallid Kai ja Maria  ja Kai ema ja veel mõned pidid mulle terve tänase päeva nina alla hõõruma, et mul homme kool hakkab. Eriti alatu oli Kai (nagu ikka).  Vestlesime telefonis, nagu tavaliselt. Hakkas siis rääkima: ''Linda tead mis?'' ..noh?? ''Linda, kuuled onju'' ...no räägi nüüd ''Tead mis?''..NOH???? ''SA LÄHED HOMME KOOLI JU!'' Ja sellele järgnes järjekordne Kai kajakas. Oo rilli?! Ma ei teadnudki seda. Teate mis? See Kai ema ka parem ei ole. Õhtul kõndsin koju, Skaipisime Kaiga (kõnes) ja siis tuli Kai ema: ''Linda, Sa lähed homme kooli''. Jah kallikesed, ma lähen homme kooli...on teil nüüd kergem? :D
Täna koolist koju tulles ladusin oma õpikud elutoa põrandale maha ja sinna samasse kõrvale asetasin ka oma kaks kooliasjade sahtlit, et neid korda teha ja õpikud sinna ära mahutada. Sahtlist asju välja tõstes leidsin oma vana päeviku,kuhu ma olen küll väga vähe kirjutanud, kuid põnevaid asju sai sealt lugeda küll. Tol hetkel kui seda tegin, rääkisime Kaiga telefonis (jah, jälle, koguaeg räägime :D). Ma siis hakkasin talle neid asju sealt ette lugema..Seal on kirjas ainult puhas kuld. Eniveis Kai pakkus välja et sellest saaks vägeva postituse. Vaatame siis, mida 11-aastane Linda oma päevikusse kirjutas:

03.11.2011
Täna oli mu elu üks koledamaid päevi üldse. Meil oli Hanna-Greetega jälle tüli. Viimases tunnis aga leppisime kirjateel ära. Natukese aja pärast küsisin  ta käest, et kas oleme BESTID edasi ja ta vastas, et ''Vist mitte'' . Praegu aga on mul eriti paha tunne sellele mõeldes. Mõni minut tagasi hakkasin RATE.EE-s päevikut sellest kirjutama, kuid ma ei suutnud seda teha. Kui üritasin edasi kirjutada hakkasin talle mõeldes nutma ja ma pidingi selle praegu pooleli jätma ja vetsu nutma minema. Ma tahan, et see oleks vaid väga paha uni, sest tunnen nagu oleksin VÄLJA VAHETATUD! Ma teen selleks kõik, et oleksime jälle PARIMAD SÕBRAD IGAVESTI. Sest HANNA, sa oled selle 10 aastaga mulle kõige kallimaks saanud!

Järgmise sissekande oma päevikusse tegin kuu aega hiljem. Mis te arvate mis edasi sai? Loe aga julgelt edasi...

04.12.2011
Täna on küll 2. advent aga rõõmustamiseks pole ikkagi põhjust. Hanna parim sõber on ikka Andriana, aga on ka teine hull asi, mis on jälle juhtunud. Kiku ütles eile Facebookis, et me ei käi enam. Ma ei oska täpselt nüüd öelda kaa miks, aga ma ei saa talle helistada kaa. Ma loodan, et see on nali, sest ta on mulle väga kallis. Mul oli temaga väga lõbus, aga kui juhtub ime ja käime veel edasi, siis kannan selle kindlasti ka päevikusse.

Ma ausaltöeldes olen sõnatu, sest kõik see asi oli mul mõningaks ajaks juba unustatud, päris tõsiselt :D Asi veel ei ole läbi..

20.12.2011
Kell on praegu 23.23 aga tahaksin siia ruttu kirja panna, et kõik on jälle väga tore. Ma hakkasin käima Regoriga (PS.nimi muudetud) kes on minu klassivend ja hea sõber. Õues sai täna Brätteni ja Regoria hullult pulli. Homme on JÕULULAAT ja NELJAPÄEVAL hakkab koolivaheaeg. Kikust olen üle saanud ja oleme nüüd kõigest sõbrad.

