Põhjusel, et kool on kohe-kohe läbi saamas, usun olevat õige aeg avaldada millistesse koolidesse ja erialadesse sisseastumiskatsed suvel tegemas olen. Aja jooksul ei ole minu suur huvi ja vaimustus meditsiini vastu kadunud, mistõttu kolm katset teengi meditsiiniga seonduvatesse erialadesse. 

Esimeseks neist on Tartu Ülikooli arstiteaduskond, kus oleks vägagi suur au õppida. Kuigi küsimärke antud erialasse sisse saamiseks on mitmeid (nt piisavate teadmiste hulk), ei näe ma põhjust miks mitte anda endast parim ning siiski anda sellele võimalus ja proovida.

Kergelt paanikas

Teiseks teen katsed nii Tartu kui ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse erialasse. Leian, et õe amet on arstiga samaväärselt põnev ja katsumusterohke. Tõele näkku vaadates on ka eesmärk sama- anda endast kõik olenev, et kellegil teisel oleks parem, elamisväärne elu ning rahulolu ja jaks tegeleda oma igapäevatoimingutega. Kindluse mõttes registreerin ennast ka Tartu Tervishoiu Kõrgkooli erakorralise meditsiini tehniku erialatestile.

Viimaseks olen otsustanud teha katsed ka enda jaoks vägagi südamelähedasse erialasse, milleks on Viljandi Kultuuriakadeemias näitlemine. Too unistus voolas minu soontes juba mitmeid aastaid tagasi, kui veel aktiivselt näitlemisega tegelesin. Samuti armastan ma teatrit ennast väga, mistõttu annan endale võimaluse ka võib-olla ise sellest ühel päeval proffessionaalsel tasemel osa saada.

Erialakatsed, testid..kuidas neid ka nimetada, röövivad minult peaaegu terve nädala. Kui kõikide nimetatud meditsiiniga seonduvad katsed kestavad kõik pelgalt mõne tunni, mis kulub siis testi enda tegemisele, on näitlemise erialakatsed seevastu jagatud mitmele päevale, pannes sisseastuja nii füüsilises, vaimses kui ka vestlemisoskuse osas proovile, et pigistada igaühest välja kõik mis tal pakkuda on ning leida seeläbi parimad, kes näitlemise õpingute teele asuda saavad.

Millist eriala ihaldan kõige rohkem..on küsimus, mida on minult küsitud viimasel ajal üsna tihti. Praeguseks hetkeks on minu vastus lihtne ''vahet pole''. Põhjusel, et kõik nimetatud erialad on mulle ühel või teisel moel vägagi südamelähedased, oleksin õnnelik kõigi üle. Eeldusel muidugi, et vähemalt ühte neist mind ka vastu võetakse.

Kõik erialad nõuavad ühteoodi palju tööd, vaeva ja pühendumist. Antud juhul oleksin valmis, mis iganes eriala see nendest ka siis ei oleks, andma endast maksimumi, et jõuda tasemele, mille abil oleksin ühel päeval võimeline muutmaks teiste elusid praegusest võimalikult palju paremaks.

Oma eakaaslastele, kes pole tänase päevani suutnud välja mõelda mida edasi teha, soovitan soojalt sellega võimalikult kiiresti tegelema hakata. Tahes-tahtmata surub aeg peale ning üsna pea on registreerimised kõrgkooli katsetele avatud, seda ka mitte liiga kauaks.

Lisaks eelnevale kasutan juhust ning kutsun teid, kallid sõbrad-tuttavad, Pärnu Koidula Gümnaasiumi pidulikule lõpuaktusele, mis toimub 20.juunil kell 12.00 Pärnu kontserdimajas. Facebooki lingi sündmuse lehele leiad SIIT.

Blogida või mitte..selles on küsimus..

Terekest kallid kaasmaalased ja muidu sõbrad, kes varasemalt usinasti sellel lehel siin oma meelt lahutamas käisid või niisama ühe tüdruku kohati õnnetu teismeea üle itsitamas käisid. Te ei ole mu meeltest kadunud tänase päevani. Vägagi palju on selle paari aastase pausi jooksul juhtunud ja muutunud. Kui aus olla, siis nii mõnegi külje pealt üsnagi drastiliselt; on läinud vanu ja tulnud juurde uusi.

