Olen avastanud, et ma olen nüüdseks umbes aastaga muutunud kohati teistsuguseks. Varasemalt minnes uude keskkonda, kedagi teadmata, olin suur suhtleja, meeldis ja tahtsin võõrastega rääkida, tegelikult meeldib siiamaani, kuid mingil põhjusel ma ei tunne selles ennast enam kindlalt, nagu põlgaks või kardaks midagi, teadmata mida.
Põhjuseid võib olla mitu. Näiteks minu viimase aasta tervisehädade-lakkamatu-maraton, pidevad protseduurid, haiglate vahel jooksmised, tunnen et olen nende tõttu muutunud veidi kinnisemaks. Teiseks põhjuseks võib olla hoopiski keskkonna muutus, kooli vahetus, sõpradest kaugel olemine, ainult võõrad inimesed ümberringi. Võibolla on muutuse teguriteks aga mõlemad eelnimetatud komponendid..
Ei, ma ei ütle, et ma ei suuda enam võõrastega suhelda, suudan küll, aga nüüd on see asi kuidagi teistmoodi. Uut aastat Paide kesklinnas kuuse all kõige kallimatega vastu võttes nägin niivõrd palju sõpru, tuttavaid, vanu koolikaaslasi. Ausaltöeldes seal ringi tatsates ja pea igat möödujat kallistades läksid minul silmad märjaks. Nii tore oli olla kohas, kus sind tuntakse, nähakse, hoolitakse, ma arvan et see on üks olulisemaid ja paremaid tundeid üldse.
Ei, ma ei ütle, et ma ei suuda enam võõrastega suhelda, suudan küll, aga nüüd on see asi kuidagi teistmoodi. Uut aastat Paide kesklinnas kuuse all kõige kallimatega vastu võttes nägin niivõrd palju sõpru, tuttavaid, vanu koolikaaslasi. Ausaltöeldes seal ringi tatsates ja pea igat möödujat kallistades läksid minul silmad märjaks. Nii tore oli olla kohas, kus sind tuntakse, nähakse, hoolitakse, ma arvan et see on üks olulisemaid ja paremaid tundeid üldse.
Pärnus olles, seal koolis käies, ringi liikudes, kooris lauldes on asjad teisiti. Ma ei tunne kedagi. Jah, ma tean nüüdseks oma klassikaaslasi, mõned neist on isegi kalliks saanud, aga siiski pole seal kedagi, keda hästi tunneksin, kelle käitumist erinevates olukordades oskaksin ette arvata, kelle puhul tean mis talle meeldib ja mis mitte. Paides tuttavaid nähes minult ikka küsiti Pärnus koolis käimise ja elamise kohta, pea kõigile küsijatele andsin sama vastuse: ''Kuna ma ei tea sealt kedagi, tunnen Paidest ja üldse kõigist niivõrd suurt puudust, et valus hakkab''.
Varem olin aktiivne, kuid enam ei tunne ennast selles kindlalt. Mõistagi liitusin meie kooli õpilasesindusega, kus paraku tunnen ennast kergelt öeldes tiba veidrana. Kõik teavad kõiki aga ma ei tea kedagi ja ausalt, see ei ole tore tunne. Oma nägemusi asjadest on ka tohutult raske teistele serveerida, pidevalt on tunne nagu mind polekski nende seas olemas, seega ma seda peaaegu mitte kunagi ei tee ka :))))
Selline muutus on mind muutnud kohati ka päris kurvameelseks ja väga mõtlikuks. Endalegi tiba veider ning eriskummaline. Ei, ma ole praegu masenduses, need on lihtsalt minu tänased mõtted millel lasen endast välja tulla, et endast natukenegi paremini aru saada, mõista oma käitumismustrit ning seda, kuidas ja mida endaga teisiti teha. Lõpetuseks siia kaunis Ott Leplandi laul Tõnis Mägi esituses.