Noh :D Mis ma ikka selle peale ütlen..olid ajad tõesti :D Täna on üldse nii naljakas päev olnud, pool päeva olen lihtsalt naernud või itsitanud omaette (see on okei minu puhul). Ma väga ootan teie kommentaare siia postituse alla. Kas teil on ka selliseid armutraamasid nii noores eas olnud?

Kui noortevahetus juulikuu esimesel pühapäeval lõppes, siis juba teisipäeval lahkusin oma kallist kodust ja suundusin bussiga Tallinna poole, et kohtuda seal tosina juhtkoerakasutaja- ning mõninga nägijaga, et minna kõik koos veetma kolme päeva Prangli saarele. Tegemist oli sellesuvise juhtkoertekasutajate laagriga. Sounds awesome hah?
Prangli saar on selline armas kohake, kus kõik teavad üksteist, kõik külakoerad chillivad mööda saart ringi, sest küll nad ikka millalgi koju tulevad..kuhu neil ikka kaduda on. Selline tore paigake, kus oleks niisama tore suviti ringi käia ja naabreid tülitada.
Minu sõbrad (kes kuulsid, kuhu laagrisse lähen) küsisid minult mitmeid kordi imelike nägudega, et miks ma sellisesse laagrisse lähen, Sul pole ju juhtkoera ja miumiumiu. Seega vastan ka juba siinsamas postituses sellele küsimusele ära...
Kuna eelmise aasta augustis sattusin abistama juhtkoerakasutajaid (Paides), siis mind kutsuti ka konverentsidele või koosolekutele või mis iganes need asjad ka poleks kus tähtsaid jutte räägitakse, mis toimusid kolme päeva vältel sealsamas, minu kodulinnas, kus ma ka meelsasti kaasa lõin, sest uute tutvuste loomisega mul probleeme ei teki. Alates sellest päevast hakkasin vähehaaval tutvuma Paides olnud juhtkoertekasutajatega. Sain jube palju targemaks ja sain ka uusi tuttavaid juurde. Sealsamas kohtusin ma ka Kaiga, kes kogu seda üritust korraldas. Kusjuures Kai paistis mulle ka kohe esimesel päeval silma, sest ta tundus olevat selline minusugune, kes toimetab kõigega ja korraldab kõike. Vot selle koha pealt ma isegi ei eksinud. Nendel päevadel õppisin tundma juhtkoerakasutajaid, nende elukäiku, hakkamasaamist ja kõikekõike veel. Peale kolme päeva, mil nad Paidest lahkusid, hakkasin ma interneti teel Kaiga aina enam suhtlema ja suhtlema, kuni lõpuks hakkasin neil (Kail ja Joosepil) Tartus külas käima ja kõiki enda kordasaatmisi, muresid ja rõõme jagama ja veel rohkem jagama, kuni lõpuks ma taipasin, et Kai ongi täpselt see ''minu inimene'', kellega kõiki enda emotsioone jagada. Uhh, kui kallis Ta mulle ikka on!
Seega juba pikka (kuigi mitte just väga pikka) aega olen Kai aidanud tegeleda igasugu asjadega, mis jäävad arvuti avarustesse (kõige tüüpilisem tegeleda Kai blogiga, kui tal on postitusse vaja pilt vms lisada), igasugu linkide otsimised ja ülevaatamised, juhtkoertepäeva korraldamine. Kuni lõpuks millalgi varakevadel hakkasime ka tegelema Juhtkoertekasutajate suvelaagri korraldamisega. Mina aitasin otsida ja üle vaadata erinevaid kohti, kus mõned päevad kogu oma seltskonnaga ööbida, süüa, trallida. Igasugused puhkekeskused ja asjad otsisime läbi, kuni mingi aeg leidsimegi Prangli saare puhkekeskuse, mis muide oli nii mõnus koht. Lõpuks hakkas Kai selle kohta rohkem uurima ning jõudiski otsusele, et just see jääbki. Mina olin õnnelik, et sain ka abiks olla ja koht sai leitud ja kõik selline trall. Samas olin ka päris nukker. Nukker sellepärast, et suvelaager oli planeeritud juulikuu keskele, mil mina otsapidi üldse USAs olen. Minu kurva tuju pööras peapeale üksainus telefonikõne (bioloogia tunni ajal), mil Kai ütles, et plaanid muutusid, laager toimub hoopiski juuli alguses. Jeiiii, see tähendas seda, et olin kindel mineja, mul oli terve päev tuju superhea!
Seega jah, ma sain sinna, ja veetsin seal megavinged kolm päeva (kuigi enamus aeg oli pisut liiga vihmane), aga see suurepärane seltskond (eriti mu toakaaslased: Kai, Joosep, Maria, Mac), tegid selle väljasõidu nii eriliselt toredaks! Esimesel päeval, jõudes Pranglile, olime meie Kaiga esimesed, kes jõudsid majutuspaika (meie ei viitsinud kõndida, vaid läksime autoga). Sinna jõudes võttis meid perenaine kohe nii lahkesti vasu ja küsis millisesse tuppa me minna soovime (seal oli mitu erinevat hoonet, kus oli teatud arv voodeid). Me algul kohe ei teadnudki mida öelda, kuid siis tuli Kail kohe meelde, et loetelus oli ka ''saunamaja'', kus on 4 voodikohta, seega me lasksime end sinna juhatada. Juhuse tahtel osutus see ka kõige ilusamaks toaks, ilmsalgelt me jäime sinna. Pisikeseks mureks osutus see, et kuna meil oli ainult 4 voodikohta, siis tuli ka viies kuskile mahutada, selle lahendasime nii, et Kai ja Joosep jagasid samas voodis. Kõik oli super! Õhtul saime süüa ka, mulle nii hullult maitses..nomnomnom! Õhtul olime nii väsinud et jäime peaaegu kohe magama, noh mina jäin, ma ei tea kaua teised üleval olid.

