Mõtted bussis..

Siin ma istun, lõpetasin uurimistöö taustauuringud, kõrvadesse asetatud klapid laulavad mulle imelist muusikat. Buss on peaaegu tühi, välja vaadates näen imelist pilti. Taevas on pilvitu, laotust katavad pastelsed värvid: erinevat tooni sinised, kollased, oranžid. Maa on kaetud valge vaibaga. Taevas olev tagasihoidlikult väikene noorkuu tervitab mind. Mu käed on jääkülmad, kuigi tegelikult kogu ülejäänud keha on soe. 

Igal hetkel aknast välja vaadates tean kus olen, terve oma elu olen sõitnud mööda neid samu teid. Need majad on nii tuttavad, lumi nende katustel mõjub südantsoojendavalt. Huvitav, kõik aknad on pimedad, kas kedagi ei ole kodus? Ainuke metsa serval olev helendav objekt on laut. Miks just laut? Võib-olla kohalikud kiirustasid lõunase bussiga linna head-paremat ostma, jättes kõik loomad ühte-kokku, lauta.

Minu arust sõna ''laut'' kõlab kuidagi räpaselt, liialt teravalt. See on nende ulualune, nende igapäevane katus pea kohal. Meie endi varjualuste kohta ütleme ilusa heliseva sõna ''kodu''..Kas pole pisut ebaõiglane? Inimesed peavad ennast paremaks või on see lihtsalt juhus?

Mul oleks käte jaoks soojakotti vaja, ma arvan, et bussist ei leia sellist asja..Ma leidsin radika, see on küll tulikuum kuid kui käte ja radiaatori vahel teatavat distantsi hoida, on küllalti meeldiv ning soe.

Nii armas on näha armastavat ema koos pisikese pojaga. Ohh, nendes koobastes ma olen väiksena päris mitmeid kordi isaga seigelnud. 

Jube raske on midagi trükkida, kui buss pidevalt üles-alla-paremale-vasakule hüppeid teeb..