Ellujäämine? Jep jäime ellu
Kuigi kell on praegu viis öösel ning üleeilsel ja tänasel ööl ma minutitki ei maganud, ei luba minu südametunnistus enam kauem käsi klaviatuurist eemal hoida. Tegelikult on päris piinav, kui vaatad oma blogi ja avastad, et viimati kirjutasid midagi eelmise kuu lõpus. Kes vähegi mind teab, ilmselt mõistab mind, sest sel kuul olen ma kodus olnud kokku kõigest 3 päeva. Nii miljon triljon asja on selle aja jooksul toimunud ja olnud. Seega mul on miljon asja millest järgi kirjutada, enne kui saan oma eluga jälle edasi minna...alustades noortevahetusest lõpetades USA reisiga.
Nagu ka eelmise kuu lõpus oma blogipostituses kirjutasin, siis toimus mul nädala-ajaline noortevahetus, mis toimus siinsamas Eestis, koos eesti, prantsuse ja itaalia noortega. Pikemalt noortevahetusest saategi lugeda sellest samast, minu eelmisest postitusest. Praegu tahaksin selle teksti ajal pühenduda hoopiski ühele väheke spetsiifilisemale tegevusele, mis ühtlasi toimus ka noortevahetuse ajal.
Selleks suurepäraseks (kuigi tegelikult mitte nii suurepäraseks) sündmuseks oli ellujäämiskursus, mida viis läbi teadatuntud poliitikute ellujäämiskursuse (mingi tobe saade oli) läbiviija Erki (kelle perekonnanime ma paraku ei mäleta). Mäletan, et me pidime hommikul jube vara tõusma, et minna oma tellitud bussile, mis meid kuskile kaugele kohta viib. Oli see siis kell seitse või kell kaheksa, igatahes oli see väga vara. Kui veel lisada juurde tõsiasi, et korralikult magada saime alles ülejärgmisel ööl.
Bussis olles olid pooled meie seltskonnast väga põnevil ja teised pool olid suhteliselt ärevil, et issand kuhu mind nüüd viiakse....kuskile metsa...omg, seal pole vetsu...apppiii, ma kardan tegelt... Mina olin üks nende seast kes oli põnevil, sest kuna olen kodutütar ja olen n.ö metsa-eluga kursis, siis on ju vinge, et saan oma oskusi jälle üle pika aja praktiseerida jeiii.
Buss peatus kuskil eikusagil (Maria kodu lähedal), kus kohtusime Erki ja mingisuguse tema sõbraga, kes meie ellujäämiskursust läbi viisid. Meile räägiti mingit hiiglama tähtsat juttu (mida ma enam ei mäleta), seejärel jagati kõigile pussnoad ja pikad toikad, mida olime sunnitud kasutama jalutuskeppidena (kui kellegile- näiteks Kaile arusaamatuks jäi, siis jalutuskeppidena kaustasime ikka neid toikaid, mitte nuge). Alustasime kotid seljas oma pikka matka laagriplatsini. Läbi pika rohu, kõrvenõgeste, puude ja põõsaste, märgade jalgade ja soode ja rabade, kuni lõpuks jõudsime paika, kus ilutses puulaudadest tehtud hoone (ait), millest ilmselgelt ei saanud meie ööbimispaik, sest me olime ju ikkagist ellujäämiskursusel. Njah, kõik peale juhendajate ja ellujäämiskursuse läbiviijate, nemad ööbisid selles majas, ja neil oli koguaeg süüa.......
Laagriplatsile saabudes suunati meid kohe sellest majast heaga umbes 50m kaugusele olevasse metsatukka, kus seisid puude vahel okstest ehitatud onnid, mille katused olid kaldenurga all ja üks suurem külg oli ilma seinata ning selle vastas oli kohe lõke, mis pidi meile terve selle aja jooksul sooja andma.