Geopeituse aarde logiraamat (Maci facebookist näpatud pilt)

Teisel päeval saime (üllatus-üllatus) jälle süüa, milline pidu! Peale seda oli selline saare peal chillimise aeg. Kõik teised peale minu, Maci ja Maria läksid saart uudistama, meie kolmekesi läksime otsima Geopeituse aardeid, millest kaks ka leidsime (mina leidsin teise hihiii). Päeval mingiks ajaks pidid kõik laagriplatsil tagasi olema, et perenaine meid veelkord toita saaks. Kõht täis, tuju hea, suundusime me kõik koos ühe rikka ja toreda mehe juurde, kes meiega praami peal olles juttu tegi ja külla kutsus. Kui kutsutakse, siis tuleb ju ikka minna. Läsimegi. Tal oli nii ilus punane maja ja nii ilus suur aed ja kõik puha suur terrass. Seal olles hakkas vihma sadama, see polnud eriti tore. Seal umbes tund-poolteist olles hakkasime tagasi oma majakeste juurde minema. Kogu grupist eemaldusime ainult mina ja Mac, meil oli suur valu veel üks aare üles leida (olgugi et ma algul vihma pärast vastu punnisin), aga me läksime. Aarde leidmiseks oli meil vaja jalutada metsas kuskil kilomeeter või kaks. Vaatetorni juurde, kus ka turnimas käisime. Otsisime ja otsisime ja otsisime, aga see paganama aare oli nii ära peidetud et koguaeg jalutasime sellest mööda. Üle poole tunni (kui isegi mitte tund) otsisime seda, kuni lõpuks andsin juba alla ja lihtsalt kükitasin maha, samal ajal jälgides Maci. Järsku vaatan kohta, mida olime juba mitmeid kordi kontrollinud ja voilaa, seal see aare oligi. Tüütu tüütu tüütu. Me olime päris õnnelikud et me selle ikkagi leidsime. Saime lõpuks oma pesapaika tagasi minna, kus meid ootas juba soe saun.
Natuke naljaks oli see, et kui me Kaiga lõpuks sauna jõudsime, siis oli see juba peaaegu täielikult maha jahtunud, aga me ikka üritasime täie rauaga leili visates veidi sooja saada. Natuke isegi õnnestus. Puid ka ahju tule üles saamiseks panna ei saanud, sest mis kuivi puid sa veel ahju kõrvalt leida loodad, kui enne sind on saunas käinud pimedad, kes on üritanud ''leili visata''. Seega jep, kõik puud olid läbi vettinud. Polnud vist meie päev.

