Ma olen juba mitu-mitu aastat mõelnud, kui tore on inimeste aitamine. Nii vahva, et on olemas mehi ja naisi, tüdrukuid ja poisse, kes tõesti tahavadki midagi head teha, neid, kellele meeldib inimestele lihtsalt
Nii uskumatu nagu see mu enda jaoks ka poleks, on aeg lennanud tohutu kiirusega. Mäletan veel aegu, kui olin veel ca 7-aastane plikatirts, kes õhtuti magama jäädes aina unistas ja unistas tulevikust, sellest,
Kes mind vähegi teavad või on lihtsalt juhtunud lugema mu enesetetutvustuse moodi asja, teab, et mul on paljude silmis väga veider foobia- koulrofoobia ehk hirm klounide ees.  Uurides ringi interneti avarustes, olen leidnud
Igaühel on oma privaattsoon, enda ümber kujutletav ruum, kuhu igaüht lasta ei taha. See on minul, see on sinul, see on sinu sõbral ja tuttaval, iseasi jah, kui suur see on. Põhjus, miks
Ma ei oska oma käitumist hästi kommenteerida, kas veidrad ''õnnetused'' tulevad niisama minu juurde, või olen ma lihtsalt niivõrd suur kobakäpp.. Kuna mul oli sel nädalal vaheaeg, veetsin sellest enamus aja Paides, kodus. Kogu nädal
Minult on viimaste nädalate jooksul küsitud ü l i p a l j u küsimusi minu blogi kohta. ''Linda kas sa ei blogi enam?''; ''Millal sa blogid?''; ''Miks sa enam EI BLOGIIII?''. Uhhh
Olen avastanud, et ma olen nüüdseks umbes aastaga muutunud kohati teistsuguseks. Varasemalt minnes uude keskkonda, kedagi teadmata, olin suur suhtleja, meeldis ja tahtsin võõrastega rääkida, tegelikult meeldib siiamaani, kuid mingil põhjusel ma ei
Sattusin täna delfi noortehääles ühte artiklit lugema, mis rääkis närvesöövatest ning ebameeldivatest õudusfilmidest, mille kinolinastustel on inimesed olnud sunnitud saalist lahkuma ja igasuguseid muid imelikke asju tegema. Artikkel on SIIN. Kogu artiklis on välja
Siin ma istun, lõpetasin uurimistöö taustauuringud, kõrvadesse asetatud klapid laulavad mulle imelist muusikat. Buss on peaaegu tühi, välja vaadates näen imelist pilti. Taevas on pilvitu, laotust katavad pastelsed värvid: erinevat tooni sinised, kollased,