Bussis olles olid pooled meie seltskonnast väga põnevil ja teised pool olid suhteliselt ärevil, et issand kuhu mind nüüd viiakse....kuskile metsa...omg, seal pole vetsu...apppiii, ma kardan tegelt... Mina olin üks nende seast kes oli põnevil, sest kuna olen kodutütar ja olen n.ö metsa-eluga kursis, siis on ju vinge, et saan oma oskusi jälle üle pika aja praktiseerida jeiii.
Buss peatus kuskil eikusagil (Maria kodu lähedal), kus kohtusime Erki ja mingisuguse tema sõbraga, kes meie ellujäämiskursust läbi viisid. Meile räägiti mingit hiiglama tähtsat juttu (mida ma enam ei mäleta), seejärel jagati kõigile pussnoad ja pikad toikad, mida olime sunnitud kasutama jalutuskeppidena (kui kellegile- näiteks Kaile arusaamatuks jäi, siis jalutuskeppidena kaustasime ikka neid toikaid, mitte nuge). Alustasime kotid seljas oma pikka matka laagriplatsini. Läbi pika rohu, kõrvenõgeste, puude ja põõsaste, märgade jalgade ja soode ja rabade, kuni lõpuks jõudsime paika, kus ilutses puulaudadest tehtud hoone (ait), millest ilmselgelt ei saanud meie ööbimispaik, sest me olime ju ikkagist ellujäämiskursusel. Njah, kõik peale juhendajate ja ellujäämiskursuse läbiviijate, nemad ööbisid selles majas, ja neil oli koguaeg süüa.......
Laagriplatsile saabudes suunati meid kohe sellest majast heaga umbes 50m kaugusele olevasse metsatukka, kus seisid puude vahel okstest ehitatud onnid, mille katused olid kaldenurga all ja üks suurem külg oli ilma seinata ning selle vastas oli kohe lõke, mis pidi meile terve selle aja jooksul sooja andma.
Pildilt pole küll eriti midagi näha, kuid magamiseks olidki meil külje all ainult kuuseoksad, lebomatte me kaasa võtta ei tohtinud. Külm ja ebamugav õhhhhh...Meid kõiki jagati kolme gruppi, kellega pidime tegema koostööd, et lõke püsiks ja kõik oleks kontrolli all. Njah, nii kauaks oli kõik korras kuni mind ja Sabinet lahku tõsteti. Me olime nii kurjad, poisid olid ka tegelikult. Mis ma ikka sellest rohkem räägin..lamp oli aga hakkama saime. Mingisugune aeg, kui olime mitu tundi metsas trallinud, kuuseoksi korjanud, magamisaluseid teinud ja lõkked üles saanud, kutsuti meid kõiki (va. lõkkevalvureid) n.ö koosolekule, kus Erki rääkis, mida me süüa peame endale tegema ja lisas juurde ka väiksed õpetussõnad. Meie esimeseks söögiks sel päeval olid mõned silgud ja seitse vutimuna. Milline pidusöök! (see vähene söök anti igale grupile ette)
Mnjah, enne seda kui söögikorrani jõudsime, oli selja taga päris mitu tundi. Kuna mina olin selle peale nii solvunud et me Sabinega koos ei saanud olla, vaid mind pandi kokku eesti poisiga kellega ma üldse ei klapi, siis selle mõtte (ja nälja) eemale saamiseks võtsin oma sae ja läksin kaugemale metsa, et palju puid langetada ja oma onni juurde viia (lõkke jaoks). Nii vabastav tunne oli teha midagi niivõrd lõõgastavat. Selleks, et viia oma suured ja rasked puud oma grupi juurde, pidin iga kord mööduma sellest hoonest, mille ees juhendajad ja ellujäämiskursuse läbiviijad lõbusasti juttu ajasid ja sõid! Iga kord neist möödudes kõik naeratasid mulle ja jälgisid minu väsinud ja näljast nägu..paar korda isegi turtsatati naerda...kuigi mul endal polnud üldse naljakas, sest ma olin maru näljane (ja kuri)! Kuna ma tõesti tegin palju tööd ja vedasin üks puu teise järel oma raiutud puid enda onni juurde (möödudes iga kord juhendajatest), andis Erki mulle lõpuks käskluse et seisma jääksin (ta peatas mind sealsamas maja juures, kus kõik juhendajad olid). Mõtlesin, et mis ma siis nüüd veel pahasti tegin. Meie dialoog nägi välja selline:
Erki: ''Oota korraks! Mis Su nimi on?''