Teeviited metsas (Maci facebookist näpatud pilt)

Õhtul enne magamaminemist voodites olles hakati millegipärast jälle minust (kui kõige nooremast) seletama. Jutu käigus mõeldi mulle välja ka uus hüüdnimi, Vääks (Vääksu, pisike Vääksu jne). Pisike nunnusunnu väikseke ja nii edasi ja veel edasi. Mõne aja pärast hakkasid nad veel rääkima, et Vääksu peaks juba tuttu jääma, kell on juba päris palju ning siis hakkas Kai mulle unelaulu laulma. Uskuge või mitte, aga juba mõni minut pärast laulu lõppu ma magasin nagu väike laps.
Kolmandal päeval me saime uuesti süüa (eelneval õhtul ka tegelikult). Peale söömist pakkisime oma asjad ja siis jälle chillisime mingi aeg, kuni lõpuks hakkasime kõndima sadama poole, kus meid juba ootas postipaat, mis meid Tallinnasse tagasi viis.
Seega, see laager oli megahüpersuper lahe, ülivinge seltskonnaga. Oojaa, see oli kõige algus...mis sai edasi juba järgmisel päeval? USAAAA (PS. Nüüd on see koht, kus te hakkate ootama mu järgmisi postitusi USA reisi kohta)

Kuna mul tekkis hetk vaba aega, siis otsustasin sisustada selle blogimisele. Kuna täies hoos on käimas noortevahetus, siis pole siiani seda vaba hetke tekkinud. Alles hiljuti ma ka selgitasin seda oma postituses, mis see noortevahetus endast õige kujutab:

Kuigi noortevahetuse esimesed päevad on olnud täis tgemisi, on mu mõte praeguseks täiesti kokku jooksnud. Jah, üle pika aja, totaalselt. Võibolla on asi Sabines või Sohas, et nad otse minu läheduses istuvad. Uskuge või ärge uskuge (see on teie enda otsustada), aga kuna ma vajan kirjutamise ajal vaikust või leebet muusikat ning meie rääkimise ja naermise ajal on seda täiesti võimatu teha, lahendasime asja sedamoodi, et Sabinega teipisime endal sõna otseses mõttes suud kinni, sest muudmoodi me vait olla ei suuda. Sohaga oli asi kergem, tema hakkas oma raamatut lugema. Kuni praeguse hetkeni oli meie olukord kontrolli all, kuid lõpuks vaatasime Sabinega üksteisele otsa ja purskasime naerma...niipalju siis sellest.

Noortevahetus algas meil möödunud laupäeval, mil prantslased ja itaallased jõudsid oma bussidega meie tagasihoidlikusse linnakesse Eesti keskel. Kusjuures selle aasta noortevahetuses osalejad on võrreldes eelmistega kõige vingemad. Eelnevatel aastatel on alati olnud alguspäevadel probleeme kohanemisega, suhtlemisega. Samuti on olnud suured probleemid sellega, et enamus ''välismaallased'' ei saa hakkama inglise keele kasutamisega, kuid aja jooksul saab juba ka pelgalt kehakeelega hakkama.