Läti, Žagarkalns 2019

Minust on saanud vahepeal (püüan olla jube usin) naiskodukaitsja. Eelneval aastal ma seda teed alustasin ja praeguseks hetkeks tunnen, et see oli üks parimaid otsuseid, mida üldse kunagi vastu võtnud olen. Lisaks erinevatele laagritele, õppustele ja väljaõpetele tunnen eriti suurt rõõmu suurõppus SIIL2018 osalemises, kust sain vägagi palju uusi kogemusi, tutvusi ja rõõmsat meelt (kuigi selg ähvardas varustuse raskusele vahepeal alla anda).

Eelmise aasta (2018) suve hakul asusin tööle Tallinn-Stockholm kruiisilaevale M/S Victoria I, kus tänase päevani lisaraha teenimas käin. Nüüdseks juba ca 9 kuud.

Kogu selle möödunud aja jooksul olen jällegi rännanud mööda Euroopat. Bussiga 2017. aasta kevadel läbi Läti-Leedu-Poola-Tšehhi-Slovakkia Ungarisse Budapesti; 2018. aasta kevadel Itaaliasse kuurortlinna Caorlesse ning Veneetsiasse; 2019. aasta kevadel taas bussiga läbi Läti-Leedu Poola Gdanski nimelisse linnakesse. Need reisid tegime koos oma armsa neidudekoori Argentum Voxiga (dirigent Toomas Voll). Kõigilt neilt tulime tagasi oma kategooria kullaga. *aplaus*

Oma lakkamatu mitte-tervise saagat lühidalt jätkates, olen nüüdseks ära käinud juba kahel põlveopil- viimasest alles taastun (võibolla mingil hetkel jutustan täpsemalt oma narkoosiuimast ja segasest peast ärkamistoas), kuid nii palju saan öelda, et siiani on kõik väga kenasti läinud ning loodetavasti saan oma vanainimestele omastest valudest üsna pea priiks.

Poola, Gdansk 2019

Enne viimast haiglakülastust jõudsin ära käia ka Lätis mäesuusatamas, mis on ilmselt üks ägedamaid asju mida eales teinud olen. Kuna päris mäel-mäel olemine oli minu jaoks esmakordne, siis alustasin tasa ja targu laugematelt nõlvadelt, kui lõpuks sain tehnika nii käppa, et läbisin suurima rõõmuga kõik rajad, ka need, millel paksem lumi ja puuduv valgustus. Imeline! Varsti kindlasti jälle!

Elu on tänase päevani olnud vägagi planeeritud- on selge, kus, mis kell ja millal täpselt olema peab. Pean ausalt tunnistama, et tegelikult on mul edasise suhtes küll jänes püksis, sest teadmatus, kus linnas, mis koolis, kellega olen poole aasta pärast, on ahastav!! Lohutan alati ennast tõsiasjaga, et teised ka ei tea hehe.
Praeguseks on kätte jõudnud üks pingelisemaid aegu - riigieksamid, koolieksamid, järeltööd, mõtted edasiõppimise ja sisseastumiskatsete peale... Mõnel päeval on tunda kuidas aju justkui pooleks tahaks lennata ja ei jaksagi enam millelegi mõelda. Selleks puhuks aitab tavaliselt rahulik puhkepäev või lihtsalt aeg iseenda, kitarri ning lauluga. Ära ei ütle kunagi ka metsas jalutamisest või mõne hea raamatu lugemisest.

Pikk jutt lühidalt..saite siit pisikesi killukesi möödunust. Kui mõistus, aeg ja lugejad vähegi lubavad võib juhtuda, et ehk soojendangi bloginduse üles ja vaatab mis edasi saab. Seniks aga nautige kevadet ja algavaid mõnusaid päikselisi päevi. 