Mina: ''Linda''
Erki: ''Jää seisma ja pane puud korraks maha!''
Mina: ''Ei ma ei pane neid maha, mul on mugav asend praegu...''
Erki: ''Okei, aga seisa siin, ma tulen kohe tagasi!''
*mina ootasin seal (puud käes) umbes neli minutit, kuni lõpuks tuli Erki hoonest välja...*
TAL OLI KÄES VÕILEIB MILLEL EI OLNUD VÕID, AGA SEAL OLI LEIVA PEAL SUITSUVORST!
Erki: ''Ma panin tähele, et Sa nii tublisti siin töötad! Kuidas Sa nii raskeid puid jõuad tassida?''
Mina: ''KAS SEE VÕILEIB ON MULLE VÕI????'' (ma polnud 5-6 tundi süüa näinudki)
Erki: ''Jah, tubli oled! Jätka samas vaimus!''
Mina: ''Aitähhhhhh, aitähhhh, aitähhhh!!''
Erki: ''Mine nüüd!''
Siis ma hakkasin seda jumalikku sööki sööma, kusjuures samal ajal kui mu mõlemad käed puud süles hoidsid. Naljakas oli natuke, sest ma olin nii näljane, et ma ei suutnud seda ühte minutitki oodata, kuni puud olin oma onni juurde toimetanud ja käed vabad oleks olnud. Lihtsalt parem kaaberdasin oma onni juurde, võileib suus.
Tegelikult kogu selle kursuse ajal me saime nii vähe süüa, reaalselt, koguaeg oli kõht tühi. Võibolla poleks ma seda nii hullusti tähele pannud, kui juhendajad poleks mu silme ees söönud ja kui nemad oleksid ka nendes onnides pidanud magama ja endale süüa tegema ja külmetama. Eriti häiriski mind tegelt see, et need, kes ellujäämiskursust juhtisid, elasid ise terve selle aja majas ja jagasid meile kõiksugu käsklusi pahase tooniga, üldjuhul karjudes...mulle selline asi üldse ei istu tegelikult. Erki tõmbas terve aja ainult oma piipu ja kamandas. Noh, maitea, ma parem ei ütle selle kohta rohkem midagi..
Lühidalt öeldes, järgmisel päeval peale pikka rabamatka lageda päikese käes oli sealt äraminemine kõige suuremaks rõõmuks, sest me olime kõik ...:
a) Magamata
b) Räpased
c) Näljased
d) Tüdinenud
Naljakas osa oli siis, kui jõudsime peale kolmveerand tunnist bussisõitu tagasi Paidesse, kus me kõik läksime kohe pesema (terve selle aja kõik bussisviibijad magasid- v.a bussijuht). Nüüd veidi muljeid duššikabiinist...Kuna pesemiskoht on selline, kus on kaks dušši, siis meie Sabinega jooksime tüdrukutest kõige esimesena pessu. Jõudsime dušši alla ja mõlemad hõiskasime rõõmust ''Sabine, nii hea vesi on!'' ''Linda, see on maailma parim tunne'' ''Issand Sabine, ma ei taha siit kunagi lahkuda'' jne... Peale seda kui kõik olid pesemas ära käinud, läksime sööma, kus kõik muljetasid oma tundeid duššist käigust ja heast enesetundest ja sellest kui suurepärane on süüa nii head toitu ja veel piiramatus koguses. Issand...te ei kujuta ettegi kui väga ma peale seda ellujäämiskursust väärtustan seda, et ma saan koguaeg süüa niipalju kui ma tahan, et mul on puhtad riided seljas ja ma saan ennast iga kell pesta. Päriselt ka, ohissand...ma ausalt ei taha seda Erkit enam kunagi vist näha. Trauma.
0 kommentaari