Sellel aastal on asjad teisiti. Jah, meil on küll mõned, kes ei oska inglise keelt küllaltki hästi, kuid kõik on pidevalt koos ja suhtlus käib. Kes vähegi jälgib minu instagrami, siis on sealt suure tõenäosusega näinud pilti söökla uksest, kuhu oli peale kleebitud paber, millel seisis värviliselt kirjas: ''Have a great day Linda'' ning juurde oli ka lisaatud palju pisikesi südameid. Instagramis kirjutasin ka juurde: ''Canteen door in the morning... I like my secret friend''. Kes vähegi inglise keelt mõistavad, siis tekkis ilmselt küsimus, et kes on ''secret friend ehk salasõber''? Vastus sellele on veidi lohisev, kuid lühidalt ma seda lahti seletada ei oska. 

Salasõber on inimene, kes saadakse endale loosi teel. Kõik noortevahetuses osalejad peavad valima loosiga endale inimese, kelle eest nad noortevahetuse lõpuni hoolitsevad, mõnikord väikse kingituse teevad ning armsaid kirjakesi postkasti jätab. Jep, meil on igaühel ka postkastid, kuhu igaüks saab kirjakese jätta. Pildil on näide minu enda armsast postkastist (Kai, kui tahad pildikirjeldusi, siis kohe helista või kirjuta või joonista, do what ever you want to do).

Kuna me veedame siin nii mõnusasti oma nädalat, siis jagan meie suurepärasest eestlaste-itaallaste-prantslaste grupist pildi (keskmine valgeke on meie linnapea, tema meie grupis tegelikult ei ole) hihi 

Üle pika aja leidsin vaba aega minna maale vanaemale külla. Jah, lõpuks ometi tekkis mulle selline vaba nädalavahetus, mil sain minna üle pika aja maale. Pikemat sissejuhatust ei ole vist vajagi, sest mida mul veel sisse juhatada on? Teate, tegelikult mul on uni...eks kell ole ka alles kolmveerand seitse hommikul... Sellest, miks ma nii vara blogin, saate ka sellest samast postitusest lugeda (aga eks iga asi omal ajal).

Minu blogi lugedes ilmselt juba teate, et ma alustan alati algusest, ehk siis iga kord mingi sündmuse või tegevuse alguspäevast, liikudes edasi tegevuse lõppu. Minu arus on nii kõige loogilisem... Eniveis, reedel kohe peale kooli läksin tipptapp koju, jäädes ootama sugulase kõnet, et nad saaksid mind auto peale krabada ja maale sõidutada, As usual polegi ju autosõidust mõtet rääkida või mis? Aga seda ma ütlen, et terve autosõidu ajal ma jälgisin pingsalt teed ja mõttes arvutasin välja, et palju meil veel sõita on...ma tõesti niiiiiväga ootasin maale jõudmist, sest ma käisin seal viimati suhteliselt jaanuari kuu alguses (aga siis oli ka mingisugune eriti kole ilm: lörts ja külm). 

Kohale jõudes oli nii hea tunne jälle üle mitme kuu seal olla. Kõik on seal nii ilus, linnulaul, päike, palju muru mida niita, batuut, mis ootab kannatamatult aidas, et keegi (keegi=mina) selle ilusti kokku paneks ja seda kohe ka kasutama hakkaks..Mis te siis arvate, millest mina alustasin (kui nüüd vahele jätta asjade tuppa viimine ja riietevahetus)? Ikka vana hea batuudi välja tassimisest ja kokku panemisest. Sellega sain seekord hakkama täitsa üksi, mii so proud of myself! See oli ka kõik, mis ma tollel päeval tegin..kuna ma jõudsin maale alles õhtul, siis ma otsustasin, et tööde tegemised jätan homsesse päeva.