Ma olen juba mitu-mitu aastat mõelnud, kui tore on inimeste aitamine. Nii vahva, et on olemas mehi ja naisi, tüdrukuid ja poisse, kes tõesti tahavadki midagi head teha, neid, kellele meeldib inimestele lihtsalt niisama head meelt valmistada.

Peaaegu kiilakas

Üldiselt olen ka mina üks nendest, kellele toob naeratuse näole kellegi abistamine või lihtsalt hea meele tegemine. Tihtipeale polegi mul muud vastu vajagi, kui tänu ja rõõmu täis naeratus.
Sel korral otsustasin minna asjaga nii kaugele, et füüsiliselt tükike endast kellelegi ära anda. Võtsin vastu julge otsuse ning annetasin oma ligi 36 cm pikkuse juuksepatsi nendele, kes mingi haiguse tagajärjel oma juuksed kaotanud on, olgu selleks siis alopeetsia või vähk.
Konkreetsele mõttele juuste annetamisest tulin pea aasta tagasi. Otsustasin tol korral asja edasi lükata, et oma peakarvu veelgi pikemaks kasvatada. Mida rohkem seda uhkem. Nii võrdluse mõttes näitan pilte mõnda aega enne ja pärast lõikust. Nii sai pikakiharlasest lühikiharlane.

Viimane pilt pikkade juustega

Selleks, et juukseid annetada, on vaja:
1) Minna juuksurisse ja juuksed maha lõigata (enne tuleb juuksed muidugi patsi panna).
2) Täita ankeet lehel www.sinujuuksed.ee
3) Saata pats lihtkirjana lehelt leitavale aadressile.
4) Oodata meili peale kirja juuste kohale jõudmisest.

Ja nii lihtne see kõik ongi. Lisaks sellele, et saad kellelegi teisele head teha, saad endale uue ja võibolla ka huvitavama välimuse. Minult on juba praegu palju küsitud, kas mul kahju ei olnud. Sellele ausalt vastates. Ei, mul ei olnud sugugi kahju, kuigi praegugi on ikka veel tükk jebimist õige soengu tegemise või sättimisega. Juuste pikkuse muutus tõi paratamatult kaasa ka kerget garderoobi värskendamist, sest üks riideese võib juuste pikkuse muutudes hoopiski erinev välja näha (selleni ma veel täielikult jõudnud ei ole). Aga mina olen rahul, minu juuksed kasvavad ju tagasi :)


PS. Mõnel päeval ei suuda ma tegelikult isegi uskuda, et ma seda tegin.

Nii uskumatu nagu see mu enda jaoks ka poleks, on aeg lennanud tohutu kiirusega. Mäletan veel aegu, kui olin veel ca 7-aastane plikatirts, kes õhtuti magama jäädes aina unistas ja unistas tulevikust, sellest, milline ma võiks tulevikus välja näha, millised oleksid tulevikus minu hobid, sõbrad jne jne..võikski loendama jääda. Unistasin üha ajast, mil olen 16-17-aastane noor inimene. Olin kindel, et selleks ajaks olen ma jube suureks saanud (sest tol hetkel olid kõik 16-aastased minu jaoks täiskasvanu mõõtu). 

Foto: Merle Rüütel

Ma aina unistasin ning unistasin...vahepeal olin juba 11, siis 13..aeg venis tohutult, kuid nüüd, olles kasvanud sellesse varasemalt unistatud vanusesse 17, mõistan, kui kiiresti see kõik siiski kätte on jõudnud. Jah, mõeldes tõesti, et mis vanus see 17 on..aga samas olgem ausad, lapsepõlve aastad triivivad lõpusirgele, tuleb alustada oma päris eluga, hakata ajama omi asju, mis on tegelikult omamoodi tore, vahva ja uusi seiklusi täis. Kui üks raamat saab otsa, tuleb võtta uus. Ma arvan, et nii on ka elus :)

Igaühes peaks olema paras doos lapsikust ja lustlikust. Tulgu mul tore aasta juhhei! Meenutuseks mulle ja teile nelja aasta tagune esinemine kevadkontsertil (2013). Mari Pokinen-No näed

Kes mind vähegi teavad või on lihtsalt juhtunud lugema mu enesetetutvustuse moodi asja, teab, et mul on paljude silmis väga veider foobia- koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 

Uurides ringi interneti avarustes, olen leidnud palju erinevaid artikleid: ''10 veidramat hirmu'', ''50 naljakamat foobiat'', ''26 jaburat foobiat'' jne.. Miskipärast on enamike nende seas ka ära mainitud eelnimetatud koulrofoobia ehk hirm klounide ees. 