Njah, mõtlesin et olen jube kaval ja magan laupäeval kaua, et jätkuks energiat tööd teha...noh, unega läks nagu ta läks....Nimelt hommikul kaheksa/üheksa paiku läks vanaema kodust ära, poodi ja bensiinijaama..mina sellel ajal veel magasin, sest palusin ennast mitte äratada. Mind jäeti kassiga üksinda koju...Samal ajal kui mina magasin oma mõnusalt sügavat ja kosutavat und, arvas kass, et jube lahe oleks Linda oma kräunumisega üles ajada...Lihtsalt istub voodi kõrval, vaatab minu poole ja kräunub senikaua kuni ma üles tõusen ja talle oma tähelepanu osutan. Nojah, ärkasin üles, küsisin et ''mis Sa tahad??'' kass vastas: ''mjäu''...ahahh.. tahad õue või? Kass kohe jooksis välisukse poole.. oleks see väljalaskmine siis nii lihtne olnud...vanaema oli ju uke lukku pannud. Nüüd te kindlasti mõtlete, et Linda on ikka totu küll...aknad on ju ka olemas, kust oleksid saanud kassi välja lasta..ausalt ka, akende ees on kärbsevõrgud, mida ei saa eest ära võtta...Ütlesin kassile, et ma ei saa Sind välja lasta, pead ootama kuni tagasi tullakse ja läksin tagasi voodisse. Peaaegu jäin magama, kuni kass tuli JÄLLE voodi kõrvale karjuma. Äkki tuli peast läbi mõte, et kodus ju peaks üks võti olema, millega ma saan ukse lukust lahti teha, leidsin esikust mingisuguse võtme ja hakkasin sellega proovima, aga kurinahk..see ei olnud see õige võti (muide kass oli terve selle ''muukimise'' aja minu kõrval ja ta nägi, et ma ei saanud seda ust lahti). Mul ei jäänud midagi muud üle, läksin voodisse tagasi. Ja siis ta tuli jälle, kõigepealt kräunus samas toas olnud teise voodi poole, siis pöördus jälle minu poole. Ürita siis kassile midagi selgeks teha...ütlen talle kolm korda et ma EI SAA Sind kuidagi välja lasta, tõusin uuesti püsti, näitasin talle, et uks on päriselt ka lukus...jooksis teise tuppa....Oooookei, äkki nüüd sai asjale pihta. Läksin tagasi oma armsasse voodisse, et edasi põõnata (kell oli alles pool kümme hommikul). Möödus maksimaalselt 10 minutit, kui kass tagasi oli, ikka kräunudes, siis mul ausalt viskas üle ja helistasin vanaemale, et millal ta tuleb, kass ei lase magada. Tal pidavalt veel umbes pool tundi minema...siis ütles ta, et ''aga miks sa kõrvaltoa aknast teda välja ei lase? Seal on altpoolt võrk niipalju lahti, et kass mahub vabalt läbi.'' Dšiises kraist, sel ajal kass oli jäänud tuimalt seisma..ma võtsin ta lihtsalt kaenla alla ja vedasin teise tuppa, tegin akna lahti ja viskasin ta hellalt aknast välja (esimeselt korruselt). Kass jäi akna alla seisma ja vaatas minu poole sellise pilguga, et WTF mis Sa nüüd tegid??? Igatahes minul oli nüüd jube rahulik ja vaikne olla, aga mida enam ei olnud, und ei olnud..

Samal laupäevasel päeval võtsin kätte ja niitsin muru..ma kusjuures ei oska öeldagi kui palju seda nüüd täpselt oli..Sellega läks lihtsalt, sest see muruniiduk on tehtud nii mugavaks, et see keerutab ise oma tagumisi rattaid, nii et Sa põhimõtteliselt pead seda pedaali või asja kinni hoidma ja muruniidukit juhtima, ülikerge. Edasi läksin vähe füüsilisema töö juurde. Nimelt oli vaja kividega piiratud lõkkease vaja tühjaks tassida kõigest tuhast ja jamast mis seal oli...Teate neid aiakärusid, eks? Kokku tuli kuus sellist täit. Labidaga kogu selle kraami kärusse tõstmine oli veel suhteliselt kukepea (kui välja arvata mu seljavalu), aga kui pidi seda käru hakkama viima läbi tihedama muru ja kraavi ja tee ja see kõik siis veel kärust välja kallata, siis mu käed olid suhteliselt surnud (kuus korda järjest nii teha). Aga ega ma ei virisenud, kui ära väsisin siis jälle puhkasin, aga töö sai ometigi ju tehtud. Järgmisel päeval käed hullult valutasid, tegelikult veel täna ka.

Pühapäeval otsustasin teha üllatuse ka oma teisele vanaemale, kes elab kaks kilomeetrit eemal naaberkülas, et lähen külla nii et midagi ette ei ütle, ongi vähe huvitavam. Vanaema oli küll väga üllatunud ja õnnelik, et olin ikka sinna ka jõudnud. Njah, sellel päeval ma õieti midagi kasulikumat ei teinudki...Kuna nagu te teate, oli eile emadepäev..kuna väljast ma peale võilillede mingit lille ei leidnud kasvamas, siis tegin vanaemale (sellele vanaemale kelle juures ma ööbisin) õhtul üllatuseks tee kõrvale juustu-vorsti võiku, Mille tegin sedamoodi, et panin saia  peale juustu ja omakorda selle peale südame kujulise vorstiviilu, mis nägi päris armas välja :)

Täna nüüd esmaspäeval, oli minul ja vanaemal äratus juba hommikul kell 5. Põhjus selles, et vanaema jõuaks autoga sõita Pärnusse, et mind bussi peale panna ja ise tööle minna. Mina uhkesti eelneval päeval olin vaadanud, et buss sõidab välja kell 6:30, arvestasime oma sõiduaega ja kõike seda selle kellaaja järgi. Tallinn-Pärnu maanteele jõudes läks kõik justkui planeeritult. Ühtegi autot meil ees ei sõitnud ja saime suhteliselt rahulikult sõita, kuni sinnamaani, kui üks rekkajuht arvas, et nii tore oleks meie ees uimama hakata. Kusjuures ta sõitis nii, et ta ei andnud meile võimalustki möödasõitu teha (tõsidust lisas asjale veel see, et meie ja rekka vahel oli üks väikeauto veel). Vähe sellest, et see rekka meie sõitu blokeeris, avastasin oma nutifonist üle vaadates, et buss läheb hoopis kell 6:20...niigi oli aega väga vähe jäänud ja siis veel avastad, et vaatasid ennist bussiaega valesti ja suure tõenäosusega jääd maha...asi läks nii, et ma jäingi sellest maha. Nüüd ma siis lebotan siin vanaema töö juures, töötaja magamistoas ja blogin...Natuke naljakas on ka.

Täna koju jõudes ja kalendrit kiigates panin tähele, et see näitab juba maikuu kolmandat kuupäeva. Minu kalendris on selle kuu vältel nunnutsemas pilt, kus on kolm labradori: Vasakult lugedes....tumepruun labrakas, keskmine veidi heledam kui vasakpoolne, ja paremal üleni must. Kutsad istuvad pargipingil, tagaplaanil on näha rohelist muru ja kahte puud (mul on koerakalender....iga kuu on erinev pilt mingist koerast/koertest..natuke koerahull. Muide, Macil on sama kalender mis mul, jepii). 

Nagu ilmselt teate (juhul kui jälgite minu blogi või facebooki seina), siis suure tõenäosusega olete ka näinud mind jagamas infot Juhtkoerte päeva kohta nii oma facebookis kui ka eelmises blogipostituses. Nimelt 29. aprillil oli Rahvusvaheline juhtkoerte päev, mida meie, EJKÜ (Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühing) korraldasime ja pidasime 2. mail Tartus. 

Juhtkoerte päeva pidamiseks oli vaja vääääga palju asju teha, tõsiselt palju. Kuna Kai oli ürituse põhikorraldaja, oli tema selle kõigega kõige rohkem hõivatud. Ma julgen suhteliselt kindlalt väita, et ma aitasin päris suure osa tööst ära teha...kui juba mõelda sellele õhtule, kui õhtul kella kaheksast - öösel kella kaheni selle üritusega tegelesime. Rõhutan rangelt, et ma tegin seda omal soovil (Kai ei ole NII kuri, et käsib ''nii kaua'' orjata, muig). Kuna kõige selle peale kulus kõigil väga palju aega ja aega ja veel aega, siis olin ma natukene mures, et kas kõik ikka läheb nii nagu loodame, sest selle alla oli tõesti kõvasti aega kulunud, võiks ju kõik plaanipäraselt ka minna, et pingutustel oleks ka mingi reaalne tulemus, millega võib rahule jääda.