Jah, säärased hirmud võivad tavakodaniku jaoks tunduda tõesti jaburana, aga miks on kellegi teise hirm jaburam või veidram, kui Sinu oma, kes sa kardad kõrgust, madusid, ämblikke, kitsaid ruume..?

Tegelikult mõte, mis mind suunas oma foobia teemal kirjutama on uus teleseriaal ''Hüpnotisöör''. 

Kui varem olin sellise asja suhtes küllaltki skeptiline, näen seda kõike juba uues valguses. See on uskumatu, mida kõike alateadvusega teha saab, uskumatult vinge! Kui sa veel seda näinud ei ole, siis võiksid seda teha (kui sind sellised asjad huvitavad).

Esimeses osas pani mind tõesti naerma ja hämmastama, kuidas Maris Saar suutis Inga Lunge hüpnoosiga nö Potsatajaks teha, uskumatu! Minu jaoks oli veel pisut jahmatav, et minihüpnoosi moodi asi esimese saate lõpus toimis ka minu peal! Uskumatu oli mõelda ja tunda, et käed tõesti ei tulnudki sõrmseongust lahti, sain neid ainult pisut-pisut liigutada, seegi oli kõik (kes saadet vaatasid, teavad, millest jutt).

Teises osas püüdis hüpnotisöör Maris Saar võtta Kristiina Võsult ära hirmu lindude ees. Kuna Kristiina foobia oli niivõrd sügav, sellest saate jooksul täielikult lahti ei saadud, kuid märgatavalt vähemaks küll, kui võrrelda tema füüsilist käitumist enne ja pärast hüpnoosi läbiviimist.

Kuna ma näen, et mina päris nii rängalt klounidele ei reageeri (vähemalt mitte piltide peale), siis usun, et EHK isegi minu peal võiks see toimida. Tegelikult on jube ebameeldiv karta mingit asja, mida ma ju tegelikult võibolla isegi ei peaks kartma... 

Juba paljas mõte sellest, et mingi valge näo, kräbus punaste juuste ja punase-rohelise näomaalingutega kloun minu vaatevälja satub, on õõvastavalt õudne!! Mind ajab juba paljas mõtegi sellest ärevile. Siinkohal tõsiselt tänan oma sõpru ja sugulasi, et nad ei ole püüdnud olla ''jube vaimukad'' ning pole mulle sellist ''nalja'' teinud, et keegi klounikostüümis mulle ukse taha tuleks. Ausalt, sellises olukorras ma oleks võimeline midagi väga rumalat tegema, ükkskõik mida, peaasi et sellest jälkusestvõimalikult kaugele saaks! Uhhhhh, külmavärinad käivad sellest mõeldes üle selja!!!!!

Saate lõpus ilmus ekraanile aadress ''hypnoos@tv3.ee'' kuhu võib kirjutada oma emotsioonidest, soovidest, muredest. Praeguseks on seda teinud sajad inimesed, kellest mõningad saavad ka Marisega kohtuda ning oma murele hüpnoosi teel loodetavasti lahendus leida. 

NB! Senini uurides (teeme klassiõdedega sel aastal ka foobiate teemal uurimistööd) olen leidnud, et hüpnoos on foobiast lahti saamiseks üks tõhusamaid meetodeid.

Ma pisut veel mõtlen sellele, kas kirjutada sinna või mitte, aga usun et otsustan positiivsema kasuks, sest too hirm, foobia, kuidas iganes seda nimetada on väga häiriv ja kohati väga absurdne.