Laupäev algas eriti ''kauni'' ilmaga...sadas mõnusalt tihedat uduvihma, oli veidi jahe. See väga ei heidutanud meid...meil oli ju siht silme ees. Saime mõningate inimestega kokku ja püstitasime oma valge telgi (katusealuse), kuhu alla asetasime lauad ja toolid ja kogu müüdava kraami (juhtkoerte piltidega tassid, hiirematid, kotid, magnetid). 

Juhtkoerte päevast nüüd natuke läbi tegija silmade..Mina olin suurepäraselt üllatunud ja õnnelik, et huvilisi oli niivõrd palju, mitmed-mitmed-mitmed inimesed olid üritusest väga vaimustunud. Uut infot juhtkoertest saadi väga palju (külastajad olid aktiivsed küsima juhtkoertekasutajatelt erinevaid küsimusi). Ilmselt tänu laupäevasele Juhtkoerte päevale on paljud inimesed rohkem teadlikud, et mida/miks/kuidas käituda juhtkoera läheduses, mida kindlasti teha ei tohiks ja kuidas täpselt peaks käituma. Lühidalt öeldes...päev läks korda, nii korda, et isegi päike tuli välja. Väääga super minuarust! (ainult et kohe peale ürituse lõppu ja koju jõudmist jäime Kaiga kohe magama, me olime omadega nii läbi kui läbi).

Lugu sellest, kuidas me Kaiga taarat viisime...

Tänasel pühapäevasel hommikul, kui olin Joosepi juba bussi peale saatnud, läksin kohe tagasi sinna kust ma tulin. Koju jõudes ja ümbritsevat silmitsedes otsustasime Kaiga, et peaksime toad ära koristama, sest: Toa nurgas oli suur kast eilse läbuga, magamistuba oli sassis, natuke oli sealt ja sealt ja veel  sealt ja sealt midagi ära korjata või pühkida. Ära koristatud ja prügi välja viidud (ja see prügikasti kehamassiga surutud..prügikast oli täis ja meil oli neli prügikotti) võtsime kapist välja hiiglasliku sõjaväekoti, mis oli otsast lõpuni taarat täis, pudeleid oli veel ka kapi põrandal (need panime eraldi kotti, sest seljakotti rohkem ei mahtunud...kukkus välja). Mõtlesime, et kuhu me sellise koormaga veel läheme? Kott oli tõsiselt suur, ikka päris suur...Mis sääl ikka, käisime välja mõtte, et täiesti vahet ju tegelikult pole, lähme teeme siis veits komöödiat seal tänaval, ongi möödakõndijatel huvitavam liigelda. Põnev oleks ju endalgi jälgida, kui vastu tulevad kaks lühikest inimest, ühel käes suur pudeleid täis kilekott ja teisel veel lühemal seljas hiiglaslik kott, millest paistavad välja erinevad pudelid pluss veel käe otsas on väsinud ilmega juhtkoer. Minu meelest tore karneval ju. 

Meil oli küll marunaljakas, kujutage nüüd seda ette....kaks tola tulevad teile nii vastu....me püüdsime küll palju pilke, ausalt ka. Kogusime Tartu tänavatel kuulsust...ELAGU TAARAUSK!

Taaraautomaadi me suutsime ka umbe ajada...sorri....juhtub. Pudeleid oli lihtsalt nii palju. PS.Janet küll meist väga vaimustuses polnud, ei tea küll miks....äkki tal oli piinlik või oli ta sellest löödud, et ta ise neid kotte tassida ei saanud? igatahes Janet ei olnud just väga reibas liikuma..rohkem vedasime meie Kaiga Janetit järgi, mitte vastupidi.