Huvitav fakt. Mingil ajahetkel olen ka buduaari foorumis oma foobiast kirjutanud, mille peale mulle saadeti sinna samasse buduaari kasutaja postkasti ka kiri, kus mind kutsuti ''Eesti selgeltnägijate'' saatesse, et ''sensitiivid'' minult foobia ära võtaks vms..Aga ma avastasin kirja umbes pool aastat hiljem, seega sellest jäin ma selgesti ilma :)))))

Igaühel on oma privaattsoon, enda ümber kujutletav ruum, kuhu igaüht lasta ei taha. See on minul, see on sinul, see on sinu sõbral ja tuttaval, iseasi jah, kui suur see on. Põhjus, miks ma käesoleva teema peal peatun, on oma kindel põhjus. Nimelt viimastel kuudel olen ma tohutult palju olnud olukordades kus mul on ülimalt ebamugav, sest keegi on tunginud kogu täiega minu privaatruumi ja see ei ole mind kuigi õnnelikuks teinud :D

Olgu mainitud, et minu ümber see kujutletav ruum ainult nendel hetkedel, kui ma ei ole oma pereliikmete, sugulaste või sõprade juures, st kui tegemist on inimestega, kes on minu jaoks võõrad või ma pole neid lihtsalt veel omaks võtnud.

Palun ära seisa mulle liiga lähedal! 

Kui sa minuga vestled, püsi vähemalt meetri raadiuses, palun ma tõesti ei taha sulle nii lähedal olla ning näha mida sa hommikusöögiks sõid. Jah, ma olen viisakas ja ma ei ütle seda sulle otse näkku, et 'kuule, sorri, kao ära! Astu sammuke kaugemale, sa oled mu tsoonis' vms. 

1) Ära seisa mu selja taga- see on niiiiiii vastik! Ma ei taha su hingamist oma selja taga kuulda. Nagu õudusfilmides, kus tegelasi jälitavad kummitused, kes kõnnivad nende taga ja hingavad kuklasse..

2) Palun hoia WC uksest heaga eemale, kui ma seal sees olen. Ma ei tunne ennast mugavalt, kui ma püüan omi asju ajada ning keegi passib samal ajal ukse taga või selle läheduses. Ma ei tea, äkki teile meeldib?

Kui ma olen arvutis, siis palun las ma olen!

Ma üliväga vihkan seda kui ma olen arvutis, vaatan filmi, blogin, loen uudiseid, kirjutan facebookis või mis iganes, ja siis tuleb keegi mu selja taha ning hakkab ilma minult luba küsimata mu arvutiekraani jälgima. See on umbes sama hea, kui mu pea küljes oleks suur ekraan, kust oleks koguaeg näha, millest ma mõtlen ja siis sa vaatad seda. Ausalt, jaa, kui sa oled mu sõber, pereliige või sugulane, palun väga ma ei keela sind (kuigi viisakas oleks ikka küsida, muig), aga kui sa ei ole, siis palun..

Ära palun vaata kuidas ma söön!

Mu pere ja sõbrad teavad, kuidas ma söön või mis imelikke asju samal ajal räägin. Aga kui sa ilmselgelt pole minu inimene, siis see lõbu jääb sinul küll ära. Mine vaata kedagi teist söömas, kellele su jõllitamine võibolla isegi meeldib. Mina sellist tähelepanu ei otsi.

Ei, ma ei ole antisotsiaalne inimene, kellele inimrass üldse ei meeldi, vastupidi. Lihtsalt mina teen suurt vahet perel/sõbral ja sellel, keda ma ei tunne või kellega ma ennast täiesti mugavalt ei tunne. 

NB! Aga mulle tohutult meeldib kallistada nii tuttavaid kui mitte nii tuttavaid (seniks kuni kõik vabatahtlikuse piiridesse jääb). 

Ma ei oska oma käitumist hästi kommenteerida, kas veidrad ''õnnetused'' tulevad niisama minu juurde, või olen ma lihtsalt niivõrd suur kobakäpp..

Kuna mul oli sel nädalal vaheaeg, veetsin sellest enamus aja Paides, kodus. Kogu nädal oli tegelikult ülitore! Alustades lihtsalt lebodest päevadest lõpetades parima sõbranna sünnipäeva pidamisega. Kogu selle toreda kõrval tuli mul ette ka omamoodi kahtlaseid olukordi, mil mul lihtsalt polnud enam sõnu :D

Alustades reedega. Vanemad läksid kodust ära maale, jätsid mu üksi. Minu ülesandeks oli pesumasina töötamise lõppedes see lahti teha ning selle sees olev voodipesu kuivama panna (ema erisoov oli, et tekikoti paneksin kindlasti radika peale, et see ilusti ära kuivaks). Pesumasin oli lõpetanud. Lähen mina siis seda avama, aga mis lahti ei tule on pesumasin..Tükk aega kangutasin, lahti ei tulnud. Ema telefonitsi juhendamise peale sain sellega lõpuks hakkama. 

Möödus kuskil paar-kolm tundi, kui ma mängisin kerged neli tundi kitarri, lõpuks suutsin oma ainukese Paides oleva capo ära lõhkuda(kitarri lisatarvik)..aga, kuna ma olen omamoodi loov inimene, siis see probleem sai lahendatud väga kaunil viisil (kui ma pildi üles leian, lisan hiljem siia juurde).

Viimasest olukorrast veel ca mõned tunnis hiljem oli kell sealmaal, et valmistusin Laura juurde minemiseks. Kuna ma olin Nõmmest ainult nädal aega ära, ei viitsinud ma ka palju riideid kaasa vedada. Ausaltöeldes ühtegi nii pidulikumat pluusi ma kaasa ei võtnudki. Otsustasin siis mustade tekasde juurde panna selga pika varrukaga musta-valge triibuline pluus, Kuna see oli mu kotis mõnda aega seisnud, oli see küllaltki kortsuliseks läinud, mispeale võtsin välja triikraua, et pluus ära triikida. Raud soe, pluus kõik ilusti valmis. Hakkasin triikima, AGA pluusile jäi mõnus must rada (triikraua küljes oli midagi kõrbe-laadset asja natuke). Ausaltöeldes ma olin küllaltki paanikas, et see ei tulegi maha, kiire oli ka tegelikult. Nii ma siis pesin oma pluusi köögis kraanikausis, kätepesu-seebiga. Hiljem kuivatasin fööniga. Sain puhtaks, je!

Sellel päeval õnneks rohkem sääraseid äpardusi polnud. Kuid siiski nii see polnud järgmise päeva õhtul... Eelnevalt juba mainisin, kuidas eelmisel päeval panin ema soovil tekikoti suurde tuppa radiaatori peale kuivama. Õhtul filmi vaadates märkasin, et see on kenasti ära kuivanud. Niisiis võtsin selle kuivamast ära. Järgmisel hetkel põrand ujus, vett peaaegu et purskas radikast välja, just sinna samma teleka taga olevale põrandale, kus on kõik juhtmed ja muu säärane...Ma olin läinud radiaatori küljes olevale kraanile pihta ja selle lahti teinud (jutt käib tavalisest keskkütte süsteemist, radikate sees voolab soe vesi). Panin kiiruga kraani kinni, veendusin, et vesi elektrisüsteemi sattunud poleks ning hakkasin suure hooga esimese kätte juhtuva rätikuga kogu seda jama koristama ja kuivatama. Ausaltöeldes mu süda jättis selle kõige peale vähemalt 3 lööki vahele!

Õnneks ka see asi sai õnneliku lõpu, mispeale sain rahuliku südamega oma Harry Potter'i viiendat osa vaatama hakata. Maiustasin pisut Kinder Maxi King'i. Film lõppes, tuju hea, panin tule põlema ja mida ma näen..Mu valge pluusi varrukas on poolenisti shokolaadiga koos.....Siis ma olin jälle paanikas :D Sest esiteks oli tegemist valge-valg pluusiga ja teiseks ma ei olnud üldse kindel, kas see üldse maha tuleb. Õnneks jälle oma targa ema nõu abil sain sellegi pluusi kenasti kraanikausis pestud (õnneks selle pluusi kuivatamiseks ei olnud fööni vaja). 

TOTAALNE KAOSE-NÄDALAVAHETUS!